„Vähestele on antud niivõrd viljakat elu, nii pikka säriaega. Võib vaid imetleda, milline oli Tullio vaimne haare ja ärksus,“ kirjeldab kolm aastat tagasi siitilmast lahkunud keemikut, teadusajaloolast, muinsuskaitsjat ja säravat kolleegi Tartu Ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma.

Tänavu möödus Tullio Ilometsa, ülikooli ühe kauaaegseima töötaja sünnist sada aastat. Lausa seitse kümnendit kestnud side Tartu Ülikooliga sai alguse 1948. aastal, kui Ilomets otsustas pärast üht aastat Tallinna Polütehnilises Instituudis oma keemiaõpinguid jätkata just Tartus.

UT141001AT0223.jpeg

Tullio Ilomets (13. juuli 1921 – 22. august 2018)

• Sündis Koerus
• Orgaanilise keemia dotsent, keskendus orgaaniliste ühendite sünteesi uurimisele
• Tartu Akadeemilise Muinsuskaitse Seltsi rajaja
• Tartu Ülikooli muuseumi idee algataja
• Oli Tartu Ülikooli üks pikaajalisemaid töötajaid: õpetas, nõustas ja tegi teadust 65 aastat
• Avaldas oma viimase uurimuse „William Henry Fox Talboti fotode ja fotogravüüride kollektsioon Tartu Ülikooli Raamatukogus“ 95-aastaselt (2016)
• 2001 Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler
• 2001 Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
• 2001 autasu Ülikooli Sammas kavaler

Ilometsas tärkas varakult huvi pärandi säilitamise ja ajaloo vastu. Kui 1960. aastate alguses soetati ülikoolile hulgaliselt uusi mõõtmisseadmeid ja moodsat tehnikat, plaaniti vanad, tihti 19. sajandist pärit instrumendid minema visata või varuosadena ära kasutada.

Ilometsa natuuriga selline varasemate põlvede unustuse hõlma heitmine ei sobinud. Kuigi ülikooli ajaloo muuseumi ideedki ei olnud veel sündinud, sai toona 30-aastane Ilomets rektor Feodor Klementilt loa hakata vana aparatuuri koguma ülikooli peahoone pööningule. Esialgu kogunes sinna peamiselt keemia- ja füüsikaajalooga seotud materjali.

Ööl vastu 21. detsembrit 1965 süttis peahoone aga põlema. Tules hävis maja keskmine osa, sealhulgas katus ja pööning ning seal asunud kaks kartserit. Ka Ilometsa kogu hävis osaliselt. Põleng oli tõeline šokk, mis tuletas ka kõige pärandikaugematele meelde, et isegi peahoone kuus sammast ei ole igavesed. Ilomets jätkas kõigele vaatamata kogumist.

Ülikooli juhtkonna huvi pärandi vastu suurenes 1970. aastatel, mil hakati aegsasti valmistuma alma mater’i 350. aastapäeva pidustusteks. 1975. aastal pandi Ilometsa osalusel algus sariväljaandele „Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi“, mis ilmub siiani. Aasta hiljem asutati Tartu Ülikooli ajaloo muuseum, millele anti kogumiseks ja näituste korraldamiseks peahoone keldris neli ruumi. Pidustuste ajaks 1982. aastal avati uus ekspositsioon juba Tartu toomkirikus.

Tullio Ilomets oli ka üks Tartu Akadeemilise Muinsuskaitse Seltsi asutaja, kelle südameasjaks sai 1980. aastate lõpus Gustav II Adolfi kuju taastamine. Kui Tartusse ülikooli rajanud Rootsi kuninga ausammas 1950. aastal maha võeti ja Tartu valumehaanikatehasesse ülessulatamisele saadeti, märkas üks tehasetööline kuninga uhkeid kannuseid, võttis need koju ja mattis oma aeda maha. Võimuvahetuse järel kaevas ta kannused üles ja Tullio Ilometsa vahendusel jõudsid need ülikooli muuseumisse.

„Tullio ütles alati, et midagi ei tohi niisama ära visata. Kõik tuleb üles pildistada ja tulevaste põlvede jaoks talletada,“ meenutab TÜ muuseumi kuraator ja Ilometsa pikaaegne kolleeg Terje Lõbu. Ilometsa võis tihti näha, fotoaparaat kaelas, jäädvustamas Tartu vaateid ja inspekteerimas ülikooli hoonete renoveerimist. Näiteks oli ta tihe külaline nii peahoone vundamendi parandustöödel kui ka vana keemiahoone (Jakobi 2) ümberehitusel.

