Mida kestlik areng õigupoolest tähendab ja kuidas saab ülikool siin olla teerajaja? Diskuteerivad Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse juhataja, sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessor Margit Keller ja ökoloog, looduskaitsebioloogia professor Asko Lõhmus.

Läinud aasta lõpul ilmus eesti keeles Briti teadusajakirjaniku Gaia Vince’i raamat „Nomaadide sajand“, mis käsitleb kliimamuutusest põhjustatud tõenäoliselt seninägematut rahvasterännet.

„[---] me seisame silmitsi absoluutse katastroofiga, mis toob kaasa tohutu sotsiaalse, keskkonnaalase, majandusliku ja poliitilise murrangu. Kui me praegu oma tulevikule ausalt otsa ei vaata ja demokraatlikult ei otsusta, mida me teha tahame, siis sunnitakse need otsused meile ühel hetkel peale. Ja siis tulevad need otsused juhtidelt, kes reageerivad tohutu pinge all hädaolukorrale,“ kirjutab Vince, kes osales detsembris külalisena ka kestliku arengu keskuse avakonverentsil „Tartu Ülikooli missioon kliimakriisi ärevas hinguses“.

Võib-olla räägiksime alustuseks terminitest. Mis probleem on sõnaga rohepööre? See on muutnud osa loodushoidlikke inimesi kõige sellega seostatava suhtes ette kriitiliseks.

Margit Keller (MK): Mulle tundub, et sõnaga rohepööre kaasneb emotsionaalne taak, see kipub inimestel käsi rusikasse ajama. Ühelt poolt seostub rohe-sõna kitsalt loodusega, teisest küljest keskkonnaküsimuste lahendamisega tehnoloogiliste ja majanduslike vahendite abil. Ent kogu sotsiaal-kultuuriline pool, mis tähendab ühiskonna põhjalikku sisemist ümberehitamist, jääb selles definitsioonis varju.

Rohepöörde mõistega on kaasnenud eeldus, et ühiskond jätkab laienemise ja kasvu teel. Soome mõtleja Pentti Linkola seevastu on öelnud, et peame naasma naturaalmajanduse juurde.

Asko Lõhmus (AL): Ilmselt saab igaüks terve mõistuse juures aru, et piiridega maailmas ei ole võimalik pidada piirideta elustiili ja piirideta hulka elusolendeid. Ja sellel kohal saavadki nii loodus- kui ka sotsiaalteaduslik mõtlemine kokku. Põhimõte, mille me sealt tuletame, kannab nimetust „kestlikkus“, „jätkusuutlikkus“ või „säästlikkus“ – inglise keeles sustainability.

Minu jaoks on kestlik areng piiridega maailmas elama õppimise üks viisidest, nagu seda kujutleti 1987. aasta Brundtlandi raportis. Seal küll rõhutati, et areng ei pea tähendama kasvu, aga vaikimisi mõeldi, et peab vist ikka küll. Ja kui me vaatame ÜRO kestliku arengu eesmärke – neid on 17 –, siis on ka need väga progressiivsed, muu hulgas märgitakse, et vaesus tuleb kaotada ja kõik inimesed peavad juba aastaks 2030 elama õnnelikult. Aga loodusteaduse seisukohalt võiks seda nimetada ka soovmõtlemiseks.

Mida siis ikkagi teha, et ka sõnapaar kestlik areng ei muutuks bürokraatlikuks ja tähendusest tühjaks?

MK: Üldiselt on meie kommunikatsiooniruum täis lihtsustusi ja aldis emotsionaalsetele lühisõnumitele. Teistpidi, kommunikatsiooniruumi infomullides kuuleme ja näeme seda, mida kuulda ja näha tahame, ning algoritm aitab sellele kaasa. Mida meie oma keskusega saame teha? Esiteks oleme teaduspõhised – meil on uuringud ja faktid, kõva pind all. Teiseks edendame väärikat arutelukultuuri.

