Nii kohtus kui ka teaduses on õigusnormide tõlgendamine kriisis, millest aitaks välja praeguste tõlgendusmudelite asendamine semiootilistega, pakub õigussemiootik Vadim Verenitš.

Sadakond aastat tagasi väitis nimekas austerlasest õigusfilosoof Hans Kelsen: selleks, et õigusest saaks teadus, tuleb korrastada mõisted.

Praegu, sajand hiljem, ollakse taas samas punktis, mõtiskleb politseiuurija ja semiootik Vadim Verenitš. «Epistemioloogiline kriis. Oleme olukorras, kus õigusteadus vajab uuesti käivitamist, restarti või rebooti.»

Teisisõnu, vaadeldes nii programmeerija Lauris Kaplinski tosinkond aastat tagasi alanud vaenuõhutamise-kaasust kui ka Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) aluslepingu kohtuarutelusid, leidis Verenitš äsja kaitstud doktoritöös, et praegused õigusnormide tõlgendamise meetodid on liiga jäigad.

Mudelite jäikus ja kriis – milles need täpsemalt väljenduvad?

ESM-i arutelude põhjal näiteks selles, et kasutatakse n-ö tühje argumente.

Saksamaa konstitutsioonikohtu lahendi põhjal ilmneb, kuidas püüti tõestada, et kogu Euroopa Liidu õigussüsteemi aluseks on mingi «stabiilsuse» mõiste. See termin on Saksa õigusteoorias praegu väga populaarne: et «Euroopa õigusruum on stabiilsuse ruum». Aga milles see «stabiilsus» väljendub, ei osatud vastata ei lahendis ega selle analüüsides. Seega tuli välja, et keskne mõiste on seal semiootilises mõttes nullmärk, zero sign: väärtus, mis markeerib iseenda puudumist.

See on sügav ja keeruline mõte, aga tähendab, et kogu kohtulahend on ehitatud tühjale alusele. Praktikas näitab see, et praegune kohtulik argumentatsioon on väga nõrk.

Teisisõnu, teatud alustest ei saa enam kaugemale minna, neid lahti mõtestada?

Jah, sest need alused on iseenesest virtuaalsed. Selles ongi probleem.

Hästi on tuntud Hans Kelseni süsteem, kus õigusnormid on esitatud püramiidina. Aga kui norm on ehitatud nõrgale alusele, siis ei saa rääkida heast argumentatsioonist.

Saksa konstitutsioonikohtu ESM-i analüüsis kirjutas üks kohtunik, et praegu on kriisis kõik, mis seostub Lääne tsivilisatsiooniga. Sealhulgas õigusteadus ja -epistemioloogia. Et tegemist on väga jäiga süsteemiga, mis vajab kindlasti korrastamist.

Ka Euroopa Kohtu ESM-i lahendis oli seda tõepoolest näha. Aga üllatav on, et kohtunikud tunnistavad seda ka ise.

Milline oleks vähem jäik süsteem?

Avatum. Selline, mille kaudu on võimalik kasutada ka teisi argumenteerimisviise, mis ei ole otseselt seotud õigusteadusega. Süsteem peab muutuma interdistsiplinaarseks, ja mina leian, et see oleks võimalik Peirce’i semiootilist käsitlust omaks võttes (Charles Sanders Peirce oli Ühendriikide loogik, filosoof ja üks semiootika rajajaid – toim).

Peirce’i semiootika eeldab, et argumentatsioonisüsteem ei ole kunagi suletud.

Ka näiteks Raul Naritsa «Õiguse entsüklopeedia» esitab eri viise, kuidas norme tõlgendada: süsteemiliselt, grammatiliselt, teoloogiliselt jne. Aga olemuslikult on need suhteliselt suletud meetodid, kus analüüsitakse ka peamiselt tekstuaalseid aspekte. Uurimise objektiks on kõigepealt seaduse tekst ja siis norm – aga see tähendab, et klassikalistes meetodites eriti ei arvestata teiste psühholoogiliste ja sotsioloogiliste aspektidega, kas või sellega, kuidas advokaadid või prokurörid istungil käituvad.

