Teoloogi ja piibliteadlase Urmas Nõmmiku sõnul on Vana Testament tüvitekstide tüvitekst. „Raske on leida inimpsühholoogia, sotsioloogia ja filosoofia vallast asju, mida see ligikaudu kahe ja poole aastatatuhande tagune teos ei puudutaks,” ütleb ta.

Aastal 1993, mil Urmas Nõmmik Rakveres keskkooli lõpetas ja Tartu Ülikooli taasavatud usuteaduskonda astus, erines Emajõe Ateena väljanägemine praegusest kirevast ja rahvusvahelisest linnapildist märkimisväärselt. Luitunud, lagunevate hoonetega kesklinn, auklikud kõnniteed. Ei mingeid jõulutulesid talviselt pimedatel tänavatel, kõledalt tühi Raekoja plats suviti. Ent suletud linna staatusest vabanenuna oldi hakatud üles ehitama euroopalikku universitast. Vaim ülikoolis pulbitses taasleitud vabaduse energiast.

„Ühest küljest oli 1990-ndate algus vaene, kirjanduse puudus oli suur. Teisest küljest olid kõik hoogu täis ja raha polnud veel nii tähtis,“ meenutab Nõmmik.

Mis õigupoolest ajendab üht noort inimest usuteadust õppima?

„Meie peres ei ole seost usu või kirikuga olnud,“ mõtiskleb 2021. aastal Vana Testamendi ja semitistika professoriks valitud Urmas Nõmmik. „Ema ja isa on mõlemad ajalooõpetajad. Aga ilmselt mängis rolli see, et lapsepõlvest sain kaasa eksootiliste keelte ja vana ajaga tegelemise pisiku. Ja küllap otsisin vastuseid ka elu ja olemasoluga seotud küsimustele.“

Avara maailmapildiga eeskujud

Toonast värsket tudengit inspireerisid laia silmaringiga õppejõud, näiteks Kalle Kasemaa. „Teda oli ülikooli peal tihti näha ja alati oli tal varuks mõni anekdoot,“ meenutab Nõmmik. „Loengutes jäi mulje, et ta ei olnud väga valmistunud, sest ta tuli kohale ainult sõnaraamatu ja heebreakeelse piiblitekstiga,“ ütleb teoloog muheldes. „Ja neid me siis lugesime ja analüüsisime.“

Erialavaliku liisk langes, kui dekaan Kasemaa kutsus Saksamaalt loenguid pidama Vana Testamendi uurija Otto Kaiseri. Õppejõu ja teadlasena suutis Kaiser kõnetada nii neid üliõpilasi, kes otsisid vastust religioossetele küsimustele, kui ka neid, kes vaevasid end eksistentsiaalsete probleemidega.

„Otto Kaiseril oli Vanale Testamendile avar vaade,“ ütleb Nõmmik. „Piibel on inimkonna kultuuriline varasalv. Sel on suur taustsüsteem: vana Lähis-Ida kirjandus ja religioonilugu, mis läheb üsna sujuvalt üle hellenistlikku ning Rooma-aegsesse kultuuri. Juba Vanas Testamendis endas on 39 raamatut, koos apokrüüfidega veel rohkem. Lisaks on see Uue Testamendi tüvitekst ning nii läänemaailmas kui ka ida kiriku mõjupiirkonnas kultuuri, kunsti ja kirjanduse alustekst.“

Kaiseril oli suurepärane ettevalmistus ka klassikaliste keelte alal. Et loenguid kuulata, tuli tudengitel ära õppida saksa keel, lisaks piibliheebrea keel, Uue Testamendi kreeka keel ja ladina keel. Otto Kaiser oli ka Urmas Nõmmiku magistri- ja doktoritöö juhendaja, viimase teemaks sai Iiobi raamat. Igapäevase töö tarvis Vana Testamendiga on Nõmmikul vaja heebrea, aramea, kreeka, ladina, ugariti ja süüria keelt. „Ja lisaks keeled, milles tutvun teaduskirjandusega – üritan lugeda inglise, saksa ja prantsuse keeles,“ ütleb ta tagasihoidlikult. „Eks piibliteadus on niikuinii selline ala, kus kord oled teoloog, kord religiooniuurija, kord kirjandusteadlane, kord ajaloolane – registrit tuleb tihti vahetada.“

