On suvine aeg. Valmistun oma teadlaskarjääri seisukohalt väga oluliseks videokõneks. Süda taob, kõne hilineb. Siis meenub ajavahe – õige aeg on alles ligi tunni pärast! Kui see kätte jõuab, räägime, arutame ja naerame ekraani vahendusel. Kõik, mida ma hiljem suudan mõelda, on see, et tahan väga nende inimestega päriselt kohtuda!

See on üks minu esimesi samme Masaryki Ülikooli ajakirjandusosakonna järeldoktorantuuri poole. Järeldoktorantuur on mulle, noorele uurijale oluline: astun välja oma turvakookonist ja panen end olukorda, kus ainuke võimalus on areneda. Märkan mõttekaaslasi ja võimalusi rohkem kui varem, sest olen vaba igapäevarutiinist.

Tean, et Masaryki Ülikooli ajakirjandusosakonnas on inimesed, kes tegelevad minu teemaga ja on oma töös silmapaistvad. Tšehhi on keset Euroopat ja see võimaldab teha nädalavahetuseti väljasõite Budapesti, Bratislavasse või Viini. Austria oma ülikoolidega on vähem kui kahe tunni kaugusel.

Kui saan teada, et olen osutunud valituks ja mu uued kolleegid ootavad mind väga, jooksen toas ringi ja hõiskan õnnest. Aga siis algab üleilmne pandeemia.

Lennud jäävad ikka ja jälle ära. Proovin küll üht-, küll teistmoodi Brnosse jõuda. Viini, Praha, Riia, Tallinna kaudu. Kahjuks osutuvad need katsed viljatuks. Pandeemiaaegne reisimine on korralik peavalu, eriti kui reeglid muutuvad pidevalt. Mida tähendab 72 tundi enne reisi tehtud PCR-test? Kui ma jõuan sihtkohta ja 72 tundi on möödas, kas mind saadetakse tagasi?

Olen muidu kümme-korda-mõõdan-ja-oota-ma-mõõdan-ühe-korra-veel-inimene, aga reegleid suudan ikka mööda lugeda. Halva üllatusena selgub, et algul valitud lennu vahepeatus on Riias, kus kehtib vaid PCR-, mitte antigeenitest, nagu minul tehtud. Pean lennu ümber broneerima.

Arvates, et olgu peale, teen kohe täna PCR-i ja homme siis lendan, liigun naiivselt lennujaama teenindajate poole. „Lend tuleb küll …,“ klõbistab teenindaja klaviatuuril, „kas teile kolme nädala pärast esmaspäeval sobib?“ Lühidalt, ei, ei sobi. Leian uue lennu, mis mind viimaks antigeenitesti aktsepteeriva Poola kaudu kohale viib.

Teistmoodi loodus

Brnos pean olema karantiinis, kuni suudan kohalikele ametnikele näidata kohapeal tehtud PCR-testi negatiivset tulemust. Sellised on reeglid. Väga vastuvõetav ja arusaadav. Paraku unustan selle ära ja hommikul silmi lahti lüües lähen esimese asjana jooksma. See maksab mulle kohe kätte, sest Brno on isegi Lõuna-Eesti neiu jaoks väga künklik. Nii jõuan oma isolatsioonikorterisse umbes 40 minutit ja 5 kilomeetrit hiljem, hing paelaga kaelas.

Iga kord, kui näen kauguses terendavaid mägesid, jään neid ainiti vaatama. Muide, kohalikud ei nimeta neid isegi küngasteks. Kui üldse millekski, siis natuke kõrgemaks kohaks. Kui sõidame bussi või autoga mööda mägesid alla või rassime neist üles ronida, võtab vaade linnale mind pahviks – majad on ehitatud nii, nagu asuksid nad üksteise seljas või isegi peal.

Loodus on vaimustav. Käin oma juhendaja eestvedamisel päris palju mägedes ja rahvusparkides matkamas. Tihti venib käik ligi 20 kilomeetri pikkuseks. Vannun ja ronin üha kõrgemale. Jalad tulitavad ja pea hakkab kergelt pööritama, aga lähen aina edasi. Ning siis näen vaadet, mis võtab jalgadest väsimuse ja valu.

Ma kardan kõrgust, aga see on teistmoodi tunne ja kogemus. See, mis mulle vastu vaatab, on suurejooneline. Eestist ilusamat riiki ei ole, aga Tšehhi asub minu meelest julgelt teisel kohal. Matkamine ja nädalavahetusel värskes õhus jalutamine on tšehhide jaoks tavapärane: matkaradadel kohtab kümneid, kui mitte sadu inimesi.

Brno on mulle algusest peale meenutanud Tartut, kuigi elanikke on siin neljasaja tuhande kandis. Ühel koosviibimisel püüame kolleegidega arutada, miks ma Brnos nii palju Tartut tunnetan. Ühiselt jõuame selleni, et ju on see mingi sõnulseletamatu akadeemiline hõng. Nimelt on Brnos 14 ülikooli ja kolm linnakut ning pea 90 000 tudengit. 