AL: Mulle tundub, et sõnade tähendust hakatakse ühiskonnas üldjuhul muutma konflikti tulemusena. Võib-olla on konflikt selles, et rohepööre on teatud mõttes ülalt tulnud, hierarhiline põhimõte ja seda hierarhiat liigutavad vähemalt kaks osalist, kes on tihedalt seotud: poliitiline ja majanduslik võim.

Selle sõna äralörtsimiseks on ka majanduslik võim palju teinud, kui „rohelisena“ reklaamitakse midagi, mis teaduslikus mõttes sellele ei vasta. Edasi hakkab toimima ühiskondlik protsess, mis võib lõppeda nagu nõukogude ajal: kõik vaatavad televiisorist uudiseid, aga keegi neid eriti ei usu.

Palusin tänast kohtumist kokku leppides teil teineteisele kolm küsimust esitada. Kuidas oleks kõige loogilisem siit edasi minna?

AL: Küsin Margitilt: teaduspõhisena peab kestliku arengu keskus hoidma usku, et inimesed käituvad ratsionaalselt ja et teaduspõhine argument on oluline. Kuivõrd me suudame ratsionaalsust ühiskondlikku teadvusse tuua?

MK: Kui ühiskonda vaadata kui kompleksset süsteemi, siis selle ühes otsas võib ratsionaalsust olla küll ja veel, teises otsas aga mitte. Nii et üldistada, kas ühiskond tervikuna on see või teine, ei saa: ta on nii keeruline, seal on kõike ja korraga.

AL: Ma sõnastan siis ümber: kas ühiskondi saab juhtida ratsionaalselt?

MK: Sotsioloogid juhiksid siinkohal tähelepanu ratsionaalsuse defineerimisele. Max Weberil on nn instrumentaalne ratsionaalsus, mis tavamõistes sisaldab sisendit ja väljundit, seda, et asjad oleksid võimalikult efektiivselt tehtud. Need, kes ühiskonda juhivad, arvestavadki nii poliitilise kui ka rahalise kapitaliga ning käib kalkuleerimine: kui ma astun selle sammu, siis mida see nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis tagasi toob. See on tegelikult ju väga ratsionaalne lähenemine.

Teine mõiste on väärtusratsionaalsus, mille puhul räägime sisulistest eesmärkidest, näiteks et meie väärtus on elurikkuse taastamine, planeedi piiridesse tagasi tulemine. Küsimus on, kummast ratsionaalsusest on jutt.

Väärtusratsionaalsust, st kestliku arengu eesmärkide kaudu sihtide seadmist on nüüd juba üha rohkem – vähemasti kõne ja retoorika tasandil, aga ka institutsionaalsel tasandil. Tegelik tegu, CO₂ emissooni kahanemine, peab retoorikale järele tulema.

Screenshot 2023-02-10 at 08.32.11.jpeg

Maa taluvuspiiride ehk planetaarsete piiride mudel kirjeldab inimmõju ulatust, mille ületamisel muutuvad ebasoodsad keskkonnamuutused pöördumatuks ning ohustatud on nii ökosüsteemide toimimine kui ka inimeste toimetulek.

Allikas: Azote for Stockholm Resilience Centre, Wang-Erlandsson et al 2022 põhjal

Minu küsimus Askole: ma uurin sotsiaalteaduste valdkonnas sotsiotehnilisi süsteeme, ent nüüd, kus ma olen sukeldunud kestlikkust käsitlevasse kirjandusse, olen kokku puutunud sotsioökoloogiliste süsteemide mõistega. Süsteemipõhine mõtteviis on mulle sümpaatne, aga kuidas seda teistele seletada?

AL: Barry Commoner pakkus oma 1971. aasta raamatus „The Closing Circle: Nature, Man, and Technology“ ökoloogiliste süsteemide mõistmiseks välja neli põhireeglit. Esimene neist on: kõik on kõigiga seotud. Nõnda mõjutab kõik, mida me ühiskonnas teeme, ümbritsevat loodust, ja vastupidi. Teine põhimõte: kõik aineline läheb kuhugi, miski ei kao. Me ei saa tarbida jääkideta. Kolmas: loodus teab paremini. Kui me looduslikke süsteeme muutma hakkame, siis kahjustame neid. Ja neljas: tasuta lõunaid ei ole. Loodusest võetu eest tuleb alati maksta.

