Teadusprorektori kabineti aken, kust paistab kätte ülikooli kirik, on Mari Moora jaoks kolmas märgilise tähtsusega vaade Tartu Ülikoolis töötamise ajal.

Kuigi muidugi uhkem, meenutab peahoone kabineti õhustik Mari Moorale tema kõige pikaajalisemat töist kodu botaanikaaia tiigi veerel, samuti vanas sammastega majas. Kui Mari sinna 1992. aastal botaanika ja ökoloogia instituudi vanemlaborandina tööle asus, räägiti, et kohe-kohe kolitakse uude majja. Oecologicumi avamiseni Liivi tänaval jäi 30 aastat.

„Mõtlesin, et ei taha botaanikaaiast kunagi ära minna, aga kui ma esimest korda, läpakas kaenlas, Liivi tänavale oma uut töökohta vaatama kõndisin, armusin sellesse majja ära,“ meenutab ta.

Nüüd, teadusprorektorina, tuleb viieks aastaks jätta nii Oecologicumi aknast avanenud vaade Toomemäe puulatvadele kui ka koosluse ökoloogia professori töö. Mari on veel küll kirjade järgi mõne teadusprojekti juht, aga igapäevase teadus- ja õpetamistöö on ta teistele üle andnud.

„Mul on toredad noored kolleegid, kes on saanud oma esimesed iseseisvad suured grandid. Neil ongi paras aeg ise hakkama saada. Loodan, et saan neile ja teistele teadlastele praeguses ametis rohkemgi kasulik olla,“ ütleb ta entusiastlikult.

Senised kogemused on uues ametis abiks

Teadusprorektori viisaastakuplaan on tihe. Peale põletava küsimuse – teadusrahastuse – tõusevad esile kolm suurt eesmärki, mille poole ta oma tööga püüdleb: esiteks teadusliku taseme tõstmine kõigis valdkondades, teiseks teadlastele motiveeriva toetussüsteemi väljaarendamine ja kolmandaks võimalikult eestikeelse akadeemilise järelkasvu tagamine.

Omaette proovikivi on selgitada Eesti tasemel väga headele teadlastele rahvusvahelise taseme tõstmise vajadust. Ta ei ole nõus väitega, et rahvusteadust ei saa rahvusvahelisel tasemel teha.

„Saab küll! Mina olen eluaeg uurinud Eesti loodust ja teen samuti rahvusteadust, arendan eesti teaduskeelt ja õpetan eesti keeles. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas on viimastel aastatel toimunud väga suur hüpe ja avaldatud järjest enam rahvusvaheliselt kõrgetasemelisi teadusartikleid,“ toob Mari näiteid.

Üks lahendus, kuidas teha valdkonnast olenemata rahvusvaheliselt silmapaistvat teadust, on leida ja luua erialaüleseid uurimissuundi. Need annavad lisavõimalusi hankida teadusraha ka väljastpoolt Eestit.

„Muidugi on teadlased oma valikutes vabad ja leiavad teadusruumis oma tee. Minu asi on neid toetada, tunnustada ja innustada, pakkuda kõrgele rahvusvahelisele teaduslikule tasemele tõusmise ja seal püsimise  eest boonuseid. Kõigil on võrdsed võimalused, olenemata erialast,“ on Mari veendunud.

Motivatsioonipaketid loodab ta luua ka kodumaalt lahkunud teadlaste jaoks. „Ülikoolis peaks olema töökultuur ja võimalused, mis meelitaks nad tagasi,“ ütleb ta. Noori julgustab Mari välismaale ennast täiendama minema, ent rõhutab, et nemadki on tagasi oodatud.

„Nooremat põlvkonda ei too tagasi tingimata palk. Nad lähtuvad teistsugustest väärtustest ja meie vanematena peame püüdma mõista, mis väärtused need on. Noored hindavad rahvusvahelisust – saame seda ära kasutada ning ka välisüliõpilasi ja -töötajaid oma kultuuri sulandada. Mul on kogemusi välisdoktorantidega, kes räägivad puhtamat eesti keelt kui eestlased ise! Saame oma keelt ja kultuuri hoida ka avatud ja sõbraliku suhtumisega,“ arvab Mari.