Peirce’i käsitluse põhjal on aga tõlgendussüsteem pidevalt muutumas, ja iga uus kohtuotsus annab aluse süsteemi ümbermõtestamiseks. Ühtlasi annaks semiootiline mudel uurijale laiema perspektiivi, võimaldaks näha ja arvestada ka nn kodeeritud tähendusi, nagu visuaale või käitumist kohtusaalis.

Aga praktilisusest on see mudel esialgu siiski üsna kaugel?

Mõneti õpivad selliseid tehnikaid töö käigus kõik advokaadid ja juristid – näevad ja arvestavad, kuidas kohtus asjad käivad, aga nad ei tea, et tegelevad õigussemiootikaga. See ei ole veel omaksvõetud arusaam asjast. Teadlikke proovijaid on, aga väga vähe, ja ma rõhutan, et ka minu mudel on vaid potentsiaalselt rakendatav.

Praegune mandri-Euroopa kohtusüsteem on selles mõttes väga konservatiivne. Kohtunikud eelistavad lihtsalt korrata vanu kohtulahendeid: kasutada neid tõlgendamisviise, mis on varem tulemust andnud. Nad ei taha või ka kardavad eksperimenteerida.

Ameerika süsteem on avatum, ja väga sarnane semiootilisele süsteemile: nn pretsedendisüsteem, kus ka kohtunik oma argumentatsiooni abil õigust loob. Näiteks Eestis oleks ainuke sarnane võimalus Riigikohtu kohtunikel, kuna sealsed lahendid on ülimuslikud.

Huvitav on see, et ka Peirce oli ju Ameerikast ja USA ülemkohtu esimees Wendell Holmes kuulus Bostonis temaga samasse klubisse. Kas nad neist õigusküsimustest vestlesid ja üksteist mõjutasid, seda samas ei teata.

Kas semiootiline meetod muudaks kohtuasjad praktikas venivamaks? Võimalikke tõlgendamise nüansse oleks nii palju, et lahendini ei jõutagi.

Ka praegu on palju võimalusi, aga neid ei kasutata. Minnakse lihtsama vastupanu teed. Meedias on ka palju arutletud, kuidas kohtumenetlus saaks olla säästlikum ja kiirem.

Eri menetlusi tuleb muidugi vaadata eraldi, tõendite vahetu uurimine võib olla vaid väike osa kogumenetlusest. Kaitsjatel on venitamistaktikad... Aga ma arvan, et tegelikult ei muutuks semiootilise mudeliga ajaliselt midagi. Lihtsalt paraneks kohtulahendite kvaliteet.

Teie Lauris Kaplinski vaenuõhutamise-kaasuse kohtuotsuse analüüsi põhjal on kriminaalmenetlus paratamatult narratiivide konstrueerimine.

Jah, see algab juba esimestest toimingutest – kohe pärast juhtumist teatamist. Ja toimub kuni kohtuotsuseni välja, kogu aeg.

Klassikalise õigusteaduse järgi on õiguslik analüüs puhtloogiline, süllogistiline: esineb konkreetne faktikogum, jurist määratleb õigusnormi ja rakendab seda normi nende faktide suhtes.

Tegelikult nii ei ole, sest kohtuotsuse adressaadiks pole ainult advokaat, prokurör ja kohtukoosseis, vaid ka avalikkus. Kõige tähtsam ongi see, kuidas kohtulikku argumentatsiooni vahendatakse avalikkusele, kellel enamasti ei ole juriidika vallas teadmisi. Avalikkust mõjutab ennekõike narratiivide konstrueerimine.

Semiootikas nimetatakse seda ka tüpiseerimiseks: inimene kasutab narratiivseid mustreid. Ka see, kellel on kavatsus kohtus teisi inimesi manipuleerida, peab leidma narratiivid, mis sobivad.