Ma arvan, et need on lihtsad põhimõtted, millega on võimalik sotsioökoloogilisi süsteeme seletada.

Kui aga tulla väärtussüsteemide juurde, siis loodusteadlane võib seda asja vaadelda hoopis absurdsel moel. Näiteks: me elame Päikesesüsteemis, mille massist 99,98% moodustab Päike, ja selle ümber tiirutab õnnetu pisike mineraaliterake, mille pinnal on umbes 20 km paksune kiht, kus sibavad mingid valgulised tegelased. Mõned neist kirjutavad raamatuid ja väidavad, et nad hakkavad rohepööret tegema. (Naer.) Peaksime tagasi tulema selle juurde, et kõik, mida me kestlikkusest ja rohepöördest räägime, on ikkagi inimeste eesmärkidega seotud.

MK: Mulle paistab, et eestlastele meeldib end meelitada müüdiga, et me oleme loodusrahvas. Seenel käime ja meil on maakodud. Aga Euroopas oleme üks autostunumaid rahvaid, CO₂ jalajäljega inimese kohta oleme „eesrindlikud“. Vastuolulised oleme.

AL: Minu järgmine küsimus olekski: oleme võtnud eesmärgi mõista kestlikkust ja proovida tegutseda selle suunas ning räägime sotsiaalsest innovatsioonist. Mis on sotsiaalne innovatsioon ja milline roll sel peaks olema?

MK: Algselt hõlmas see sotsiaalprobleemide lahenduseks mõeldud uuendusi. Enamasti on need pisikesed kogukondlikud alt-üles-algatused: linnaaiad jne. Tegelikult on sotsiaalse innovatsiooni definitsioonis sees idee, et sellest peaks välja kasvama uus sotsiaalne praktika: kas või mõtteviis, et ma ei lähe poodi autoga, vaid ostan nt kastiratta ja käin poes sellega. Siis on toimunud sotsiaalne innovatsioon. Kogu lugupidamise juures väikeste toredate algatuste vastu: on vaja sotsiaalse elu ümbertegemist eri tasanditel ja seda üksnes MTÜ-dega ei saa.

AL: Just. Ka mulle tundub, et mahajäämus on kõige suurem just seal. 2019 on Jeffrey Sachs ja kaasautorid ajakirjas Nature Sustainability avaldanud artikli, kus nad nimetavad kuut põhilist muutust, et kestliku arengu eesmärke saavutada. Loodusega on pistmist ainult kahes, ülejäänud on seotud inimese tervise, heaolu, demograafia, hariduse ja ebavõrdsusega. Saan aru, et ka see ajutrust, mis kestlikku arengut maailmas eest veab, on taibanud, et see on ühiskondliku transformeerumise teema. Loodus on seal küll oluline, aga põhiküsimused on praegu sotsiaal- ja ka humanitaarteadlastele.

Kas Eestist on tuua mõnda head sotsiaalse innovatsiooni näidet?

MK: See, kuidas me oleme vastu võtnud ja aidanud Ukraina põgenikke – see on suur pööre nii praktikas kui ka mõtlemises.

AL: Kas võib siis nii öelda, et sellise sotsiaalse normi tekkimine, mille tulemusel inimesed hakkavad ühiskonnas teisiti käituma, ongi sotsiaalse innovatsiooni sisu selle laias tähenduses?

MK: Jah, ja see peaks olema mõõdetav ja kaasa tooma suure muutuse. Aga kumb läheb ees, kumb on vanker ja kumb hobune – kas see on norm või käitumine –, on omaette debatt. Väärtused üksi ei vea käitumist järele. Kui sa lood vastava, nt materiaalse raamistiku, muutub ka käitumine.

Teinekord toob käitumise muutuse ka kriis. Ukraina põgenike puhul avastasime, et suudame olla rände ja siia tulijate, meie poole abi saamiseks pöördujate suhtes avatud ka tegudes.

