Tartu Ülikooli loodusmuuseumi kääbusvaal on ujunud nii Islandi vetes kui ka Raadi mõisapargi tiigis.

Loodusmuuseumi kõige suurema eksponaadi – enam kui kuue meetri pikkuse kääbusvaala luustiku – kinkis muuseumile ühe Eesti kalalaeva meeskond 1933. aastal. Loom oli sattunud heeringatraaleri võrku Islandi ranniku lähedal. Vaalaliha ja -rasva müüsid meremehed kohapeal maha, aga luustiku sai ülikooli toonane zooloogiamuuseum endale.

Kääbusvaal kuulub kiusvaalaliste (Mysticeti) alamseltsi vaguvaalaliste (Balaenopteridae) sugukonda ja on selle rühma väikseim esindaja. Kääbusvaalu elab kõige rohkem arktilistes vetes, kuid neid võib kohata ka soojemates meredes. Nad võivad kasvada kuni 10 m pikkusteks ja on väga head ujujad, kes suudavad liikuda kuni 30 km tunnis.

Et rasvakihiga kaetud luustiku puhastamine olnuks muuseumi jaoks suur töö, otsustasid nutikad töötajad viia skeleti Raadi mõisapargi tiiki ja lasta see rasvast puhtaks teha hoopis sealsetel mudaelukatel.

Tartu peal hakkasid aga ringlema jutud, et Raadi tiigis on hiigelsuur vaal, kelle nina on nähtaval ühel ja sabaots teisel kaldal. Suur hulk linnarahvast vooris tiigi äärde lootusega vaala oma silmaga näha. Paraku pidid nad kõik pettuma, sest puhisevat mereelukat ei paistnud kusagilt.

Kui vaala luustik oli aasta otsa tiigivees ligunenud, said muuseumitöötajad selle väljapanekuks kergema vaevaga korda seada. Eksponaat valmis lõplikult 1940. aastal.