Seega tooks semiootiline tõlgendusmudel nähtavale ka mõjustamise või manipulatsiooni kui kohtuprotsessi paratamatuse?

Jah, eeldus, et kõik on narratiiv, on kasulik näiteks oponendi paljastamisel: kuidas ta manipuleerib mingi kuvandi või visuaalse motiiviga.

Eesti kohtus ei ole vandemehi nagu Ameerikas – aga näiteks seal omab see väga suurt tähtsust. Juristile õpetatakse juba õigusteaduskonnas vandekohtunike veenmist visuaalsete ja kirjalike narratiividega, et otsus langetataks tema kliendi kasuks.

Semiootiline tõlgendus kindlasti võimaldaks seda paremini näha. Semiootika annab holistliku käsitluse, võtab arvesse kõike: norme, kohtuprotseduuride reegleid ja ka muid aspekte. Isegi see, kuidas prokurör, kaitsja või kohtualune istungiruumis paiknevad, omab suurt tähtsust. Või ka teised ruumilised aspektid, näiteks arhitektuur. Varem tehti kohtumajad sõna otseses mõttes kohtumõistmise templiteks: ehitatigi templina, kus toimub püha rituaal, kohtumõistmine.

Näiteks Rooma õigus areneski rituaalidest, paljud Rooma õiguse statuudid on rituaaliga seotud. Sellest tuleneb ka õigusteaduse formalism: kõik peab olema täpne nagu rituaalis. Muidu ei saavutata tulemust.

Kust teie pakutud mudel teie enda meelest kõige rohkem logiseb?

See võib rakenduslikult tunduda lihtsa asja keeruliseks tegemisena. Probleem on teooria mõistmine – aga teisest küljest näiteks ka see, et õigus ja õigusemõistmine kuuluvad riigi monopoli alla. See võib tekitada ideoloogilisi ja poliitilisi probleeme.

Aga paljude teadusteooriate rakendamine on raske. Täppisteadlased ei ole empiiriliselt tõendanud, et mustad augud on olemas, neil on vaid matemaatilised meetodid. Aga see ei tähenda et see ei ole hea teadusteooria.

Arvan, teadustööna ei ole minu analüüsil eriti palju nõrku kohti. Aga püüan hakata mudelit konkretiseerima. Kirjutada iga kohtumenetluse liigi kohta erinevaid käsitlusi.

Eesti ja Tartu semiootikatraditsioonid võiks sellise mudeli kohtupraktikasse jõudmisel või vähemalt õigusteoorias kinnistumist soodustada, kui jätta kohtusüsteemi euroopalikkus hetkeks kõrvale.

Eesti kohtuprotsessides on suhteliselt palju tellitud semiootilisi analüüse. Kaplinski asi, mida mina analüüsisin, või K-kohuke kui parteireklaam... Näiteks Prantsusmaal või Saksamaal tellitaks kirjalikule tekstile lingvistiline ekspertiis ja küsitletaks eksperti, et ta esitaks oma põhjendatud arvamuse.

Selles mõttes on Eesti ainulaadne, omapärane riik. Semiootilisi ekspertiise võiks rohkem kasutada. Thomas Sebeok, tuntud semiootik, kirjutas ka, et semiootika meetod pole muud kui Sherlock Holmesi meetod. Need on sarnased.

Kuivõrd on mujal maailmas Eesti õigussemiootikute tegemiste vastu huvi tuntud?

See on teaduslike võrgustike loomise küsimus. Ei saa öelda, et see töö praegu väga käiks, kuigi mõningaid isiklikke suhteid on loodud. Minu doktoritöö oponent Anne Wagner on näiteks maailma õigussemiootikute ümarlaua juht (International Roundtable for the Semiotics of Law, IRSL – toim).

---

Vadim Verenitši doktoritöö semiootika ja kultuuriteooria alal kannab pealkirja «Juriidilise argumentatsiooni semiootilised mudelid». Tööd juhendasid professorid Mihhail Lotman ja Igor Gräzin (Tallinna ülikool).