Üllatusega märkasime, et ootamatult on täismeheikka jõudnud meie noor kolleeg Erik.

See ju juhtus nii hiljuti, tegelikult 1982, kui geoloogia esimesele kursusele astus pikka kasvu kõhetu noormees, kel eneseteadvust palju rohkem kui teistel. Viimaseks oli muidugi põhjust, Erik tuli ju mitte metsast, vaid Tallinnast. Geoloogide perest ja vend Ivargi oli ees õppimas. Ajapikku tuli hakata eriala valima. Legendaarne geoloogiaprofessor Rõõmusoks pakkus lahenduse: see oleks nii ilus, kui üks vendadest uuriks fosfaatseid lukuta brahhiopoode ja teine karbonaatseid lukuta brahhiopoode… Aga sellest ei saanud asja, sest Erikut hakkas tõmbama sinnapoole, kus mingi keemiline-tehnoloogiline protsess selgitamist või valemitesse panemist ootab.

Ilmselt said tema kui tehnoloogiaspetsialisti karjääris määravaks aastad nõukogude sõjaväes (Erik sattus olema esimeses üliõpilaste lennus, keda ülikool armeeteenistusest ei vabastanud ja sinna neil teise kursuse asemel minna tuli). Nimelt töötas Erik seal akude hooldajana. Seal tehtud uuringute tulemused avaldati aastakümme hiljem Postimehes («Miks pliiakud plahvatavad?» 5. märts 1996). Tehnoloogiline külg temas avaldus ka IT-sfääris, nimelt disainis ta Lahesõja ajal lihtsa arvutimängu, kus noored geoloogid said laboris igavuse peletamiseks üksteist mustvalgel ekraanil rakettidega tulistada.

1990. aastate algus oli muidugi huvitav aeg, kus järsku oli maailm valla. Pea igaüks noortest geoloogidest kasutas seda võimalust ja eemaldus lühemaks või pikemaks ajaks lääne suunas. Erik võttis asja muidugi eriti põhjalikult ette. 1991–1992 läbis ta Manchesteri ülikooli magistriprogrammi ja sai sealt MSc kraadi keskkonnakaitse alal. Sealt tagasi ja doktorantuuri astununa viis tee Stockholmi kuninglikku tehnikaülikooli, kus ta kaitses 1998. aastal PhD kraadi keemiatehnika erialal (vormistades vahepeal omale veel keemialitsentsiaadi kraadi). Sellega oli meil valmis koolitatud rahvusvahelise haardega keskkonnageoloog, keda Eestis varem polnud nähtud. Õnneks otsustas ta karjääri tehes koduülikooli kasuks ega võtnud vastu ahvatlevat pakkumist asuda müüma tehismaterjalist vorstinahku.

Rahutu visionäär, nagu Erik on, ei saanud ta ka leppida vaikse kabinetiteadlase eluga ja edasine oligi tagantjärele vaadates üsna loomulik liikumistee: tehnoloogiainstituudi asedirektorist direktoriks ja sealt prorektoriks. Kõige selle juures või kõrval üliõpilaste poolt kõrgelt hinnatud õppejõud ja teaduse populariseerija. Loodetavasti on ikka kehtiv ka internetis leiduv üleskutse aastast 2010 http://erikpuura.wordpress.com/kontakt/ «Kui Teid vaevab mingi keskkonna-alane küsimus, siis kõige lihtsam on saata e-kiri erik.puura… »

Igal juhul olgu siin kõigi kolleegide nimel veel kord üle antud õnnitlused ümmarguse tähtpäeva puhul!

Leho Ainsaar