Peaaegu tähtsaim osa tudengielust
Kuidas tekivad üliõpilaste sõprussuhted ajal, mil auditooriumid on inimestest pungil ja enam ei ole kursusejuhendajat nagu vanasti?
Mina õppisin Tartu Ülikoolis ajal, kui silmast silma kokkusaamine oli suhete olulisim osa – maailma tehnikavidinatest oli meie ühika seinal vaid sinine telefoniaparaat, kust telefonikaardi abil kodustele helistada. Ja helistamine oli kallis. Sõpradega saime kokku näiteks raamatukogus. Toonase kohviku teise või kolmanda laua taga oli alati keegi, kui oli seltskonda vaja.
Mul on senini alles kirjakesi, mille sõbranna oli toaukse vahele jätnud, kui käis mind ühikas otsimas, mina aga olin kuskil mujal. Vahel jäi ta ootama ja siis vedas, kui ma koju jõudsin. Vastupidi juhtus ka. Mõnikord jäeti vajalikke teateid ühika teadetetahvlile. Ruudulisest vihikust rebitud paberile pastakaga kirjutatud sõnum „Plikad! Oleme toas 206! Insu“ oli minu jaoks elumuutev, kuigi üldse mitte mulle mõeldud.
Just ühikast ja ühiste huvide kaudu leidsin toona oma ellu inimesi, kes püsivad seal kindlalt tänaseni. Oma kursuselt teadsin kõiki, aga päriselt suhtlema olen jäänud paari üksikuga. Suhted ja sõprus saavad tekkida ainult ühtmoodi: kui omavahel suheldakse. Küllap seda läbikäimist meie mõnekümnepealise kursuse tüdrukute vahel lihtsalt nappis. Seepärast tundus praeguseid üliõpilasi küsitleda eriliselt põnev: kuidas tekivad suhted ajal, kui mõned kursused on üle rahvastatud, tehnika kipub elu üle võtma ja koroonapandeemia on väidetavalt kahandanud noorte suhtlemissoovi?
Ajakirja jõudis vestlustest neli, kuigi kõnelesin rohkematega. Laias laastus tegin sellest kaks tähelepanekut. Esiteks: üks osa noori tahab suhelda ja teebki seda, lõimides oma ülikooliellu sobival määral sotsiaalmeediat ja silmast-silma-suhtlust. Teiseks aga koorus välja, et osa mujalt, eriti Tallinnast Tartusse õppima tulnuid võtab Emajõe Ateenat vaid õppimise linnana. Elu, sõbrad ja muu vajalik on neil endiselt kodukandis ning sinna tuhisevad nad igal nädalal tagasi kohe, kui loengugraafik lubab. Oma nimega nad siiski sel teemal kõnelema ei soostunud, aga kindlasti vajaks see huvitav nähtus mõne kursuse raames uurimist!
„Pean oma ülikoolielu juures olulisimaks erinevate inimestega tuttavaks saamist“
Meil oli esimesel kursusel umbes 180 inimest, nüüdseks on jäänud umbes 160.
Omavahel suheldakse palju. Meid jaotati kohe alguses 20 rühma, igas 5–9 inimest. Kõige tihedam ongi suhtlus oma rühma sees, aga see toimub ka eri rühmade vahel. Kuuenda kursuse ajal olen rohkem hakanud suhtlema nendega, kellega sattusin ühte praktikabaasi. Minu ülikoolis õppimise ajal oleme läbivalt eelistanud ikka näost näkku suhtlemist, kuigi Covidi-ajal polnud see alati võimalik.
Koostegemisi on meil päris palju: rahvusvahelise anatoomiaolümpiaadi korraldamine, erinevad ringid ja üritused. Kõik need soodustavad nii oma kursusekaaslaste kui ka teiste tudengitega tuttavaks saamist ja teadmiste vahetamist.
Kuulun ka korp! Rotaliasse ning ilmselt olengi ma korporatsioonikaaslastega rohkem aega veetnud kui kursusekaaslastega. Põhjus on lihtne: see on hea vaheldus igapäevastele erialastele tegemistele. Tänu korporatsioonile olen tuttavaks saanud ka teiste erialade esindajatega, kes on nüüd mu sõbrad. Meil on kõikvõimalikke üritusi, alates saunaõhtutest ning lõpetades mikrokiibitootjate esitluste või viski- ja sigariõhtutega.
Ma loodan, et jään pärast ülikooli lõpetamist nii oma kursusekaaslaste kui ka teiste ülikooliaegsete sõpradega tihedalt edasi suhtlema. Erinevate inimestega tuttavaks saamist peangi oma ülikoolielu juures kõige olulisemaks. Kui see mind just elus edasi ei vii, siis silmaringi laiendab kindlasti.
„Hommikul jõuan parema meelega auditooriumisse, kui tean, et sõbrad on ka seal“
Meid on kursusel kokku 19. Tunnen kõiki eesnimepidi ja kuna meid on nii vähe, siis ikka suhtleme kõik omavahel.
Oma kursuse traditsioonid meil alles tekivad – kui tekivad, eks paistab. Praegu oleme tutvunud teaduskonna traditsioonidega. Näiteks rebaseks löömisel tuli meil kanda risti läbi Tartu ja anti Piibliga pähe; jõulupidu korraldab iga kursus ise, kuidas tahab; nüüd on ees kevadpiknik.
