Universitas Tartuensis lahkab akadeemilise kurnatuse probleemi koos Tartu Ülikooli antimikroobsete ainete tehnoloogia professori Tanel Tensoni ning analüütilise keemia ja arheoloogia kaasprofessori Ester Orasega.

Tõsiasi, et akadeemilise tööga kaasneb ülemäärane stress ning teadlased ja õppejõud põlevad pahatihti kurnatuse tõttu läbi, on kõneaineks saanud nii ülikoolides kui ka teadusvaldkonnas laiemalt.

Ester Oras (Argo Ingver) IMG_8334.jpeg

Arheokeemik Ester Orase sõnul oleks lühiajaliste sildamisgrantide kõrval vaja, et teatud hulk teadustöötajaid saaks vähemalt osa oma töötasust püsivast finantsallikast. FOTO: Argo Ingver

Noortele teadlastele on topeltsurve

Nooremate teadlaste töötasud ja arenguvõimalused on projektimajandusega sageli otseselt seotud. Ester Oras, kes kasvatab ka ise kahte last, juhib tähelepanu, et noore teadlase kiire arengu aeg langeb kokku vastutusrikka ajaga eraelus: kodu soetamise, pere loomise, väikelaste kasvatamisega. „Viimased rahvusvahelised uuringud näitavadki suurt akadeemiliselt töölt lahkumise tendentsi. Eesti Teadusagentuuri andmetel on meil kõige enam vähenenud alla 35-aastaste teadlaste arv,“ viitab Oras.

„Tartu Ülikool juba tõstis doktorandi palka ja ka riigi poolt võiks nooremteaduri palk hakata inflatsiooniga kaasas käima, et doktorant kohe nälga ei jääks, kui talle grandiga seotud lisastipendiumi ei saa maksta. Ka võiks ülikool toetada doktorante, kes n-ö ilma peale jäävad,“ lisab Tanel Tenson.

„Probleem on ka selles, et teadlased on tihti oma ala eksperdid, kellele ei olegi kohalikest ringkondadest asendajat leida, kui on vaja tudengeid juhendada või artiklijupp ära kirjutada,“ märgib Oras. „Nii olin minagi sunnitud oma mõlema lapse kõrvalt tööle naasma juba siis, kui nad olid alla poole aasta vanad. Tagantjärele kahetsen seda otsust, sest tasahilju ligi hiiliv kurnatus oli sellesse olukorda sisse kirjutatud.“

Seepärast unistab Oras: aga mis oleks, kui prooviks sisse viia tagasipöörduva väikelapsevanema toetusskeemi – näiteks töötasu ja väikese teadusraha, et pärast vanemapuhkust taas ree peale saada? Samuti võiks ülikool tööandjana mõelda ajutise lastehoiu, mängutoa või lapsehoidjateenuse toetuse peale – kas või nii, et teadlasest vanem saaks oma loengu tudengitele ära pidada.

Kaasprofessor Ester Orasel on hea meel, et sellest on hakatud avalikult rääkima. „Akadeemilises maailmas on meie põhitegevus laias laastus ikkagi looming: uute analüüsimeetodite arendamine, artiklite ja projektide kirjutamine, oma teadmiste edasiandmine,“ nendib Oras. „See kõik on vaimne ja loominguline tegevus ning me peaksime rõhutatult rääkima teadlaste ja õppejõudude tervisest just seetõttu, et tahame oma tööd võimalikult hästi ja naudinguga teha.“

Koroonaaeg surus vedru kokku

Koroonakriisi mõju tunneb teadlaskond siiani. Ka pandeemia ajal meediastaariks tõusnud professor Tanel Tenson koges akadeemilist kurnatust omal nahal.

„Meie töös on nakkushaigustel nii suur osa, et olime järsku väga otseselt selle asjaga seotud. Ühiskond vaatas meie poole,“ kirjeldab Tenson. „Reoveeuuringud, mis olid meile kõrvaltöö, muutusid justkui kõikehõlmavaks, aga tegelikult oli vaja ka suurte põhiprojektidega edasi tegeleda.“

Eriti keerulised olid 2020. aasta kevad ja suvi. „Meilt küsiti igasuguseid naljakaid asju, mis oleks võinud olla hoopis Terviseameti pädevuses, näiteks pindade ja meditsiinitarvikute puhtuse kontroll. Osa meie aparatuuri viidi koroonapuhangu alguses ära, Kuressaare haigla juurde. Pidevalt tuli üllatusi,“ meenutab professor.

Uued ülesanded olid teaduslikus mõttes huvitavad, viiruse- ja reoveeuuringuteks moodustati kiiresti eraldi meeskond ning lõppude lõpuks kõik laabus, kuid omajagu peavalu tekitasid pidevad ümberkorraldused, näiteks akadeemilise ja „poliitilise“ rahastusmudeli klapitamine.

