Juri Lotmani rahvusvaheline maine ei põhine üksnes tema tööde ajaloolisel väärtusel. Ta kuulub nende haruldaste teadlaste hulka, kelle pärand sünnitab jätkuvalt uusi ideid ning pakub võimalusi kultuurimuutuste jälgimiseks ja analüüsiks.

Seetõttu pole imestada, et ajakirja International Journal of Cultural Studies Lotmani erinumber (2015) kandis pealkirja „The Uses of Juri Lotman“. 2020. aastal ilmunud rahvusvahelise kollektiivse monograafia „On the Digital Semiosphere: Culture, Media and Science for the Anthropocene“ autorid John Hartley, Indrek Ibrus ja Maarja Ojamaa näevad Lotmani pärandis vahendeid digikultuuri analüüsiks. Ka esimene Lotmani pärandile keskendunud rahvusvaheline käsiraamat „The Companion to Juri Lotman: A Semiotic Theory of Culture“ (2022, toimetajad Marek Tamm ja Peeter Torop) on koostatud lähtuvalt Lotmani pärandi perspektiividest.

Juri Lotmani semiootilises kultuuriteoorias on erilisel kohal tõdemus, et iga kultuuri kõige universaalsem tunnus on tahe ja võimekus kirjeldada iseennast. Kultuur on seda rikkam, mida rohkem see loob enesekirjelduslikke keeli. Suulise kultuuripärandi mitmekesisusest kasvab kirjakultuuri tekkides välja keeleline mitmekesisus, kultuuri tehnoloogiline areng loob aga võimalused meediumiliseks mitmekesisuseks. See omakorda tagab kultuuri jäädvustumise ja identiteedi toetamise filmi, teatri, muusika ja maalikunsti vahendite abil.

Kultuur on kollektiivne intellekt

Kultuuri nimetab Lotman kollektiivseks intellektiks ja seepärast käib kõik kultuuri kohta öeldu ka üksikisiku kohta. Iga inimene vajab oma isiku teadvustamist enesekirjelduse kaudu. Ja inimene on seda rikkam, mida mitmekesisem on tema loovus, õigemini loomesund. Me saame Lotmani isikust aimu lisaks tema teadustöödele ka kirjadest ja intervjuudest. Tema huvi inimese vastu väljendavad hästi tema kirjutatud biograafiad, tuntum neist Puškini biograafia. Pisut on Lotman ennast väljendanud ka autobiograafia vormides, kuid need on enamasti mälestuskillud või tema enda sõnutsi mittememuaarid.

Autobiograafia teoorias eristatakse CV tüüpi faktikeskseid või kronoloogial põhinevaid lugusid ning ekspressiivseid autobiograafiaid, milles faktitõde asendub tundetõega ja päevikulise emotsionaalse mäletamisega. Nende vahele mahub erinevaid enesepaljastuslikke vorme psühhograafiast psühhomüüdini. Omaette nähtuse moodustavad autobiografistikas autoportreed. Neid kirjutavad inimesed, kes tahavad meenutada midagi väga erilist oma elust, olgu see siis midagi väga kallist ja väärtuslikku või vastupidi, traumeerivat. Autoportreede kirjutamisel on eri hoiakuid palju, aga neid ühendab tihti eneseteraapia mõiste. Inimene loob teraapilise enesekirjelduse mineviku, harvem ka oleviku selgitamiseks.

Lotmani loovuse eripära on sõnalistele autoportreedele lisanduvad pildilised autoportreed. Rohkem kui 400 joonistuse hulgas on autoportreid 169 ja need on ka kättesaadavad kolmekeelses raamatus „Juri Lotmani autoportreed“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus 2016, koostajad Tatjana Kuzovkina ja Sergei Daniel), mida on kasutatud ka siinses tekstis. Nende kvalitatiivne analüüs on alles ees, kuid mõned näited Lotmani erilisest hoiakust autoportreede loomisel võivad aidata pisut paremini mõista ka Lotmani sajandit. 

Kui kasutada tekstoloogia terminit, siis suurem osa Lotmani autoportreedest kujutab endast automaatset kirja. Need on impulsiivsed joonistused, mida leiab üksikutel paberitükkidel, käsikirjades, kirjades tuttavatele, eksamipiletite ja pangakviitungite pöördel jne. Vahel moodustavad need pildid kindla mentaalsusega loo.

