Tartus Toomemäe külje all asuv Pirogovi plats ehk suupärasemalt Piro täitub kevaditi, kui ilmad vähegi soojemaks ja kuivemaks lähevad, nagu nõiaväel üliõpilaste ning kõiksuguste karvaste ja sulelistega, kes pinkidel istudes või murul külitades õlut rüüpavad ja sotsialiseeruvad.

Teadupärast on Pirogovi plats Tartu linna ainuke avalik piknikukoht, kus võib kevadest sügiseni, 15. märtsist 15. oktoobrini tarvitada lahjat, kuni 6% alkoholi (mõistagi viisakalt ja mõõdukalt). Vahelduva eduga on Pirol püütud õllejoomist keelata – viimati 2020. aastal pandeemia ajal –, ent need katsed on rahva hääleka vastuseisu tõttu ikka ja jälle nurjunud.

Piro on olnud koht, kus kevadõhtuti tuttavatega kokku saada. „Kõik olid Pirol,“ meenutab üks Tartu Ülikooli vilistlane. „Tõsi, seal võib kohata ka mitte just kõige meeldivamate subkultuuride esindajaid,“ täiendab teine.

Kogunenud seltskonnad hoiavad siiski rahumeelselt omaette ja märkimisväärseid kokkupõrkeid pole haljal platsil ette tulnud. Vanemad olijad mäletavad veel sellist markantset tegelast nagu Piro Kunn, valge habemega taarakorjaja, kes ripakile jäänud tühjad õllepudelid oma ostukärusse kokku korjas ja häälekalt kurjustas, kui keegi tema korjemaale üritas tungida.

Platsile nime andnud Nikolai Pirogovi mälestuseks seisab haljasala serval juba alates 1952. aastast monument, milleautorid on Juhan Raudsepp, Arseni Mölder, Peeter Tarvas ja August Volberg.

Nikolai Pirogov (1810–1881) oli kirurg, välikirurgia ja topograafilise anatoomia rajaja ning Euroopas üks esimesi arste, kes kasutas narkoosiks eetrit, võttis kasutusele jäiga kipsmähise, mis vähendas jala amputeerimise hädavajadust, ning arendas amputeerimisel luuplastikat.

Moskvas arstiõpinguid alustanud andekas noormees tuli 1828. aastal pere kasina rahalise olukorra tõttu õpinguid jätkama Tartu Ülikooli, kus rektor George Frederic Parrot oli rajanud professorite instituudi, et koolitada Vene ülikoolidele õppejõude. Kirurgiale spetsialiseerunud Pirogov sai 1829. aastal artereid käsitleva uurimuse eest kuldmedali. 31. augustil 1832 kaitses ta doktoriväitekirja kõhuaordi ligeerimisest.

Moskva Ülikooli professoriks Pirogovil siiski saada ei õnnestunud ja ta naasis koduülikooli Tartusse, kus hakkas arstitudengeid õpetama. 1836. aastal määrati ta teoreetilise, operatiivse ja kliinilise kirurgia professoriks. Ta töötas kliinikus, andis loenguid ning opereeris haigeid Tallinnas ja Riias. Tema loengud, kus ta tutvustas kuulajatele anatoomilisi preparaate, olid väga menukad.

Tartust siirdus ta 1841. aastal Peterburi Meditsiiniakadeemiasse, kus ta töötas 1856. aastani. Pärast Krimmi sõjas osalemist määrati Pirogov hoopis Odessa õpperingkonna kuraatoriks.

Ukrainas elas ta oma elu lõpuni ja on sinna ka maetud – Pirogovi palsameeritud keha säilitatakse Vinnõtsjas tema mälestusele pühendatud kirikus. Niisiis oli igati paslik, et pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu läinud aasta veebruaris ilmus platsil kõrguva Pirogovi kuju kaela ümber Ukraina lipuvärvides sall.

Teksti kirjutamisel on kasutatud ka raamatut „Tartu Ülikool ja legendid“ (Menu Kirjastus 2012)