Iseäraliku kultuuriruumiga Kesk-Aasia piirkonnas asub päris suurel maa-alal viis nõukogudejärgset nn stan-riiki. Tänavu septembris külastasin Kõrgõzstani pealinna Biškekki, kus võtsin osa kuuendast maailma rahvaste eeposte festivalist ja selle teadussümpoosionist.

Omal ajal läbis piirkonda vana Siiditee, kuid Hiina naabrus ja mõju on seal tunnetatav nüüdki. Seal on steppe, kõrbeid, mägesid, jõeorge, vanu linnu ning laiu asustamata alasid, mida mööda viimastel aastasadadel on ringi liikunud peamiselt turgi rändkarjakasvatajad.

Minu suhe stan-maadega ulatub juba 30 aasta taha, mil mul tuli mitte küll päris omal initsiatiivil veeta paar aastat peamiselt ühes Usbekimaa kõrbelinnas ning seejärel ka Fergana orus, Taškendis ja Alma-Atas aega teenides. Sellest ajast on mu mällu jäänud piirkonnale iseloomulik kontinentaalse õhu lõhn.

Igal maal on oma ilmeksimatult äratuntav õhustik. See iseäralik õhkkond, millest kirjaridade kaudu täit pilti kahjuks edasi anda pole võimalik, on üks põhjustest, mis mind ikka ja jälle Kesk-Aasiasse on meelitanud.

Muidugi olen sinna tagasi sattunud ka erialase teadushuvi tõttu. Näiteks osalesin samateemalisel konverentsil kümne aasta eest. Just toona tekkinud võrgustiku kaudu on mind hiljemgi kutsutud nõukogudejärgsetel maadel korraldatud teadusüritustele, mis on valdavalt venekeelsed.

Venekeelne humanitaarteaduslik elu hingab laias ilmas kõrvuti ingliskeelsega, mõnikord ilma, et neil oleks omavahelisi kokkupuuteid. See ei tähenda aga tingimata mahajäämust, taseme erinevust või ebahuvitavust. Lõviosa nõukogudejärgses ruumis asuvate sadade rahvaste kultuuripärandist leiabki käsitlemist just venekeelses teadusruumis, iseseisvates riikides muidugi ka oma keeles.

Eeposed ja identiteedid

Seekordne eeposeteemaline sümpoosion käsitles peamiselt Kesk-Aasia ja Venemaa turgi ning mongoli rahvaste pärimusi. Neist piirkondadest tuli ka põhiosa umbes 40 osavõtjast.

Küllap põhineb meie ettekujutus eepostest valdavalt 18.–19. sajandil Euroopas aset leidnud rahvusromantilise puhangu tulemusel sündinud kirjalikel folklooripõhistel autoritöödel. Kui meie „Kalevipoeg“, soomlaste „Kalevala“ ja teised rahvuseeposed mõtestuvad pigemini riiulil seisvate tellistena, siis ida pool on palju enam tuntud suulised eeposed, nende traditsiooniline esitamine ning pärimuslik edasiandmine laulikute poolt.

Pidin konverentsil rohkem kui korra selgitama, et „Kalevipoja“ laulikuid pole Eestis kunagi olnud. Mõnel vähem asjatundlikul kuulajal võis tekkida kahtlus, kas see ikka ongi siis päris eepos. Eeposed pole kusagil pelgalt kirjandus- või kunstiteosed, vaid ennekõike identiteeditekstid. Kui ma oma ettekandes „Kalevipoja“ ja „Lāčplēsise“ sellesse konteksti panin, jõudis arusaam kirjalike eeposte fenomenist neile paremini kohale.

Kirgiisidel endil on maailma suurim eepos: „Manas“, mille ajalooline tagapõhi ulatub 15.–16. sajandi sündmustesse. Neil aegadel tõrjusid lääne-mongoli hõimud kirgiiside esivanemad Tjan-Šanis asuvast Ala-Too mäeahelikust välja. Eepos kujutabki paguluses sündinud vägimehe Manasi juhitud võitlusi kodumaa tagasivallutamisel ja tema muid suuri tegusid.

