Matis Merilain arvustab Tartu üliõpilasteatri uusimat lavastust «Candide ehk optimism». Voltaire’i kirjutatud kohutavaid õnnetusi ja tapatalguid täis pikitud lugu tuuakse vaatajate ette üsna tekstitruult: hoogsalt ja roosiliselt.

Kuidas kõige kiuste näha elu läbi rohelise klaasikillu? Seda üritab meile õpetada Tartu üliõpilasteater oma lavastusega «Candide ehk optimism». Lavastus on lasteteatriliku, hoogsalt voolava tegevustiku ja ülepaisutatud, kohati isegi frivoolsete karakteritega. Etendusruum oma heledalt pastelsetes ja naiivsetes toonides on täis rõõmsat mängulusti ja -vabadust.

Kohati tundub, nagu oleks etendus oma vaatemängulisuse, sära ja elavuse laenanud muusikalide ülesehitustest, kuigi laulmisega tegeletakse vähe. Sarnane ülevoolav meelelahutuslik nüanss on aga etendusel juures, paraku ka sarnane pinnapealsus. Ent erilise sügavusega polekski vaja lavastuse juures mässata, sel juhul poleks see enam see, mis ta on: jantlik tudengilavastus.

Näitlejad moodustavad laval ansambli, kelle seast keegi peale nimiosatäitja, Kauri Kaljuste, oluliselt välja ei paista. Võib-olla saab välja tuua veel Cunégonde’i (Deivi Tuppits). Teised näitlejad esitavad pigem episoodilisi taustategelasi. Samas ilma nendeta etendus siiski ei toimiks.

Kõrvaltegelaste kohalolu ja mäng laval on õiges positsioonis ja sobiva dünaamikaga, ent mitte eriti väljapaistev või eriliselt meeldejääv. Mitte, et see halb oleks, vastupidi, kõik täidavad oma rolli comme il faut. Ja ilmselt on taotuslik, et veidike jantlik ansamblimäng ja peategelaste loo esilolek toimiks.

Esiplaanil on kahe tegelase roosiline armastuslugu, mis kõige hullemast hoolimata on kõik, mis loeb. Seda vähemalt peategelase maailmas. Kauri mängib hästi välja Candide’i lihtsameelse, lapseliku või poisiliku loomu. Tema lavatüpaaž on kujundatud läbi idiootsuseni ülepaisutatud joviaalsuse ja positiivsuse.

Samuti on Deivi Tuppitsa Cunégonde armastusväärselt süütuke ja armas, kuid oma naiivsuse, kerge salakavaluse ja uudishimu tõttu kohati ka kahepalgeline ja reeturlik.

Esimese vaatuse rütm on hoogne, tegevus eklektiline ja roosiline. Ja nimelt roosiline isegi siis, kui toimuvad jubedad tapatalgud ja vägistamised. Lavastaja Enor Niinemägi jutustas Generaadio saates «Elusamus», et lavastuses on kasutatud veriste sündmuste kirjeldamisel Voltaire’i teose stoilist jutustamise stiili.

Võiks öelda, et loogikaga pole esimesel vaatusel mingit pistmist, rütm voolab omasoodu. Tegevuse narratiivi ei arendata välja ning sellesse pole võimalik süüvida. Kõik toimub unenäoliselt või muinasjutuliselt kiiresti. Tegevuspaigad vahetuvad silmapilgu jooksul, samamoodi saavad kokku tegelased, kelle teed vahepeal tapatalgute tõttu lahku kisti. Elavateks saavad ühtäkki need, kes justkui peaksid olema surnud.

Ajaloolised tagapõhjad mängitakse ja jutustatakse interaktiivselt läbi väga kiirelt, sest miski poleks igavam kui ajalooõpikute retsiteerimine, eriti veel, kui tegemist on jantliku, noortele mõeldud etendusega, kus keskmes naiivne armastuslugu.

Kuid loogilisse narratiivi või sujuvasse rütmi süübimiseks polegi erilist vajadust, sest midagi sellist on etenduses võimatu leida. Mõnu pakub vaatemäng ise, mitte iidvana lugu. Kui ise etendusse süveneda, siis ongi aru saada, et arütmikal ja ebaloogikal kogu mäng põhinebki.

«Candide’i» teine vaatus on aga oluliselt sügavam ja tugevam, see toob hea lahenduse, mis omakorda jätab otsad lahtiseks ja paljud küsimused vastamata. Ülekülluslikule optimismile järgneb külm pessimism reaalsuse näol. Tänu teisele vaatusele moodustub etendusest hea tervik. Arütmika ja ebaloogilisus jõuavad lõpuks harmooniasse.

Kui lavastusele etteheiteid teha, siis näitlejad mängivad karaktereid kohati natuke liiga tobedalt, lapsikult. Seda nähes hakkab vaatajana meel natuke väsima ja tähelepanu hajub.

Tooksin välja veel mõned nüansid ja tähelepanekud, ääremärkused.

See, et laval mängisid tüdrukud ka mehi, pole ilmselt teadlik valik, vaid tingitud pigem sellest, et üliõpilasteatris on meeste kriis. Igal juhul lisas see lavastusele huvitava nüansi, mis alguses tundus teadlik lisand. Kui rääkida voltaire’ilikest vabadustest ja valgustusest, miks mitte mängida ka soorollidega?

Väga hästi mõjus varjuteater, milles vägivald ja tants said voolavalt üheks. See oli tehtud ilusalt ja stiilselt.

Kohati käisid närvidele kultuurilised stereotüübid: sensuaalne, üliseksuaalne ja šarmantne ladina-ameeriklane, ülbed ja uhked hollandlased ja prantslased.

Tartu üliõpilasteatri lavastust «Candide ehk optimism» saab näha Genialistide klubis veel 10., 14. ja 15. mail. Mängivad: Kauri Kaljuste, Anneli Ojaste, Kristin Uusna, Deivi Tuppits, Kätlin Armei, Tess Pauskar, Elli-Maria Mäesalu, Mari Anton, Merilin Jürjo, Annes Aus, Anzela Tjuljukova. Etendus on kahes vaatuses ja kestab umbes kaks tundi.