„Kiiresti tuli teha palju mahukaid muudatusi, samal ajal teadsime eelarve kohta ainult seda, mida meile öeldi: tehke aga edasi, küll me selle mingist rahast katame,“ ütleb Tenson. Kui miinus oli juba päris suur, tekkis tal kõhklus: äkki öeldakse, et raha ei saagi. Õnneks said kulud lõpuks ikkagi kaetud.

Oma mõju avaldas see, et materjalide tarneajad olid pikaks veninud. Ka ootused võisid muutuda päevapealt: näiteks leidis valitsus 2021. aasta sügisel, et reoveeseiret võiks nüüd teha vastavalt epidemioloogilisele olukorrale, aga instituut oli selleks juba inimesed palgale võtnud.

Kui asjad muutuvad väga ebakindlaks ja neid kuhjub üksteise peale liiga palju, tekib klassikalise läbipõlemise oht, võtab Tanel Tenson oma kogemuse kokku.

Ebakindlus tekitab ärevust

Ester Oras esindab teadusala, kus pandeemia muutis eelkõige töökorraldust: koosolekud ja õppetöö koliti veebi, piiratud olid võrgustumis- ja reisivõimalused. Praegu, kui mitu aastat kokku surutud vedru on lõpuks valla pääsenud, näeb ta tekkimas uut stressi, mis inimesi salahilju kurnab.

„Ilmselt on paljud meist tunnetanud, et kõik ootele jäänud asjad peaksid nüüd ja kiiresti tehtud saama – ootused ja võimalused on suurenenud, koos sellega aga ka positiivne, nii-öelda tegus stress,“ tõdeb Oras. „Kuid meie ühine ja paraku püsiv probleem on ikka see va teadusrahastusega seotud projektipõhisus, mis tekitab tuleviku suhtes ebakindlustunnet ja suurendab ärevust,“ märgib ta.

„Väga palju tööst on grandipõhine ja alati võib juhtuda, et sa granti ei saa,“ kirjeldab ka Tanel Tenson pidevat närvilist õhkkonda. „Pealegi pole mingi saladus, et see süsteem ei ole täiesti objektiivne ja oma osa mängib ka juhus: sa võid teha ideaalse taotluse, aga retsensendil juhtub sel päeval olema paha tuju, konkurents on suur ja sina jääd ilma.“

Nii ongi teadusrühma juhi põhimure, kuidas oma meeskonda hoida. Kui aga grandi saad, lähevad asjad mõnikord veel keerulisemaks, sest raha ei ole siiski piisavalt. Tenson meenutab Tallinna Tehnikaülikooli Nurkse instituudi juhtumit, mis osutas sisuliselt süsteemi sisse kirjutatud hädale, et teadlased ongi sunnitud raha ringi kantima. Ei saa kõike niimoodi planeerida, et täpselt selle raha eest saab täpselt selle töö tehtud. Ikka jääb kuskilt üle ja kuskilt tuleb puudu.

„Suuremate grandiprojektide puhul ei tea vahel isegi ülikool täpselt, missugused on raha kulutamise reeglid,“ jätkab Tenson. „Alles siis, kui projekt hakkab lõppema, öeldakse, et tegelikult oleks pidanud raha hoopis teistmoodi näitama ja kulutama. Esialgu küll kooskõlastad oma tegevuse, aga pärast tunned end ikkagi nagu eraettevõtja ja ülikool on justkui teaduspark, kes küsib sinult, kuidas sa nüüd need miinused katad.“

Tenson meenutab juhtumit ühe Euroopa projekti vahearuandega. „Mõned Euroopa rahastusprogrammid on kirjutatud niivõrd kitsaks, et sa näed, et nii ei saa neid asju teha, ja tead, et tahaksid teist teed minna, aga sul ei lubata seda muuta. Koroona tõttu jäid täitmata näiteks füüsilist kohalolu ja reisimist vajavad plaanid, aga küll me saime Euroopa koordinaatorilt sõimata, miks need tegemata on! Ühele kolleegile pani perearst pärast seda koosolekut posttraumaatilise sündroomi diagnoosi.“

Tõsi, aja jooksul on ülikoolis stabiilse rahastuse osa suurenenud ja baasfinantseering tagab, et instituudil on vaba raha, mida ootamatute aukude lappimiseks kasutada. Saab hoida oma inimesi, kui nad juhuslikult loodetud grandist ilma jäävad, ütleb Tenson. „Siiski pole võimalik võrrelda meie teadlaste kindlustunnet näiteks Šveitsi või Saksamaa ülikoolide omaga, kus professoril on oma labor ning tagatud tema ja veel nelja-viie inimese stabiilne rahastus.“

Ester Oras usub, et lisaks lühiajalistele sildamisgrantidele peaks teatud hulk teadustöötajaid saama vähemalt osa oma töötasust püsivatest finantsallikatest. „Nii suureneks tulevikukindlus, kaoks ära granditaotluse ebaõnnestumise „fataalsus“, inimesed tunneksid ennast väärtustatuna ja ma olen kindel, et ka rohkem motiveerituna.“