Bürokraatlik asjaajamine

Asjaajamine on aga Tšehhis, täpsemalt Brnos, e-võimalustega ära hellitatud eestlase jaoks raske. Seda ütlevad teisedki kohalikud eestlased. Palju on pabereid, bürokraatiat, ametnikke ja vähe inglise keelt. Kui midagi kogemata valesti läheb, tuleb alustada otsast peale. Muidugi on iga riik omamoodi ja igal pool on oma traditsioonid. Minu asi on kohaneda.

Siiski tekitab minus hämmeldust, et immigratsiooniametis asju ajades pean appi kutsuma ülikooli tõlgi. Dokumendid, mida täidan, on tšehhikeelsed. Arsti otsimine jääb alguses pooleli, sest kahe kuu jooksul saan kas telefonitsi või kirja teel üksnes vastuseid, et kuna suhtlen inglise keeles, siis arst mind vastu võtta ei saa.

Siis jään bakteriaalsesse angiini, millest muudmoodi lahti ei saa kui antibiootikumiraviga. Paraku ei kehti Tšehhis retsept, mille mu Eesti arst pärast videokonsultatsiooni kirjutab. Olen kõrges palavikus, ent ometi kaalun nädalavahetuseks sõitu kodumaale, et saaks ravimid kätte ja koju põdema. Mu elukaaslane murrab tšehhikeelsest vastuvõtust siiski läbi ja jõuab arstini, kes räägib inglise keelt. Samal päeval õnnistatakse mind antibiootikumisüsti ja kurguprooviga. Jah, on küll bakteriaalne infektsioon.

Mõistan, et kõik inimesed ei tunne end inglise keelt rääkides mugavalt. Olen püüdnud isegi kohalikus keeles fraase selgeks õppida, et saaksin ametlikud asjad korda ajada. Kord ei ole mu hääldus piisavalt hea, kord ütlen midagi, mis mu sõbrad naerma paneb. No neid tšehhi keele susinaid ja tähtede kombinatsioone mu keel ütlema lihtsalt ei paindu! Näiteks on neil ř, mida minu kõrva järgi hääldatakse r-i ja ž kombinatsioonina.

Ükskord otsin sõbrale marke ja küsin müüjalt inglise keeles, kas nad neid müüvad, lisades püüdlikult vahele tšehhikeelse sõna známky. Müüja raputab pead ja lisab tšehhi keeles, et ei müü. Seepeale sekkub mu selja taga põrandat pesev naisterahvas inglise keeles, et müüme ikka, astub leti taha ja tõmbab sahtlist margid välja.

Teinekord on mu hääldus vastuvõetav, aga sellele järgnev dialoog käib mul üle jõu. Kolmas kord loobub teenindaja minuga pärast (poolenisti retoorilist) küsimust „Do you speak English?“ üleüldse rääkimast. Mõnel toredamal korral on ametnik aga kiiremas korras välja otsinud Google’i tõlke ja oleme hakkama saanud!

Ma olen omajagu kirjeldanud seiklusi, millest jookseb läbi keeleprobleem ühel või teisel moel. Hiljaaegu oli mul aga hoopis teistsugune kogemus.

Pidin minema immigratsiooniametisse, kuna kolisin ja residentsuse sertifikaadil tuli aadress ära muuta. Hirmuga mõtlesin, kuidas ma küll sellega hakkama saan. Viimases hädas võtsin kaasa tõlgi. Seekord läks aga risti vastupidi: ametnikust noormees suhtles minuga soravas inglise keeles. Kogemusele pani rõõmsa punkti see, kui ta võttis mult vana sertifikaadi, ütles eesti keeles „Aitäh“ ning lausus uut sertifikaati ulatades naeratades „Head aega“! Tuleb välja, et saab ka nii siin Brnos.

Olen siin kohapeal olnud juba pea aasta ja mu kogemus on kõigele vaatamata suurepärane. Masaryki Ülikooli ajakirjandusosakond on täis ülimalt võimekaid inimesi, kes armastavad oma tööd. Keegi ei salga, et vahepeal on raske, aga tullakse kokku, istutakse kohvikus, peetakse koosolekuid, vaieldakse, ollakse üksteisega ausad ja siis minnakse ühiselt õhtut tähistama. Lisaks teadusmaailmas orienteerumisele olen siin õppinud, et akadeemilises maailmas on inimesi, kes, jah, mõnes mõttes võistlevad sinuga. Aga nad elavad sulle ka enim kaasa, sest nii oleme kõik paremad.

Signe järeldoktori projekt Masaryki Ülikoolis on „Postdoc2MUNI“ No. CZ.02.2.69/0.0/0.0/18_053/0016952.