No tervitus!

Mul on praegu üks tapvalt igav osakonna koosolek. Teen näo, et kriban märkmeid kirjutada, aga tegelt tahaks vahelduseks räntida. Mul on juhe täitsa koos.

Eks sa oled ka kindlasti tähele pand seda EKI ja keeletoimetajate vastasseisu. Üle kolme aasta, nagu seente ja herneste sõda, hehe, mäletad seda vene multikat?

No meil siin humanitaarias on kah leerid kujunend: pidurid versus vabad ja innovaatilised. Mina muidugi hoian pöialt vabale ja voogavale keelele, ma lihtsalt ei talu mingit keelefašismi! Ega me enam nõukaajal ei ela, kus kõik käis käskude ja keeldudega! Keel on nagu elav organism, või noh, see ongi organism. Sa ei saa kõhule öelda, et okei, ära valuta!

Miks keegi peaks mulle ette ütlema, milliseid sõnu ja kuidas tarvitada? Tahan, kirjutan õhkima, tahan, kirjutan õhkama. Või kirjutan dublikaat! Üks mu irisejast kolleeg küll väidab, et ikka duplikaat on õige ja et dublikaat on vene laen. Et tema kohe ärritub, kui loeb ametlikest paberitest vigast või segast keelt ega saa enam sisule keskenduda. Ja veel hädaldab ta, et sõnaveebis polevat eriti palju pärastsõjaaegset eesti kirjandust, vaid enamasti netist võetud sõnad, ja et see tegevat sõnaveebi ühekülgseks.

Aga pole vaja ärrituda, ütlen mina. Chilläx! Ja kuhu see kõik on viinud – kolleegid ei ütle enam üksteisele teregi, vaid kustutavad teineteist facebooki sõprade hulgast ära.

Oeh, ma ütlen. Nüüd siis veel hakkas õiguskantsler EKI põhimääruses näpuga järge ajama ja põhiseaduse ja kirjakeele normiga vehkima. Ega jõu vastu ei saa. Tuli taanduda ja uus ÕS ilmub ikka tagurlikult vanamoelisena, mitte innovaatiliselt soovitustevabana. Ma olen nii pettunud!!

Tegelt on see ju nagu Veski ja Aaviku vastasseis – juba sada aastat tagasi oli keeleuuenduse pärast kakelung. Mina olen igal juhul uuendusmeelse Aaviku poolt. Või oli see hoopis Veski, kes väitis, et keel on eluline olevus, mis tärkab, areneb ja kasvab? Pagana ajuudu, aga kuugeldama kah ei hakka, saadan kirja ära, see jama siin saab kohe läbi ja lähen lõunale.

Kirjuta mulle, aga ära jumala pärast ütle, et sa arvad niisamuti nagu õiguskantsler. Siis me lähme küll kohe tülli!

My,

tige nagu herilane

---

Veste on ilukirjanduslik rubriik, kus erinevad tegelased kirjutavad sõpradele oma – enamasti ülikoolieluga – seotud rõõmudest ja muredest. Kõik sarnasused ja seosed päriseluga on juhuslikud.