AL: Kriitilistel perioodidel võib väga suuri murranguid toimuda, aga võib ka kaua minna, enne kui murrang tuleb. Me ei suuda seda juhtida. Ja sellepärast ei suuda me üksikisikule selgeks teha, mis on tema roll, sest see roll võib olla nullist lõpmatuseni.

Pandeemia ajal ei nõustunud osa inimesi enda ja kaasinimeste kaitseks maski kandma, väites, et see on nende vabaduse piiramine – nad ei läinud sotsiaalse innovatsiooniga kaasa.

AL: Jah. Mul on olnud huvitav lugeda vaateid Thomas Robert Malthuse [1766–1834] teooriale, kust piiridega maailma jutt on meieni jõudnud. Giorgos Kallis väidab, et me pole Malthust õigesti tõlgendanud: et Malthus ei toonud esile mitte ressursside ebapiisavust, vaid seda, et me ei suuda ebavõrdsust ühiskonnast välja tõrjuda. Malthus esines oma aja väärtuste baasilt ega seadnud kahtluse alla inimese tahtmisi. Kestlikkus kui printsiip seab aga küsimuse alla just inimese tahtmised.

MK: Siin on terve hulk heaoluteooriaid ja definitsioone. Mis on inimese vajadus ja kuidas seda vajadust rahuldada? Me paneme need kokku, näiteks on mul vajadus auto järele, aga tegelikult on see hoopiski vajadus liikuda. Inimese baasvajadused on suhteliselt universaalsed ja neid on piiratud hulk. Aga kuidas me oleme harjunud neid rahuldama? Praegu on meil lihtne retooriline võte: oo, rohepööre! Tagasi koopasse või kommunismi – on justkui ainult kaks võimalust.

AL: Ja kui vajaduse rahuldaja on võetud sotsiaalseks normiks, mida ei tohi küsimuse alla seada, siis sellistes tingimustes ei olegi minu meelest võimalik kestlikkust saavutada.

MK: Just nimelt. Kui su väärikuse tagab väärikas osalemine ühiskonnaelus ja kui seal on teatud hulk vajaduse rahuldajaid, milleta sa ei ole väärikas kodanik, siis on amoraalne rääkida, et anna need ära.

Kui aga rääkida kestliku arengu keskuse tegevusest, siis küsin Askolt: kuidas koostöös ja interdistsiplinaarsuses minna samm edasi senisest praktikast?

AL: Mina alustaksin eesmärkidest. Teadlased on uudishimulikud ja interdistsiplinaarsust on juba tekkinud enamiku teadlaste töösse. Töövõrgustikud on seni pigem väljaspool Eestit: kui eriala on spetsiifiline, oled Tartu Ülikoolis suhteliselt üksi. Mina püüaks kõigepealt saada ülevaate neist, kes võiks olla keskuse töös osalised.

Veel, omakeelne mõistestik ja selle toomine aktiivsesse kasutusse – seda ei tee mitte keegi meie eest ära. Me peame kestlikust arengust rääkima ja kirjutama eesti keeles, vajaduse korral looma termineid. Kultuur ei võta tegevusi omaks, kui sa ei saa neid nimetada.

Teiseks, hästi nähtav ja regulaarne formaat. Pigem iga nädal 15 teleminutit nähtaval ajal huvitavas vestluse vormis kui palju hajusaid üritusi.

Kolmandaks, võib-olla pole meie inimesed seni aru saanud, et ülikoolil on ka kestlikkuse alal ühine asi ajada. Eesti oma kestlikkusega seotud poliitilisi otsuseid ja ühiskondlikke muutusi võiksid nõustada siinsed parimad pead.

Interdistsiplinaarsus võib ju ka muret valmistada. Peab olema selline tore õhkkond, et võib ka eksida, kui oma eriala piirest väljud. Ühtlasi ei tohiks kannatada traditsioonilised erialad.

MK: Jah, just õhkkonna või kogukonna loomine on ülioluline, samuti julgus ja lubamine eksida: ma ei tea neid sõnu, millest sa räägid, aga ma ei peagi neid kohe oskama.