Ilomets oli laia silmaringiga ja mitmekülgsete huvidega keemik, kes ühendas oma töös keemia ja pärandi uurimise. „Ta kasvatas üles terve Eesti konservaatorite põlvkonna ja õpetas neile säilitamise keemiat, mida seni ei olnud Eestis süsteemselt tehtud,“ räägib Terje Lõbu. Ilomets suutis oma karismaatilise kõneviisiga panna humanitaarid huvituma keemiast ja keemikud mõtlema ajaloost.

Tullio Ilometsa meelispaik oli vana keemiahoone, kus praegu asub Philosophicum. Seal oli tal oma kabinet, kuhu ta kogus muuseumi tarbeks esemeid ning kus ta kirjutas uurimistööd ja valmistus loenguteks. Kõige enam nautis ta aga töödsealsetes laborites.

„Keemik sünnib laboris“ oli Ilometsa moto. Tema jaoks oli praktikal akadeemiliste teadmiste arengus asendamatu väärtus. Laborit hindas ta ka kogumisel – nimelt nägi ta suurt väärtust laboriklaasi säilitamises. Kuni Chemicumi kolimiseni 2010. aastal tegutses neljandal korrusel klaasipuhuja, sest klaasanumaid kulub laborites palju. Üheks Ilometsa signatuuresemeks kujunesidki destilleerimiseks kasutatud suured retordid.

Ilomets oli säravate silmadega vana kooli härrasmees. „Ta oli kõigis oma ettevõtmistes korrektne, viisakas ja põhjalik, aga selle juures ka hea huumorimeelega. Ta lasi alati naised enne uksest sisse ja kuni ta jalad kannatasid, oli ka suur tantsulõvi,“ meenutab Terje Lõbu. Ka teised kolleegid mäletavad tema vitaalsust ja karismat.

Iga nädal ilmunud ülikooli uudiskirja töötas Ilomets põhjalikult läbi ning kujundas selle kohta oma arvamuse. „Ta oli julge sõnaga, aga kellegagi kunagi tülli ei läinud. Tal kujunes ülikoolis selline positsioon, et ta võis rektoritele ja teistele kõrgetele akadeemilistele töötajatele oma arvamust avaldada. Seda austati ja võeti arvesse, ehkki ametlikku võimu tal ei olnud,“ räägib Lõbu.

Ilomets töötas kõrvuti seitsme rektoriga. Ta oli ülikooli konsultant kuni elu lõpuni ning pälvis oma asendamatu panuse eest 2001. aastal autasu Ülikooli Sammas. Selle autasuga tunnustatakse neid, kes on erakordselt palju kaasa aidanud Tartu Ülikooli arengule ning seda on alates 1994. aastast välja antud üheksal korral.

Oma 70-st ülikoolis veedetud eluaastast kuulus vanameister muuseumi hingekirja alles viimasel 14-l. Sellele vaatamataon ta kõigil kollektiivi piltidel. Ta osales igal konverentsil ning nääri- ja jõulupeol. Ilomets tegi aktiivset teadustööd pärandi uurimisel kuni elu lõpuni – veel 95-aastaselt andis ta välja raamatu „William Henry Fox Talboti fotode ja fotogravüüride kollektsioon Tartu Ülikooli Raamatukogus“.

Pärast uue Chemicumi avamist jäi Ilomets töötama muuseumi ruumidesse. „Mäletame kõik, kuidas ta viimastel aastatel tööle käis. Aknast nägime, kuidas takso sõitis Toomemäele, ja teadsime – Tullio tuleb,“ meenutab Lõbu. Kõik see kokkuon põhjus, miks muuseumi kolleegipreemia kannab nime Aasta Tullio.

Ilomets pidas oluliseks tegeleda väärtustega, mis kestavad kauem kui üks inimpõlv. Olgu selleks enda kätega istutatud vahtrad professorite alleel, Gustav II Adolfi taastatud kuju peahoone taga, teaduslik uurimistöö või õpetamine – Tullio Ilometsa jälg on Tartus kustumatu.