Selleks et mõista paremini rahvuspoliitikat Ukrainas, tuleb heita pilk kaugemale minevikku, juba esimese maailmasõja eelsesse aega.

Nii ukrainlased kui ka venelased on idaslaavlased, kuid nende keeled erinevad umbes sama palju nagu inglise ja saksa keel.

Enne 1914. aastat polnud ei venelased ega ukrainlased enamasti veel jõudnud rahvusliku ärkamiseni, milles on suur roll emakeelsel haridusel, kultuuril ja ajakirjandusel, rahvuslikel müütidel ning oma seltsidel ja ühingutel. Suur osa ukrainlastest oli toona veel kirjaoskamatu. Ukrainlaste asualad kuulusid peamiselt tsaaririigi alla, väiksemas osas ka Habsburgide impeeriumisse.

Kaks Ukrainat

Vene riigis peeti ukrainlasi malorossijani’deks (väikesteks venelasteks), kes tuli venestada. Seetõttu ei olnud ka ukrainakeelseid koole. Ukrainakeelsete trükiste avaldamine oli enamasti keelatud või piiratud, kohati olid siiski ajutiselt lubatud ukraina pühapäevakoolid ja ühingud. Alles pärast 1905. aasta revolutsiooni anti luba avaldada ukrainakeelseid ajalehti ja muid trükiseid, kuid omakeelsed koolid jäid keelatuks.

Kui rahvusküsimused päevakorda kerkisid, üritasid Habsburgid oma impeeriumis mittesakslaste eliiti esmalt saksastada. See osutus tulutuks. Lõpuks sõlmiti ungarlastega kokkulepe, nn Austria-Ungari kompromiss, ja impeeriumi Austria-poolses osas aeti umbes 15 tähtsama rahvusrühma suhtes Euroopa liberaalseimat rahvuspoliitikat.

Ukrainlastel, keda nimetati ruteenideks, olid emakeelsed algkoolid ja gümnaasiumid. Ülikoolides tegelesid mõned õppetoolid Ukraina teemadega, oli umbes 500 ukrainakeelset ühingut ja kooperatiivi, samuti ajalehed, ajakirjad jne. Ukraina kultuuri keskuseks muutus Galiitsia, kus ukrainlaste osakaal oli suurim, kuid mis oli ühtlasi impeeriumi vaeseim provints. Samal ajal olid ruteenid keisrile lojaalsed.

1913. aastal Viinis viibides kirjutas Jossif Stalin artikli „Venemaa sotsiaaldemokraatia ja rahvusküsimus“, milles ta võttis eeskujuks Austria ja sealsete sotsiaaldemokraatide rahvuspoliitika, kritiseerides siiski olukorda Austrias. Korduvalt muudetud kujul sai just see artikkel aluseks hilisemale nõukogude rahvuspoliitikale, mida hakkas rakendama Nõukogude valitsuse esimene rahvusasjade rahvakomissar Stalin ise.

Oma artiklis rõhutas ta emakeelse hariduse ja kultuuri ning ühise territooriumi tähtsust, samuti seda, et rahvuse ülesehitamine võib toimuda nii kapitalismi kui ka sotsialismi tingimustes. Igal juhul tuli edendada sotsialistlike rahvaste tekkimist Vene impeeriumi etnilistest rühmadest. Eesmärk oli juurutada sotsialismi ning tagada, et ka partei ja teiste institutsioonide koosseis peegeldaks rahvastiku koosseisu ja institutsioonides kasutataks rahvaste keeli (sellist poliitikat nimetati korenizatsija’ks). Stalini moto oli „Vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik“.

Olukorda muutis esimene maailmasõda. 1917. aastast hakkas Ukraina Venemaale jääv osa püüdlema autonoomia ja seejärel iseseisvuse poole. Saksa-Austria okupatsiooni ajal alustas ukraina hetman Pavlo Skoropadski koolisüsteemi ukrainastamist. Pärast sõja lõppu võitlesid oma eksistentsi eest kaks riiki: Ukraina Rahvavabariik ja endistel Austria aladel tekkinud Lääne-Ukraina Rahvavabariik.

Paraku kustusid ühtse riigi loomise lootused 1920.–1921. aastaks. Selle peamised põhjused olid poliitilist ja sõjalist laadi, kuid oma osa mängis ka paljude ukrainlaste rahvusliku eneseteadvuse puudumine.

Enamik Lääne-Ukrainast langes Poola koosseisu – enamlased olid kodusõjas olnud edukad ja sõlmisid Riias rahulepingu Poolaga. Ukrainlaste asualad olid nüüd jagatud Nõukogude Venemaa, Poola, Rumeenia ja Tšehhoslovakkia vahel.

Kahepalgeline poliitika

Vene kodusõjas suutsid enamlased kasutada edukalt Stalini uut rahvuspoliitikat ja võita rahvaid oma poolele võitluses valgete vastu, kes unistasid ühtsest ja jagamatust Venemaast. Ukrainas pooldasid aga kohalikud kommunistid, peamiselt venelased ja juudid, esialgu pigem venestamist. Pärast kodusõda, 1921. aastal tabas Ukrainat näljahäda.

1919. aastal asutatud Ukraina NSV-s toimus rahvuslik ärkamine peamiselt 20-ndatel. Juba 1929. aastal õppis enamik üliõpilasi ukraina keeles ja 1933. aastal käis 88% kõigist õpilastest ukraina koolis, kuigi ukrainlaste osakaal elanikkonnas oli vaid umbes 75%. 

