38-aastane Tõnu Esko võiks praegugi olla Tartu Ülikooli noorim professor, kuid inimesegenoomika professori tööleping tuli arendusprorektori ametiajaks siiski pausile panna.

Kummagi tähtsa ametini ei ole Tõnu jõudnud muidugi oma vanuse, vaid kopsaka kogemustepagasi tõttu. Tartu Ülikooli Eesti geenivaramus end maailma tippteadlaseks üles töötanud Tõnu Esko sai seal sinasõbraks ka ettevõtlusega ja asutas mõned aastad tagasi geenivaramu arenduskeskuse, et teadlaste koostöö erasektoriga veelgi rohkem hoogu saaks.

Nüüd, ülikooli arendusprorektorina ongi tema peamine ülesanne ettevõtliku ülikooli maine ja näo kujundamine. Kuidas suunata ülikooli teadlasi mõtlema üha rohkem sellele, kas nende teadustööl on ka toote või teenuse väljundit?

„See on väga suur töö, mis eeldab muudatusi nii õppes kui ka teaduspõhimõtetes. Tuleb leida vastused küsimustele, kuidas ettevõtluse eesmärgil tehtud teadustöö vormistada ja kaitsta, millistest toetusmeetmetest oleks kõige rohkem kasu ning kuidas edukas tegevus annaks midagi tagasi nii ülikoolile kui ka ühiskonnale laiemalt,“ loetleb Tõnu silmade särades.

(Muide, Tõnu Esko on varem öelnud, et inimest, kes on oma töös suurepärane, eristab inimesest, kes on oma töös lihtsalt hea, sära silmis. „Kui teed midagi selle pärast, et teised teevad ka, siis võid saada heaks, aga kindlasti mitte erakordseks. Suurepärane olemiseks peab inimesel olema sisemine põlemine.“)

Teadlaste ja ettevõtjate ühenduses hakkab Tõnu hinnangul suurt rolli mängima ülikooli haldusettevõte UniTartu Ventures, mille loomise juures ta ka ise oli. Uues ametis saab ta suunata selle tegevust ja aidata kaasa iduettevõtete ja ideede loomisele, mis saaks ühiskonda teenima panna.

Nagu varem mainitud, pidi Tõnu oma professoriameti pausi peale panema, sest arendusprorektori töö on ajamahukas. Õppetööd tal genoomika instituudis nagunii polnud, juhendatavatega tegeleb ta edasi, kuigi mitte põhijuhendajana, pooleliolevad teadusgrantidega seotud projektid delegeeris aga oma funktsionaalse genoomika töörühmale, mis on täis iseseisvaid ja tublisid noorteadlasi.

Noored ja eeskuju

Ta armastab uusi mõtteid, kastist välja mõtlemist ja ebastandardseid lahendusi. Enda sõnul on Tõnu otsekui švamm heade ideede jaoks ja kui talle midagi väga meeldib, võtab ta seda ka väga kirgliselt vedada.

„Ma ei ole mikromanageerija, mulle meeldib, kui kaasteelised on iseseisvad mõtlejad, otsustajad ja tegutsejad. Olen juba mõned aastad olnud pigem mentori rollis, nüüd on teadusgrupi liikmetel lihtsalt veel rohkem vabadust. Ausalt öeldes tunnen ma end juba teadusliku dinosaurusena,“ muigab ta.

Tõnu Esko meelest võiks ülikoolis rohkem noori kiiremini kandvatele positsioonidele edutada. Nende õpetajad ja eelkäijad saaksid ennast realiseerida ka läbi akadeemilise järelkasvu, hoolitsedes selle eest, et noored arendaks ja kaasajastaks nende visioone ja need mitu korda paremini ellu viiks.

Ta toob paralleeli ajalooga. Keskaegsed käsitöölised kujunesid meistriteks tänu eeskujule ja pidevale õppimisele. Õpipoisina omandati ameti põhitõed ühe meistri juures, kuid sellina käidi eri meistrite juures spetsiifilisi töövõtteid ja meetodeid õppimas. Just see tagas, et pärast õpiaega tehtud meistritööd olid õpetajate omadest konkurentsivõimelisemad: kokku oli sulatatud õpetajate parimad oskused ja endise selli arendusmõtted.

„Kui ma olen igal pool ees, hoian grante ja olen artikli põhiautor, siis mida noored sellest saavad? Nemad saavad ka kõrgetasemelise ja mõjuka teadustöö tegemise, oma töörühmade juhtimisega hakkama. Aga me ei saa seda teada niisama, vaid ainult siis, kui anname noortele võimaluse ja ka vastutuse,“ viitab Tõnu.