Hetkel ei kuulu ma ühtegi üliõpilasseltsi. Kuigi istume-kamina-ees-ja-ajame-pseudointellektuaalset-juttu-idee on mulle ahvatlev, pole see siiani olnud piisavalt motiveeriv, et sundida mõnda üliõpilasorganisatsiooni astuma. Usun, et seltsidest võib leida põnevaid uusi tutvusi, kuid praktiline entusiasm tsunftitunde rakendamiseks laseb end veel oodata.
Usun, et olen juba leidnud inimesi, kellega ka aastate pärast edasi suhtlen. Kui ma mõne aasta eest ei oleks julgenud tunnistada, et käin koolis peale tarkuse ammutamise ka inimeste pärast, siis nüüd võin rahuliku südamega väita, et hommikul jõuan palju parema meelega auditooriumisse, kui tean, et sõbrad on ka seal.
„Ilma ühisüritusteta pole võimalik kursusekaaslasi tundma õppida“
Meid on kursusel 38 ja kindlasti ma kõiki ei tunne, küll aga tean nägupidi. Omavahel suhtlevad samade peaerialade inimesed, kuigi juba on toimunud ka segunemist, mida on soodustanud näiteks gümnaasiumiaegne tutvus või esimesel semestril sõpradeks saamine. Aga pigem kaldub asi selle poole, et omavahel suhtlevad tihedamalt need, kellel on koos rohkem loenguid-seminare.
Kursusega meil ühisüritusi eriti ei ole. Tean, et kaks kursusekaaslast korraldavad kord kuus luuleõhtuid, kus loetakse üksteisele oma loomingut ette. Ma ise pole sinna jõudnud – vahel ei klapi ajad ja ega ma ausalt öeldes suurem luulekirjutaja ega -lugeja ka pole.
Õppeaasta alguses saime etnoloogia ja folkloristika eriala raames ülesande käia saunas ja hiljem kirjeldada seda kui kultuurikogemust. See kogemus oli tore ja lootsime, et äkki saab sellest omamoodi traditsioon. Kahjuks ei ole saanud.
Kursusekaaslastega oleme kogu aja suhelnud Messengeri teel. Silmast silma suhtlevad peamiselt need, kes samades tundides koos istuvad, aga väga palju vabamaks suhtlemine läinud ei ole. Ilmselt ongi põhjus see, et eri peaerialade puhul pole väga palju ühiseid loenguid.
Mina liitusin sügissemestril ülikooli rahvakunstiansambli neiduderühmaga ja kevadsemestril klubiga EGEA-Tartu. Kuigi viimatimainitu on peamiselt geograafiatudengite ühendus, võtavad nad hea meelega vastu ka kõigi teiste erialade inimesi. Olen tänu oma õele selle ühenduse tegemisi kõrvalt näinud ja teadsin juba ette, et sealne seltskond on mitmekülgne. Koos korraldatakse lahedaid ühitusi. Tänu EGEA-le sain juba veebruari alguses osaleda Helsingis üliõpilasvahetuses.
Usun, et tudengiorganisatsiooniga liitumine annabki mulle võimaluse suhelda inimestega, kellega ma mujal kokku ei puutuks, näiteks ka vanemate tudengitega. Ehk on see andnud ka veidi enesekindlust minna võõraste inimestega rääkima.
Seltskonna mõttes ongi vist EGEA mulle olulisem, seal on mind juba omaks võetud. Kursusekaaslastega on hea erialaseid muljeid jagada, kuid peale mõne üksiku pole ma sealt eriti „oma inimesi“ leidnud ja meil pole ka ühisüritusi, et üksteist tundma õppida.
Suhted on elus olulised. Üht oma sõpra tunnen juba lasteaiast saati, õppisime koolis samas klassis ja nüüd sattusime isegi ülikoolis samale erialale. Gümnaasiumist jäänud sõpruskonnaga üritame ikka vahel leida aega, et koos aega veeta. Loodan, et ka ülikoolist jäävad mulle sellised sõprussidemed, millest ei taha lahti lasta, ja inimesed, kellega koos veedetud aega jään hellusega mäletama.
„Õpigrupist on saanud nagu teine pere“
Meil on kursusel natuke alla 40 inimese, nii et nägupidi tunnen enam-vähem kõiki.
Omavahel suheldakse palju, mõned ained on päris rasked ning üksteiselt saadakse abi ja tuge. Enam-vähem kõigil on tekkinud mingisugune õpigrupp.
Mina suhtlen oma õpigrupiga ka väljaspool õppetööd, näiteks oleme esimese semestri algusest saati üritanud igal neljapäeval kokku saada ja lauamänge mängida või lihtsalt ühiselt aega veeta. Mõnel nädalal juhtub, et on mitu kontrolltööd – siis ei jõua pärast kooli kokku saada.
Kuna mulle meeldib üritusi korraldada ja tahtsin ka teistel kursuste tudengitega tutvuda, siis astusin äsja matemaatika-informaatikatudengite seltsi MITS. Seltskonna poolest on see tore, kuid kursuse õpigrupp on siiski veidi olulisem – nendest on mulle saanud juba nagu teine pere.
Ma loodan, et saan kõikide kursusekaaslastega kolme aasta jooksul tuttavaks, ja usun, et saame ka vilistlastena hästi läbi. Suhted on mulle väga olulised – ma näiteks ei usu, et oleksin seda eriala õppima jäänud, kui mul poleks oma õpigruppi tekkinud.
Silja Paavle
ajakirjanik
Lisa kommentaar