Arendati ukraina kultuuriasutusi ja kujunes rahvuslik eliit. Siis aga tulid stalinistlik kultuurirevolutsioon, industrialiseerimine ja kollektiviseerimine, mis päädis taas näljahädaga. Esimene puhastus ukraina rahvuslikus eliidis tehti 1933. aastal.

Pöördepunkti seni üsna liberaalses nõukogude rahvuspoliitikas tõi suur terror aastail 1936–1938. Valgevene ja ukraina rahvuslikku eliiti kärbiti kõvasti.

Nõnda hävitas Stalin süsteemi, mis oli alles äsja just tema rahvuspoliitika abil üles ehitatud. Ta vähendas umbes 100-lt 20-le keelte arvu, milles oli lubatud anda emakeelset haridust  (vabariikide keeled ja mõned vähemuskeeled). Vähemusrahvuste koolid venestati. 1938. aastal muutusid vene keele tunnid Ukraina mittevenekeelsetes koolides ja ülikoolides kohustuslikuks.

See väga venemeelne poliitika oli Ukraina NSV positsiooni arvestades mõistetav: Ukrainas asusid Nõukogude impeeriumile olulised raske- ja mäetööstusettevõtted ning sealne põllumajandustoodang ületas sisemaise vajaduse ja moodustas peaaegu poole Nõukogude Liidu põllumajandustoodete ekspordist. Ukraina oli Venemaa järel tähtsuselt teine nõukogude vabariik ja ilma temata ei saanud impeerium eksisteerida.

See on põhjus, miks Ukraina rahvustunnet esmalt tugevdati ja seejärel jälle kõvasti nõrgestati. Teisel pool piiri oli palju ukrainlasi, Tšehhoslovakkias isegi demokraatliku ühiskonna liikmeid. Nad oleksid võinud olla nõukogude diktatuuris elavatele ukrainlastele halvaks eeskujuks.

Teises maailmasõjas kannatas Ukraina rängalt, kuid sõja tulemusel suudeti sellega liita ka ukrainlaste läänepoolsed asualad, tänapäeva Lääne-Ukraina. Pärast sõda leidis seal aset kõige ulatuslikum ja ohvriterohkem relvastatud vastupanu nõukogude režiimile ning see tõi kaasa suured repressioonid „kodanliku natsionalismi“ vastu.

Teise maailmasõja võiduga kinnistas Stalin lõplikult arusaama venelastest kui kõigi nõukogude rahvaste vanematest vendadest ja algatas vene rahvusliku propaganda kampaania, mis kestis mõningate muudatustega ja leebemal kujul Nõukogude Liidu lõpuni. Kui „suurvenelaste šovinism“ oli pikka aega olnud kuritegu, siis nüüd muutus see järk-järgult riiklikuks doktriiniks.

Salakaval keelereform

Oluline on mõista, et kogu nõukogude aja esines Ukraina NSV-s kõrvuti (ja sageli korraga) nii venestamise kui ka ukrainastamise tendentse. Pärast Stalini surma tõsteti rahvuslik päritolu taas au sisse: nüüd pidi Ukraina esimene parteisekretär olema ukrainlane. Nikita Hruštšovi ja Leonid Brežnevi ajal olid ukrainlastest poliitikutel Moskvas suurepärased karjäärivõimalused. Esimest korda ilmus ka ukrainakeelne Ukraina Ajalooline Ajakiri. Rahvuspoliitikas vaheldusid üksteise järel liberaalsemad ja repressiivsemad faasid.

Kuid sulaajal olid ka varjuküljed, näiteks Hruštšovi 1959. aasta koolireform. Varem oli eesmärk õpetada emakeeles ja muuta ukraina keel kohustuslikuks õppeaineks kõikides koolides. Pärast reformi lubati vanematel valida, millisesse kooli nende laps läheb – olenemata emakeelest – ja millist võõrkeelt ta õpib.

Selle tulemusena said eelistatud valikuks vene koolid ja mitteukraina koolide lapsevanemad valisid laste võõrkeeleks sageli ukraina keele asemel saksa või inglise keele. Kuna ülikoolid ja kutsekoolid muutusid üha venekeelsemaks, otsustasid ka paljud Ukraina lapsevanemad valida oma lastele vene kooli. Kui hariduskeel on emakeelest erinev, muutub emakeel sageli teiseks keeleks.

Selle reformi ja nõukogude rahvuspoliitika tulemusena käis 1980. aastatel enamik ukraina õpilasi vene koolides ja ainult 22% kõigist Ukraina NSV väljaannetest ilmus ukraina keeles. Niisugusel poliitikal oli pikaajaline mõju: 2008/2009. aastal, kui ukrainlased moodustasid juba 77% elanikkonnast, selgus uuringust, et 50% vastanute igapäevane keel on vene keel, 44%-l on see ukraina keel ning 6%-l vene ja ukraina keele segakeel suržik.

Stalini algatatud nõukogude rahvuspoliitika muutus aja jooksul korduvalt. Esialgu tõi see kaasa ukraina rahvusliku identiteedi tugevnemise ja paljude ukrainlaste rahvusliku ärkamise, pikas plaanis lõi aga läbi venestamise tendents.

Ometi ei tohiks keelt üle tähtsustada; isegi vene emakeelega võib ukraina identiteet tugev olla. Teisalt võib oletada, et kui tsaaririigi venestamispoliitika oleks jätkunud, ei oleks tänapäeval võib-olla iseseisvat Ukrainat olemaski. Igal juhul ulatub nõukogude rahvuspoliitika mõju ka tänapäeva.