Ka teadusmahuka tootega ei saa tema sõnul turule minna nii, et kogu arendus- ja katsetustöö on toimunud kinnises laboris. Ikka on vaja ringi liikuda, õppida ja uurida, mida tehakse mujal. Tegelikult tulekski just toorikuga turule minna, et leida üles potentsiaalsed kliendid ja saada aru, mida neil tegelikult vaja on.

Ettevõtlussuunal püüabki Tõnu end vormis hoida ka ülikooliväliselt. Nimelt on ta seotud riskikapitalifondiga, keda nõustab. Ta leiab, et on ülioluline säilitada side reaalse turuolukorraga, n-ö sõrmed mudas hoida. „Kui säilib tunnetus, mis tegelikult toimub, saan tõhusamalt kujundada ülikooli strateegiat ja poliitikat, mida teha klientide või koostöölepingutega,“ kinnitab Tõnu.

Arendusprorektori töös köidab teda kõige rohkem just innovatsioonistrateegia kujundamine ja teadusmahuka uusettevõtluse teema, millega ta on juba varasemast tuttav. See annab talle võimaluse veel tõhusamalt realiseerida Eesti potentsiaali personaalmeditsiinis. Kui varem võisid tegevused takerduda väikeste murekohtade taha, siis praegune amet aitab neist ehk üle saada.

„Ma olen veendunud, et Eestist saab esimene riik, mis rakendab riiklikul tasandil genoomikapõhise personaalmeditsiini mudeli igale kodanikule. See ei ole tehtav mitte kuskil mujal – või kui on, siis nõuab see kordades rohkem aega ja kapitali kui siin. Ja ma usun, et Tartu Ülikool on ideaalne baaslaager, kust käia maailmas suure mõjuga asju tegemas,“ kinnitab Tõnu.

Kunst ja pere

Tõnu viipab käega oma töökabinetis ringi: „Kui sa siin ringi vaatad, siis näed, et mul on kaks põhihuvi: uusettevõtlus ja kunst. Ma arvan, et ma olen oma elus 10 000 kunstiteost küll ära näinud,“ räägib ta.

Konverentsidel käies kasutas Tõnu alati juhust, et käia ka kohalikes linnagaleriides ja vaadata, mida põnevat seal näha saab. Ka järeldoktorantuuris – mille tema veetis USA-s, aga abikaasa Kaija Saksamaal – saadi kokku just teaduskonverentsidel ja kunstinäitustel.

„Ma usun, et kunst soodustab kastist välja mõtlemist. Oluline põhimõte on see, et kõik loodu on kunst, aga kõik kunst ei pea meeldima. Samamoodi on elus paljude muude asjadega: midagi võib olla tehtud väga professionaalselt, aga sulle ei pea see meeldima ja see on okei. Ja kui midagi ei meeldi, ei pea seda tingimata aktiivselt kritiseerima,“ jutustab Tõnu.

Ta on ise alati joonistanud, ent talle meeldib rohkem tegeleda vormide ja materjalidega. Tõnu vend töötab Saaremaal sepana ja vahel käib ta isegi seal sepatööd tegemas. Muide, sepatööga teenis ta ülikooli alguses ka taskuraha. Nüüd on sepatöö plaan B või C või D – midagi, mida teha siis, kui teadustöö enam ei köida või saab täiega noortele üle antud.

Umbes kümne aasta jooksul veetis Tõnu ehk kolmandiku ajast lennukites tööasjus eri kohtade vahel reisides. Vahel tegi kodumaalgi olles 20-tunniseid tööpäevi. Pandeemia-aastatel sai ta perele palju aega pühendada, sest palju tööd sai teha distantsilt. Nüüd, arendusprorektorina on käes aeg, kus tuleb olla väga fokusseeritult hetkes.

„Üheksast viieni on ülikooli aeg ja pärast pereaeg: kui on tööaeg, tuleb olla väga tõhus, ja kui pereaeg, pead seal täiega kohal olema,“ tähendab ta.

Naisega kasvatavad nad pooleteiseaastast põnni, kes ema-isa kõrvalt ka nende huvidega vaikselt tutvust teeb. „Ta on paras marakratt, aga joonistada juba oskab. Kilpkonn tuleb juba peaaegu ära,“ muigab Tõnu.

Ettevõtlus jääb lapsele praegu muidugi veel kaugeks, kuigi ... „No vaatame. Mina loon sobiva ökosüsteemi ja siis saab tema sinna sisse oma ükssarviku luua. Loodetavasti saan siis paari aasta pärast pensionile minna!“ naerab Tõnu.

Sära, mida varem mainitud sai, on Tõnu Esko silmis selgelt näha nii ettevõtlusest, kunstist kui ka perest rääkides. Sisemist põlemist ülikooli arendusprorektoril jagub.