Kogu elu pidi Lotman taluma kitsendusi ja suurt koormat oma õlgadel. Juudina ei olnud tal võimalust jätkata pärast ülikooli akadeemilist karjääri Leningradis. Õnneks avanes võimalus teha seda Tartus. 1964. aastal pani ta aluse oma semiootikukarjäärile, avaldades esimese semiootilise raamatu ja ühtlasi uue ajakirja „Töid märgisüsteemide alalt“ esimese numbrina „Loengud strukturaalpoeetikast“. Mõned aastad hiljem tekkis lootus luua Tartu Ülikooli juurde semiootikalabor. Selleks leiti teadurikohtadele isegi kaks väga head kandidaati: Boriss Uspenski ja Uku Masing.

Mässaja ja kannataja

Kahjuks mõjusid Nõukogude tankid 1968. aasta Praha tänavatel Lotmani semiootikukarjäärile raskelt. Tankide vastu protesteerinud Lotmanite perekonna väga hea tuttava poetessi Natalja Gorbanevskaja vahistamine tõi kaasa läbiotsimise Lotmanite kodus. Samal aastal ilmus küll Moskvas Juri Lotmani raamat „Kunstilise teksti struktuur“, kuid seejärel suleti kirjastuse Iskusstvo osakond, mis oli selle üllitanud. Lotman suutis suhtuda sellesse huumoriga, nagu näitab tema autoportree pealkirjaga „Teha kahjutuks kurjategija“. Lotman lisas pildile teksti: „Kurjategija erilised tunnused: 1. Nimi on J. M. Lotman. 2. Kuldne süda (rütmihäiretega). 3. Kõnelemisel kasutab „Olge head“, „Teie loal“. Sõna „Teie“ kasutab suure tähega“.

Samal ajal jätkus koostöö kolleegidega, mis viis kultuurisemiootika kollektiivse sünnidokumendi, „Kultuurisemiootika teeside“ (1973) valmimiseni. Ei olnud mõtet riskida selle avaldamisega Nõukogude Liidus. Selle asemel võeti plaani rahvusvaheline läbimurre ning avaldati venekeelne versioon slavistide maailmakongressil Poolas ja ingliskeelne versioon Hollandis. Umberto Eco korraldas selle mõjul aasta hiljem Milanos semiootikakongressi, kuhu Lotman muidugi ei pääsenud. Seda olukorda tähistab hästi samast perioodist pärit, kuid täpsemalt dateerimata kaksikautoportree pealkirjaga „Mäss!“, mis kujutab marioneti lahtiütlemist juhitavusest.

Vaimsest iseseisvusest ei loobunud Lotman iial. Kõige ebameeldivam oli poliitiline surve, kuid ka argielu nõudis palju pingutamist. Alates 1960. aastatest on tema autoportreede üks juhtmotiive pidev väsimus – väsimus pereelust, tööst, teadusest, bürokraatiast. Mässaja teist poolt, missiooniga kannatajat kujutab pilt kirjas abikaasa Zara Mintsile, kelle äraolekul tuli Lotmanil kõigega üksi hakkama saada.

Joonistuse allkiri on „Üks kolmes isikus“ ja pildi sees on tekst „Borissi isikus: kateeder“; „Enda isikus: loengud, poeedi raamatukogu, korrektuurid“; „Sinu isikus: turg, Miša tegevused“. On teada, et Lotmani loengukoormus ületas kõvasti professori normkoormust, nagu oli harukordne ka tema teaduslik produktiivsus.

Lõpetuseks lõpust, mis oli ka üks Lotmani uurimisteemasid. Lotman kasutas kirjades ja raamatupühendustes tihti autoportree ja allkirja kooslust. Elu lõpus võttis haigus temalt võime kirjutada ja tal tuli nii teadustöid kui ka kirjavahetust dikteerida. Kolm kuud enne surma sugulasele saadetud sünnipäevaõnnitlus on dikteeritud, kuid Lotmani enda käega on lisaks allkirjale ja portreele veel sõnad viimaste juuksekarvade kohta: „Neid on veel kolm tükki“.

1993. aasta oktoobris, oma surmakuul, suutis Lotman luua tekstita allkirja ja autoportree, mis peegeldab siit ilmast lahkumise kogu draamat.

Üks Juri Lotmani juurutatud mõisteid on miinusvõte, mis tähendab mingi olulise tunnuse tähenduslikku puudumist erinevates kunstiteostes. See viimane, haiglast saadetud läkitus on just selline – siin puudub tähenduslikult kiri. Ja siiski on see läkitus. Nii tähistame ka Lotmani sajandit ilma Lotmanita, kuid tema puudumine on tähenduslik. Lotmanit ei ole siin, aga ta on meiega.

---

Juubeliaasta kavaga saab tutvuda veebilehel jurilotman.ee/sundmused.