Uued avastused mõjuvad vaimustavalt

Novembri keskel otsustas Eesti Teaduste Akadeemia autasustada Mari Moorat esimese eestlasest naisprofessori ja -akadeemiku Alma Tominga medaliga. Tunnustuse tõi kõrgetasemeline uurimistöö, mis seob omavahel DNA-põhiste, taimeteaduse ja ökoloogiliste suurandmete süstemaatilise ja mitmetahulise analüüsi, eluslooduse dünaamika ning looduse ajaloo käsitlemise.

„Ta on vaimustavalt ühendanud sügavad teadmised geneetikast ja klassikalise taimeteaduse alustest taimede nähtava ja nähtamatu mitmekesisuse uurimiseks,“ seisab otsuse põhjenduses.

Vaimustav on tabav sõna – tundub, et just vaimustusega suhtubki Mari Moora nii oma töösse, ideedesse kui ka lähikondsetesse.

„Ma armastan väga loodust, ei ole kunagi ette kujutanud, et võiksin teha tööd, mis ei puutu loodusesse. Sära hoiab silmis see, et kõik on huvitav. Teadustöö on siiamaani väga põnev!“

Üks suuremaid pöördepunkte tema teaduselus oli 25 aastat tagasi, kui klassikalise kirjeldava taimeteaduse kõrval võeti kasutusele molekulaarsed uurimismeetodid.

„Ligi 200 aastat tagasi käis Charles Darwin mööda maailma ringi ja märkis üles: siin elab see loom ja siin kasvab see taim. Selle maailma oleme nüüdseks peaaegu täielikult ära avastanud. Meiegi olime tol hetkel [25 aasta eest] maailma avastamise faasis, kuna hakkasime kasutama tööriistu, mille abil öelda mis tahes paigast võetud mullaproovi DNA alusel, millised organismid seal kasvavad,“ räägib Mari.

Mullas on kõigi selle sees ja selle peal olnud organismide molekulaarsed jäljed. Varem ainult inim- ja loomarakkude uurimiseks kasutatud meetodid andsid võimaluse avastada silmale nähtamatut mikroobide maailma, mis ei ole Mari sõnul ökosüsteemi tervise ja elutegevuse jaoks sugugi vähem oluline kui taimed ja loomad.

Vaba aeg on pere, õue ja raamatute päralt

Pole eriti üllatav, et vaba aega veedab Mari Moora võimalikult palju looduses ja tegemised sõltuvad aastaajast. Kevadel viibib ta palju linnakodu aias, suvel Noarootsis maakodus, sügise poole käib metsas marjul ja seenel, talvel aga on tubasem.

„Istun kudumisvarrastega teleka ees. Aga kui kevadel õhtud jälle pikemaks lähevad, panen vardad nurka ja kolin aeda. Ma olen sinna külvanud kõik oma katsetaimede seemned, mis üle jäävad, ja kuna ma niidan harva, siis põgenevad peenrast ka lilled murusse. Mul on Tartus selline vähe niidetud kaasaegne lillemuruga aed – saime selle eest presidendilt elurikka koduaia auhinna,“ tähendab ta.

Veel üheks armsaks ajaviiteks, raamatute lugemiseks võtab Mari aega peamiselt suvel. Talvel läheb tal oma sõnul raamatujärjekorra harvendamine aeglaselt, sest silmad kipuvad päevatööst väsima.

Reisida armastab ta samuti – aja ja vahendite olemasolul koos laste peredega. Ta hindab oma kolme lapse ja nelja lapselapsega veedetud aega väga kõrgelt.

Tudengipõlves laulis Mari Moora ka ülikooli naiskooris. Et aga bioloogide suvesid täidab praktika ning koorilaagrites ega kontsertreisidel käia ei saanud, tuli koorilauluharrastus pooleli jätta.

„Esialgu arvasin küll, et lähen millalgi koori tagasi, aga nüüdseks olen selle mõtte maha matnud. Iga lihas vajab harjutamist ja minu hääl on rooste läinud. Muidugi, kui on võimalus, siis laulan! Ma olen see prorektor, kes laulab alati kõval häälel hümni ja „Gaudeamust“ kaasa ... ehkki tihtipeale on helistik ebamugav,“ muigab ta.