Tartu Ülikooli eetikakeskuse seminariruumis on eksponeeritud Malle Leisi (1940–2017) maal „Leili“ (1973)[1]. Mida kõneleb see teos oma aja ja kunstniku kohta?

1960. aastad olid Eesti kunstis eksperimenteerivad ja julged. Ühest küljest oli kunstnikel varasemast suurem esinemisvabadus, kuid teisest küljest püsisid endiselt võimude kehtestatud piirid, mille ületamine tõi omad tagajärjed.

1964. aastal toimus Estonia teatris ENSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI, nüüdne Eesti Kunstiakadeemia) üliõpilastööde näitus, millest alates hakati kõnelema rühmitusest ANK ’64[2]. Sellesse kuulus ka Malle Leis, kes lõpetas ERKI 1968. aastal lavakujunduse erialal.

Malle Leisi kunstnikutee suunas kindlale rajale kuulumine ankilaste ridadesse – rühmituse liikmeid ei sidunud mitte sarnased kunstilised võtted, vaid ideed kunstilisest vabadusest. Avangardismi ja moodsa kunsti teoreetilised alused innustasid noorema põlvkonna kunstnikke tegelema nii abstraktsionismi kui ka sürrealismiga.

Peagi aga pälvis Leis ühe esimese Eesti kunstnikuna tähelepanu popkunstile[3] omaste võtete rakendamisega – tema maalidel tõusid kesksele kohale puhastes värvitoonides ja selgepiirilised inimfiguurid. Isikustamata, anonüümsed poisid ja tüdrukud viibivad tardunult määratlemata metafüüsilises ruumis (nt „Noored inimesed“, 1969; „Tüdrukud“, 1972).

Leis saavutas kiiresti ja kindlalt oma positsiooni Eesti kunstiajaloos. Selle taga võib näha noore naise julgust ja eneseteadlikkust. Kartmata ja kahtlemata järgis ta oma valitud teed, sõltumata kriitikutest ja ajastu piiratusest:

„Malle Leis hüppas kunsti. 1967. aastast on ta siin ja temast enam mööda ei lähe. Kiru, aga mööda ei lähe. Malle Leis on šokeeriv, intrigeeriv, liiga bravuurne. Malle Leis on agressiivne, surub vaataja nurka. Malle Leis on rafineeritud ja kõrk…“[4]

Peagi hakkas Leis oma maalidel olevatele inimfiguuridele nimesid andma: nii sündisid Milvi, Leili, Ele, Vaike, Virve jt.[5] Neid kõiki seob üks kindel omadus. Nad on justkui liikumise pealt tardunud – aeg on seiskunud. Seepärast on neid teoseid käsitletud ka kui ajastu peegelpilti.

Mida võiks meile kõneleda maalil „Leili“ olev tumedate silmade ja lehvivate juustega noor naine? Kindlasti räägib ta optimismist ja elurõõmust, aga sama palju ka paigalseisust ja suletud ühiskonnas elamisest. „Naine pildil on naine koos kõigega, mida ta kannab, nii füüsiliselt kui sotsiaalselt,“[6] on öelnud Malle Leis.