Hoiatavad märgid

„Enam ei suutnud lõdvestuda,“ meenutab professor Tenson 2021. aasta keerulist kevadet, mil ta ise läbipõlenuna arsti juurde jõudis. „Kui sul juba öösel keerlevad peas kalkulatsioonid, kas kõik on ikka õigesti planeeritud, kas eelarved jooksevad; kui ärkad kell neli öösel ja lähed arvuti juurde arve kontrollima, siis on ikka asi juba käest ära läinud.“

Vahel väljendub kurnatus, vastupidi, apaatsuses. „Ma istun hommikul arvuti taha, lihtsalt vaatan ekraani ja see ongi kõik, mida täna teha suudan,“ on üks Tensoni kolleeg sellist seisundit kirjeldanud.

Tuleb ette sedagi, et meeskonna õhustik on plahvatusohtlikum, sest üliintelligentsete kolleegide sotsiaalne närv ei pruugi suurele koormusele vastu pidada. Enamasti võib kolleegi üldisest olekust, tema tegevusest või tegevusetusest välja lugeda, et midagi on viltu. Ester Oras juhib aga tähelepanu, et meie seas on palju ka „naeratavat“ depressiooni – tegelikult on väga raske, aga justkui vanast harjumusest või soovist ootustele vastata hoitakse jõuga positiivset nooti, lükatakse pöidlaid püsti, võetakse veelgi tööd juurde.

„Ei tasu alahinnata akadeemilise maailma üldist mentaliteeti, et teadustöö on justkui hobi!“ hoiatab Oras. „On meie endi loodud kuvand, et teadlane armastab oma tööd ja teeb seda teatava fanaatilisusega. Mulle tundub, et oleme selle suhtumisega endale ise sõrme lõiganud, sest töö- ja eraelu on paljudel töö poole kiiva. Nädalavahetused seminaridel või laboris, öötundidesse venivad artikli- või projektikirjutused on norm, valitseb teatav puhkuseviha – et kellele seda „kohustust“ veel vaja! –, aga see kõik kokku viibki vaimse kurnatuse teele. Nii et, tõesti, palun järgime Inglisilla sententsi „Otium reficit vires“ („Puhkus kosutab jõudu“) siiralt ja uhkusega!“

Kuidas hoida ennast ja kolleege kurnatuse eest?

Kuidas hoida ennast

• Võta vastutus oma vaimse tervise eest. Tunnista endale, kui oled kurnatud, ülekoormatud või läbipõlemise äärel.
• Akadeemiline tegevus ei ole sprint, vaid pigem ultramaraton: peab õppima jõudu jagama. On normaalne olla vahel väsinud.
• Õpi ütlema ei. Ära võta tööd rohkem, kui teha jõuad. Ära sarja end, kui kõike ei jõua.
• Ära võta omaks mõtet, et läbipõlemine on su isiklik läbikukkumine.
• Ära isoleeri end kodukontorisse. Ainuüksi tööl käimine võib anda hädavajalikku füüsilist koormust ja ergutada vaimu.
• Kui on raske, jaga oma muret lähima kolleegi või ülemuse, uurimisrühma või kellegi muuga. Kui teised su olukorda ei tea, on neil raske aidata.
• Küsi nõu spetsialistilt. Tartu Ülikooli töötajatel on võimalus pöörduda nõustaja-kaplan Tõnu Lehtsaare poole, kelle töö eesmärk on aidata kaasa töötajate psühholoogilisele ja vaimsele heaolule ning tõhusa tegutsemise võimele ülikooli töökeskkonnas.

Kuidas hoida akadeemilist peret

• Kujundagem õhkkond, kus tervisest rääkimine on loomulik, üksteisele antakse nõu ja tiimiliikmeid toetatakse.
• Kui mõnel töötajal hakkab pind jalge alt kaduma, on juhil enamasti võimalik tema tööd ajutiselt ümber korraldada: anda talle mõneks ajaks ainult motiveerivaid töid, säästa suhtlemisest inimestega, kellega läbisaamine ei suju.
• Ärgem heroiseerigem töötamist. Töö- ja puhkeaeg on seaduses põhjusega ette antud ning katkematut töötamist ei tohiks normiks seada.
• Juhi eeskuju on tähtis, tema käitumisest ja väärtusest, tööstiilist ja harjumustest juhinduvad nii kaastöötajad kui ka üliõpilased.
• Kurnatust soodustavad probleemid ei kao iseenesest. Hoidkem kõneainet üleval, osutagem kohtadele, kus inimesed kipuvad süsteemi hammasrataste vahele jääma. Otsigem lahendusi, kuidas ebakindlust vähendada. See ei ole ainult Tartu Ülikooli, vaid kogu akadeemilise maailma mure.

Allikad: Tanel Tenson, Ester Oras, ajakiri Nature (vol 591, 18.03.2021).