Viie aastaga jõuab uuringute järgi doktoritöö kaitsmiseni umbes iga kuues sisseastuja. Kuna see arv on šokeerivalt väike, siis pean seda kordama: kuuest sisseastujast ei jõua lõpetamiseni viis (rohkem kui 80%). Seda isegi siis, kui arvestada aasta aega hiljem lõpetanuid. Enam kui pool sisseastujatest ei lõpeta kunagi. Selline statistika on hea illustratsioon meie doktoriõppe efektiivsusele ja ka kvaliteedile. Mida teha?

Selle olukorra drastilisusest ollakse teadlikud juba ammu. Ära on tehtud väga palju tööd võimalike lahenduste pakkumiseks, mis on äärmiselt tore. Konkreetsete arendusettepanekute dokument jõudis senati ette tänavu 28. veebruari istungil (siseveebis on need senati materjalides nähtavad). Näiteks on kavas senisest olulisemalt konkreetsema doktoriõppe leppe või niinimetatud hea tava kirjapanek, atesteerimise süsteemi parendamine ja stipendiumite mitmekordne kasv. Kuna loetelu on väga ambitsioonikas ja väljatoodust oluliselt mahukam, siis peavad üliõpilased oluliseks, et kogu loetelust valmiks ka selge kõige kiiremat tegutsemist nõudvate prioriteetide nimekiri, mis aitaks doktoriõppe arengut fokuseerida. Olulisimate teemadena tõid senati üliõpilasesindajad välja kolm alljärgnevat punkti (sealhulgas üks täiesti uus ettepanek, mida arendusettepanekutest ei leia):

1. Fikseerida juhendamise miinimumnõuded. Näiteks neli tundi kuus ettemääratud ajaga juhendamist, mida käsitletakse analoogselt tavaliste õppeainetega. Sellel ainel/juhendamisel tuleks määrata konkreetsed eesmärgid ehk juhendaja ja juhendatava eeldused ja soovid. Sellise aine läbimine ja hindamine saaks toimuda senisest oluliselt rangemas formaadis nii doktorandi kui ka juhendaja jaoks. See punkt peaks täiendama uut juhendamise head tava ning lahendama probleemi, kus mõned doktorandid oma juhendatavaga pea kunagi ei kohtu.

2. Doktorantidel ei ole piisavalt doktoritöö valdkonnaga sobivaid erialaaineid, et ainekava järgi nõutud EAP-d kokku saada. Üks lahendus oleks paremate ja spetsiifilisemate lisaainete loomine ainult doktorantidele, kuid kuna see võtab palju ressursse, võiks vähemalt vähendada doktoriõppekavas nõutud õppeainete mahtu, et doktorant saaks teadustööle keskenduda. Ideaalis võiks teha mõlemat. See idee ei ole vastuolus riiklike soovituste või seaduste ega ka meile eeskujuks olevate Lääne ülikoolide tavadega. Ainete sobivust ja kvaliteeti puudutavad teemad puuduvad senisest diskussioonist täielikult.

3. Lisaks on kindlasti vaja kiiremas korras tõsta doktoriõppe minimaalne stipendium/töötasu vähemalt kaks korda suuremaks, et doktorant ei peaks õppimise kõrvalt töötama ja saaks teadustööle keskenduda. Doktorantide stipendiumid on olnud samad viimased kümme aastat ja on selge, et valdavale hulgale doktorantidest on vähem kui 400-eurone kuusissetulek liiga väike. Antud punkt on isegi veel karmimalt sõnastatud arendusettepanekutes ja kuna tegu on ühe olulisema doktoriõppe käiku mõjutava teguriga, siis tuleks sellele reageerida võimalikult kiirelt. Näiteks atesteerimise korra muutmine rangemaks on konkreetne ja positiivne samm selle täideviimiseks, vabastades raha vähem motiveeritud tudengite arvelt.

On väga hea, et ülikooli juhtkond ei kahtle doktoriõppe kvaliteediprobleemide olemasolus. Veel parem, et selle lahendamiseks on pakutud välja väga palju väärtuslikke ettepanekuid ning räägitakse ka nende täitmisest. Tudengid soovivad, et samme astutaks selgete prioriteetide alusel. Kolm võimalikku lahenduskäiku on välja käidud siin artiklis. Pikkade arengukavade kõrval võiks võtta vastu väikseid otsuseid, mis tõstaksid doktoriõppe efektiivsust ja kvaliteeti.