Siin ja seal vilksab Tartu linnapildis mõni must või kolmevärviline tekkel. Nii mõnelgi majal võib näha lehvimas trikoloori, mis pole riigilipp. Needsamad lipud on kohal ülikooli ja vabariigi aastapäeval, volbrirongkäigus ja isamaalistel üritustel. Ülikooli lippu saadavad aktustel teklite ja särpidega noored.

Just nii palju – või õigupoolest nii vähe – paistab avalikkusele välja Tartu akadeemilise elu ühe olulise osa, korporatsioonide* tegevusest. Tuleb tõdeda, et ühe keskmise linnaelaniku või isegi akadeemilise pere liikme arusaam sellest, mida korporatsioonid endast kujutavad, on sageli üsna pinnapealne.

See on paratamatu: korporatsioonid on oma enam kui saja-aastase ajaloo vältel olnud – ja on ka praegu – oma olemuselt intiimorganisatsioonid, kes kõike avalikkusega ei jaga. Erinevalt organisatsioonidest, kus liikmeid ühendab väljapoole suunatud missioon (nt heategevus või loodushoid), on üliõpilaskorporatsioonide tegevus ja eesmärgid keskendunud peaasjalikult liikmetele endile.

Oma väärtused ja kombed

Siinkohal tasub korraks mõelda sellele, mis üldse on ühe organisatsiooni tekkimise ja püsimise taga. Väga sageli on selleks väärtused, ideaalid, eesmärgid, mida organisatsiooni liikmed jagavad ja mida nad peavad olulisemaks kui ühiskond keskeltläbi. Kui organisatsioon oleks kas või väärtustasakaalu mõttes lihtsalt väike ühiskonna mudel, siis poleks sellel ju kuigi palju mõtet. Nii on ajaloos tekkinud kogudused, ordud, vabamüürlaste loožid.

Igal üliõpilaskorporatsioonil on oma väärtused, mis on kirja pandud lipukirja ja põhimõtetesse. Kui püüda üldistada, siis neid ühendavad märksõnad võiks ehk olla haritus, isamaalisus, viisakus, ausus, töökus, terve keha ja vaim, sõprus ja üksteise toetamine.

Kui aga organisatsioon on sündinud kindlatest väärtustest kantuna, siis kuidas tagada, et see täidaks liikmete jaoks oma eesmärki? Kuidas teha nii, et väärtused suureneva liikmete arvu juures ei lahjeneks, ehk mõnevõrra karmilt öelduna: kuidas hoida eemal neid, kes neist väärtustest kuigi palju ei hooli, aga soovivad samuti organisatsiooni pakutavatest hüvedest osa saada?

Seda eesmärki täidavad sageli teatud kombed, mis teevad ära vajaliku selektsiooni. Kui mingi nõue tundub kellelegi piirav, siis ilmselt pole see organisatsioon tema jaoks. Need aga, kes organisatsiooni väärtusi jagavad, ei tunneta seda piiranguna või on nad väärtuste nimel valmis end pisut painutama. Näiteks on korporatsioonides kombeks kanda teklit ja värvilinti ülikonnaga – ühele võib see tunduda piirav, kuid teine tunneb end ülikonnas väga hästi. Mõnes korporatsioonis on keelatud suitsetamine, aga oma tervisest hoolivatele noortele, kes niikuinii ei suitseta, pole ka see keeld piirav.

Nii ongi igaühe vaba valik, kas ta otsustab korporandiks saada või mitte. Küll aga tasub meeles pidada, et kui juba on mängu alustatud, siis mängureeglid on täitmiseks. Kuid mis siis on need hüved, mida korporatsioonid pakuvad?

Õppetunnid kogu eluks

Üks võimalik vastus on kogemused ja sotsiaalsed oskused – kõik see, mis erialastes loengutes, seminarides ja praktikumides võib jääda saamata. Bernard Kangrogi on kahe maailmasõja vahelist üliõpilaselu kirjeldades märkinud, et korporatsioonid tegid ära kasvatustöö, milleks ülikoolil oli vähe võimalusi.

Tõepoolest, korporatsiooniga liituja läbib kõigepealt rebasaja. Ta õpib tundma Tartu Ülikooli ja korporatsioonide ajalugu, traditsioone ja kombeid ning seda, miks üht või teist asja tehakse just nii ja mitte teisiti: igal kombel on oma taustalugu. Aga ta õpib pidama ka kõnet ja seltskondlikku vestlust ning tantsima seltskondlikke tantse ja laulma laule, mida korporandid on läbi aastate laulnud, samuti harjutab referaatide kirjutamist ja ettekandmist.

Hiljem, juba värvikandja ehk täieõigusliku liikmena saab pidada mitmesuguseid ameteid – on ju liikmete endi vastutus, et organisatsioon toimiks. Nii saab kogemuse, kuidas pidada koosolekut, juhtida meeskonda, korraldada mõnda üritust või hoida korporatsioonikorterit ehk konventi korras. Turvalises keskkonnas, kus ebaõnnestumistel on hoopis leebemad tagajärjed kui n-ö päriselus, omandatakse oskused, mis hiljem võivad osutuda kasulikuks ja ehk isegi konkurentsieeliseks.