Oma akadeemilise karjääri jooksul on Nõmmik uuesti tõlkinud Iiobi raamatu, mida peetakse maailmakirjanduse tähtteoseks, ja seda kommenteerinud. „Ma olen palju juurde õppinud redaktsioonikriitikat, et aru saada, kuidas eristada Vanas Testamendis eri kirjutajate teksti,“ selgitab ta. „Uurin vanaheebrea luulet ja kombineerin kirjandusteadust või poetoloogiat redaktsioonikriitikaga, vaatan, kuidas on ühe ja sama teksti vorm läbi aja muutunud. See on midagi, mida maailmas eriti ei tehta.“

Miks-küsimusest ei pääse

Iiobi raamatu üht osa võib pidada skeptiliseks tarkuskirjanduseks. Iiob on jõukas ja vaga mees, keda austatakse ja kummardatakse, kes päästab viletsaid ja aitab vaeslapsi, ent ometi tabavad teda järjestikku hirmsad saatuselöögid.

„Sest head ma igatsesin, aga tuli kuri, / ja ootasin valgust, aga tuli pilkasus; / mu sisikond pulbitses ega jäänud vaiki, / mind kohtasid viletsuse päevad,“ kurdab Iiob ja nõuab Jahvelt vastust (Ii 30:26–27).

Psühhiaater ja filosoof Viktor Frankl on öelnud, et pole mõtet küsida, miks küll häda mind tabas, miks see minuga juhtus, sest vastust ei ole. Ometi nõuab Iiob Jumalalt vastust just sellele eksistentsiaalseks nimetatud küsimusele: miks?

„Ega me ei pääse sellest miks-küsimusest,“ kostab Nõmmik. „Minu jaoks on sümbolpilt see, kui väike laps näeb tänaval surnud lindu. See on esimene hetk, mil miks-küsimus sünnib,“ nendib ta ja jätkab: „Iiobi raamatu algupoolel on vint üle keeratud, peategelase kannatus on äärmuslik. Ja siis vallanduvad etteheited, eriti 19.–21. peatükis. Ent ka Iiobi raamatus on tähtsaim küsimus, kuidas edasi – mida ma pean selles olukorras tegema?“ 

Küllap on inimesel läbi ajaloo olnud vajadus oma kurtmisi sõnadesse panna ja välja elada. „Vanast kirjandusest näeb, kui oluline oli tollal nende tekstide väljaütlemine,“ selgitab Nõmmik. Ta on veendunud, et võiksime hingehoidlikul eesmärgil palju rohkem kasutada rollimängu. „Rituaalne dramatiseerimine võimaldas esitajail neid kohati ikka väga raskeid tekste läbi elada ja seetõttu tegelikule hädale ja viletsusele palju paremini vastu pidada. Seetõttu arvan, et tänapäevalgi on vägagi põhjust kaebelaule ja itkusid taas lugeda ja läbi elada.“

Hirm ja arm

Nõmmiku artikleid Vanast Testamendist võib leida nii Keelest ja Kirjandusest kui ka Kirikust & Teoloogiast, millest viimase veebruarinumbris ilmus arutlus hirmust ja armust Iiobi raamatu kontekstis. Kuidas aga on hirmu ja armuga nüüdisaegses ühiskonnas? Luteri kirik on kohati vastandlikel positsioonidel küsimuses, kas arm ikka kuulub kõigile.

„Tõsilugu, kirikutes on väga mitmesuguseid seisukohti,“ möönab Nõmmik. „Aga nii on see olnud ligi 2000 aastat. Eks see näitab ka kristluse rikkust – sellesse mahub väga palju tõlgendusvõimalusi. Küsimus on selles, kus on piir. On tõlgendusviise, mis tekitavad kannatust ja arusaamatust rohkem, kui peaks.“

Et leida usu ja seksuaalsusega seotud küsimustes ühiskonnas suuremat konsensust, korraldas ülikooli usuteaduskond koos Eesti Seksuaaltervise Liiduga 2019. aastal ühiskonverentsi, mis tekitas kirikuringkondades elavat arutelu, konservatiivsemalt poolelt ka kriitikat. Avakõne pidas Urmas Nõmmik; Exeteri Ülikooli ja Islandi Ülikooli teadlased kõnelesid kehast ja seksuaalsest ihast kristluses; esines ka LGBT pastor Maris Sants. Kai Haldre rääkis Eesti naiste seksuaalkäitumisest ja Roland Karo pidas ettekande peenistest paradiisis. 