AL: Keskuse arendamine tähendab ka seda, et parimad meie seast näevad võimalust ägedalt õppida. Ja ülikooli peale kokku on meil võrratult kontakte. Toome need inimesed siia ja näitame seda mõtlemist! Aga selle kõige eelduseks on aeg. Teadlased kipuvad olema ülekoormatud. Lisakohustuse asemel peab tekkima vaba ruumi mõelda. Muidu me teeme vigu.

MK: See sunnib mõtlema, et meil on vähe inimesi ja vähe raha, ressursid on piiratud – mida me oma ajaga teeme? Oma eelmises rollis, instituudi juhatajana tundsin, et me tahame kõike ja hästi palju. Loome õppekavu juurde, selle asemel et teha vähem ja süvenenumalt.

AL: Seda võib panna ka kestlikkuse konteksti, see on sama probleem: tahta rohkem ja rohkem. Kestlikkus teaduses tähendaks paremini mõtestada seda, mida me teeme.

Keskus kutsub teadlasi ja tudengeid üles koostööle

Ülikooli kestliku arengu keskuse juhataja Margit Keller, keskus on nüüd loodud ning astute esimesi samme, et selle olemasolu teadvustada ja see toimima panna. Kuidas sõnastada keskuse eesmärk?

See on teadusharude vaheline koostöö, kuid võib-olla isegi sotsiaalselt kaugemale minev – teadusharude vaheline empaatia. Eesmärk on koolitada, kasvatada võrgustikku, kus inimesed suudavad suhestuda teise distsipliiniga, et tekiks rohkem n-ö tõlkevõimelisi inimesi, kes on suutelised looma sildu eri meeskondade vahel.

Kui aga rääkida pragmaatilises keeles, siis rohepöördega seoses liigub ka väga palju raha, mis leiab rakendust suures hulgas projektides, milles teadlased saavad kaasa lüüa. Keskus võiks olla koht, kus kohtuvad eri valdkondade inimesed: loodusteadlased, humanitaarid, meditsiiniteadlased jne.

Konverentsil rõhutati korduvalt, et tegemist on konsortsiumiga – et see pole mitte kindla asukohaga asutus, vaid pigem platvorm. Kas teil on juba ka mõni konkreetne plaan?

Me teeme mitut asja korraga. Esiteks tegeleme konkreetsete algatustega, mis on juba varem idanema pandud. Näiteks plaanime alustada Ida-Virumaa õiglase ülemineku kui ühiskondlik-kultuurilise ja majandusliku muutuse protsessi analüüsi. See toob kokku sotsiaal- ja meditsiiniteadlased, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli. Teiseks ehitame üles keskust kui platvormi. Olen ise töötanud kuus aastat instituudi juhina ja tean, et koostöö ei sünni iseenesest. Selleks tuleb teadlikult pingutada, koosolekuid pidada, erinevaid formaate välja mõelda, infokeskkondi luua ja sisuga täita. Keskuse tuuma moodustab eksperdikogu, kus on esindaja ülikooli igast neljast valdkonnast ja kahest muuseumist. Nemad punuvad laiemat võrgustikku ülikoolis ja partnerite seas.

Kavatsete teha muudatusi ka õppekavades ja harida avalikkust – ükski innovatsioon ei saa läbi minna, kui avalikkust ei harita.

Ühiskonnateaduste instituudis tuleb muudatusi magistriõppekavas „Muutuste juhtimine ühiskonnas“ – seda on plaanis senisest enam koondada kestlikkuse telje ümber. Sel kevadsemestril toimub üleülikooliline tasaarengu ja jätkusuutliku arengu magistrikursus, kuhu on oodatud erinevate erialade tudengid. Sünnib ju ka praegu juba palju, nii et kestliku arengu keskus võiks olla see kese, kuhu tuleb info kokku, korrastatud infokeskkond.

Ühiskonna harimine käib loomulikult asjaga kaasas. Tuleb kirjutada tekste ja arendada veebilehte, et tekiks mingi hulk korralikus eesti keeles populaarteaduslikku materjali, millest igaüks saab aru ja kus on ka viited juures. On väga hea meel, et keskuse ümber on jõudsalt kujunemas entusiastlikult kaasa teha tahtjate ring ja on ka ülikooliväliste partnerite huvi.