Korporatsioonid on eluaegse liikmesusega organisatsioonid: tegevuses osaletakse ja liikmemaksu makstakse elu lõpuni, kuid oskusi omandatakse kõige rohkem ikkagi ülikooliajal. Nii võib naljaga pooleks öelda, et korporatsioonid pakuvad järelmaksuga koolitust kogu eluks.

Mitmekesine sõpruskond

Üks märksõna on veel mitmekesisus. Korporatsiooniüritustel saavad kokku noored, äsja ülikooli tulnud liikmed ja juba väärikas eas vilistlased. Üliõpilane saab hoopis teises keskkonnas vestelda oma õppejõuga ja seejuures öeldakse üksteisele sina. Korporatsioonid ei ole erialaorganisatsioonid, siin saavad kokku kõikmõeldavate erialade esindajad. See avardab maailmapilti ja, mis seal salata, kui on mõnes võõramas valdkonnas nõu vaja, siis võib üsna kindel olla, et seda ka saab.

Eri korporatsioonide liikmed suhtlevad omavahel aktiivselt ja nii saabki rääkida nn Tartu akadeemilisest maastikust. Lisaks käiakse läbi sarnaste organisatsioonidega Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal, Soomes, Rootsis – niisiis pakuvad korporatsioonid huvilistele ka rahvusvahelist kogemust.

Selline heade tutvuste võrgustik võib küll ehk tunduda lihtsalt nähtusena iseeneses, kuid selle mõju ulatub kindlasti korporatsioonielust kaugemale. Nii võib õppejõu ja üliõpilase konvendis peetud vestlusest välja areneda magistritöö või õllekannu taga toimunud vaidlusest alguse saada eri teadusalasid ühendav või rahvusvaheline teadusprojekt.

Sõprus ja sõpruskond on ehk siiski kõige olulisem, mida korporatsioon oma liikmetele anda saab. Need on inimesed, kellega võib ette võtta kõike ja kellele võib alati loota. Ühiselt tegutsedes õpitakse üksteist tundma ja usaldama, sarnane leiab sarnase.

Teatud mõttes võib öelda, et korporatsioon pakub raamistikku, mis aitab sõpru leida ka introvertsema loomuga inimestel. Kui tänaval tutvust teha tundub ületamatult raske ja ehk ka ettearvamatu tulemusega plaan, siis konventi on ju kogunenud kindlaid väärtusi jagavad inimesed. Ka korporatsioonis ameteid pidades tuleb paratamatult teistega suhelda ja see võimaldab kaaslasi rohkem tundma õppida. Nii kujunev sõprus võib jääda kogu eluks.

Ajaloo loomine ja elus hoidmine

Muidugi väärtustatakse korporatsioonides ka traditsioone: kannavad ju paljud praegu tegutsevad korporatsioonid edasi juba üle-eelmisel sajandil välja kujunenud kombeid. Nii nagu on uhke tunne olla Eesti vanima ülikooli pere liige, on uhke tunne kanda pika ajalooga korporatsiooni teklit ja linti. See on omamoodi missioon: hoida elus ajalugu.

Samas aga ei saa ignoreerida, et ühiskond meie ümber areneb. Paberkirjade kõrvale on tulnud e-kirjad, liikmemaksu makstakse internetipangas ja juba koostatakse koosolekuprotokolle tehisaru abiga. Aga ka üldine mõtteviis ühiskonnas on muutunud: uuringud on näidanud, et eestlased peavad järjest olulisemaks iga inimese õigust eneseväljendusele ja -teostusele, järjest vähem usaldatakse pimesi autoriteetide arvamust ja järjest rohkem ollakse valmis seda vaidlustama. Ka vanuseprintsiibile tuginevates korporatsioonides tuleb sellega arvestada.

Siiski pole põhjust arvata, et korporatsioonidele olulised tuumväärtused – haridus, ausus, viisakus või sõprus – oleks praeguses ühiskonnas vähem väärt kui näiteks saja aasta eest. Seega, kui ühiskonna arenguga kaasas käivas korporatsioonis toimuvad muutused, siis on need ilmselt pigem korralduslikud, st seotud sellega, kuidas täpselt neid ajas vastu pidanud väärtusi ja traditsioone edasi kanda.

Iga semestri alguses avavad korporatsioonid oma uksed külalisõhtuteks, eeskätt ikka võimalikele uutele liitujatele. Seda võimalust piiluda sisse ühte veidi salapärasesse maailma tasub julgelt kasutada. Ei maksa karta, et konvendiuksest sisenemine on pöördumatu protsess – korporandiks saab muutuda vaid see, keda see võimalus kõnetab.

Nagu eespool mainitud, on korporatsioonid ise huvitatud liikmetest, kellele nende väärtused ja reeglid sobivad. Küll aga tasub silmas pidada, et üks ülemeeliku õllelaua vormis külalisõhtu ei anna ettekujutust kogu korporatsioonielu mitmekesisusest ja võimalustest. Siin on mõtlemisainet nii võimalikele liikmetele kui ka korporatsioonidele endile.

* Tartu akadeemilisel maastikul tegutsevad ka akadeemilised seltsid, mis on paljuski korporatsioonidega sarnased, aga paljus ka mitte. Et autor tunneb korporandina korporatsioone märksa paremini, on siin keskendutud just neile.