Niisuguse konverentsi korraldamine LGBT-teemadel kisklevas ühiskonnas oli paras julgustükk. Kust on pärit vastutus ühiskonna asjus sõna võtta? 

„Minu hinnangul nõuab kristlus sekkumist,“ mõtiskleb Urmas Nõmmik. „On muidugi ka selline kristluse vorm nagu askeetlus, ent üldiselt eeldab kristlus koguduse elust osa võtmist, ligimesearmastuse teostamist.“

Kirikuga on professor Nõmmik seotud luteri kiriku liikmena ning ka õppetöö kaudu: ta on koolitanud vaimulikke nii Usuteaduse Instituudis kui ka Tartu Ülikoolis. „Tuleb heita pilk kiriku ajalukku, vaadata silma sellele, kui palju on ajaloos väga erinevatel põhjustel tehtud liiga mitmesugustele inimrühmadele,“ ütleb Nõmmik.

Vihkamise patt

Euroopas on taas hakanud hiilivalt esile kerkima antisemitism. „Minu suhtumine antisemitismi on ülimalt sallimatu,“ ütleb Urmas Nõmmik. „Kolleeg Anu Põldsam on uurinud Lazar Gulkowitschi, Leipzigist Tartusse õpetama tulnud judaistika professori elu. Ka minu jaoks oli tema lugu üks esimesi sisseelamisi kellegi saatusesse. Natsid hukkasid Gulkowitschi koos perega juulis 1941 Tartus. Antisemitism on väga ohtlik nähtus: see on ühe rahva ja kultuuri vastu minemise kõige äärmus­likum ja süstemaatilisem vorm. See, kes on antisemiit, mõistab ka ennast hukka.“

Teoloogi vaatevinklist on vihkamine patt. „Vana­heebrea keeles on patt märgist mööda laskmine, kõverat teed mööda minek. Seega, patt on igal pool. Kohe, kui tajun, et on eetiline ideaal ja ma seda ei saavuta, ongi see patt,“ ütleb Nõmmik. „Mõõdupuu on see, kuidas kristlane oma ligimesega käitub,“ märgib ta. „Siia kuuluvad täiesti igapäevased olukorrad: kuidas ma teise inimesega kohtun ja mis siis juhtuma hakkab. Ja nendes kohtumistes kogen ma ikkagi kogu aeg, kui ebatäiuslik ma olen. Järelikult olen ma patune, ei tule sellest oma jõududega välja ja vajan seepärast lunastussõnumit.“

Sageli tuleb küsimine elu mõtte järele lähedase kaotuse korral või siis, kui inimene seisab silmitsi omaenda surelikkusega. Siis kerkib üles ka lunastuse teema. „Kirikul on hingehoius väga suur tööpõld,“ rõhutab Urmas Nõmmik. „Seda peaks ühiskond tunnistama ja tunnustama.“

Kui vaadata Vana Testamendi uurimise kontekstis veebruaris alanud sõjale – Taaveti verdtarretavale võitlusele Koljatiga –, kas tundub, et praegune maailm on kuidagi eriti hukas ja patune?

„Ei tundu,“ kostab professor leebelt. „Inimkonna hädad on kahjuks olnud püsivad.“ 

Visuaalne inimene

Vabal ajal võtab Urmas Nõmmik fotoaparaadi ja läheb loodusesse. Hiljaaegu rippus Anu Põldsami ja Urmas Nõmmiku fotonäitus Jakobi galeriis, suvel saab professori fotonäitust vaadata Jaani kirikus. Lisaks kirjutab ta luulet, esialgu sahtlisse.

„Minus on ilmselt mingi kunstigeen päris tugevasti olemas,“ ütleb ta. „Olen visuaalne inimene, vajan värve ja pilte ning pildistamine on kõige kiirem ja lihtsam viis seda vajadust täita. Looduses on olemas kõik, mida fotografeerida. See aitab päris hästi ennast ka teadustööst välja lülitada. Olen hakanud kujunema kunstnikuks ses mõttes, et tegelen fotograafiaga teadlikult. Peas on juba valmis ka uue näituse kontseptsioon.“