19. sajandist on alles mitmeid selle eepose esituste üleskirjutusi. „Manasi“ pikimad variandid võivad ulatuda 500 000 värsireani; võrdluseks – meie „Kalevipoja“ pikkus on ligi 20 000 värssi. Kirgiiside jaoks on nii emamaal kui ka Hiinas raamatuversioonidest olulisem aga eeposelaulikute – manastšide – suuline traditsioon, mis on siiani elujõuline.

Veelgi tähelepanuväärsem on aga see, millist osa „Manas“, selle tutvustamine ja nähtavakstegemine ning eeposekangelase ja -laulikute austamine tänapäeval Kõrgõzstani ühiskonnas mängib.

Kõrgõzstan pole Kesk-Aasia riikidest sugugi kõige suurem ja rikkam. Oma mägise reljeefi ja kuuemiljonilise rahvaarvuga jääb ta nii elanikkonna suuruselt kui ka majanduslikult suurematele naabritele Kasahstanile ja Usbekistanile alla. 

Kirgiisid on läbi aegade olnud rändlevad karjakasvatajad, mis tähendab, et nende kultuuripärandis on ainelisel kunstil ja etnograafial suhteliselt väike osa. Jurtasid ja tarbeesemeid on tulnud kaasas vedada ning sellega on materiaalne kultuur ka sajandite jooksul piirdunud.

Biškekis rahvuslikku kunstimuuseumi külastades oli huvitav märgata, et isegi kirgiisi maalikunst sai alguse alles 1930. aastate sotsrealismist, liikudes sealt edasi tänapäeva poole. Kõik see selgitab suulise pärimusliku kunsti suurt osatähtsust rahva elus ning selle kestmist ka tänapäeval. Samas pole Kesk-Aasia rändrahvad (erinevalt näiteks ajalooliselt enam linnastunud usbekkidest) väliselt kuigi ekspressiivsed.

Pealinna tänavail liikudes võib näha pigem endassevaatavaid inimesi ning ka turumiljöö pole päris võrreldav näiteks India kärarikkusega. Nii on ka sealne eeposelaulmine pigem seestumuslik tegevus, transsilangemiseni välja. Mul on seda õnnestunud tunnistada mitmel korral.

Tänapäevane „Manasi“ kultus

Kesk-Aasia väikerahvale, kelle traditsioonidele on fundamentalistlik islam suhteliselt vähe mõju avaldanud, on eepos saanud põhiliseks identiteedimarkeriks. „Manas“ seisab kesksena igal pool ja küllap mitte ainult formaalselt. Selline identiteeti loov roll oli meie eeposel ehk 19. sajandi teisel poolel, mil noored eesti haritlased ning EÜS-i üliõpilased „Kalevipoega“ lugedes tärkavast rahvuslusest vaimustusid.

Biškekki lennates satub rändaja kõigepealt Manasi-nimelisele lennuväljale. Pealinna kahel suuremal keskväljakul võib näha eeposekangelase taevasse kõrguvaid kujusid. Kuulsamate manastšide skulptuurid kaunistavad riikliku filharmoonia esist purskkaevudega väljakut ning neid võib näha ka Kõrgõzstani rahatähtedel.

Eepose hoidmise, arendamise ja populariseerimise tarvis eksisteerib 2011. aastast lausa omaette seadus. Juba mõnda aastat tegutseb Manasi ning küllap maailma tuntuima kirgiisi, kirjanik Tšõngõz Ajtmatovi nimeline akadeemia, mille töötajatest suur osa on ametis just eepose uurimisega.

Manastši-institutsiooni kestmist hoitakse elus riigi toel. See tähendab uute laulikupõlvkondade traditsioonisidusat ettevalmistamist. Ka kõnealuse festivali ajal oli mul võimalus kuulda tänapäevaste manastšide esinemisi, kõrvuti Tõvast, Hakassiast, Kalmõkkiast, Altaist, Usbekistanist, Jakuutiast ja mujalt esinema ning omavahel võistlema kutsutud eeposelaulikutega.

Mis veelgi huvitavam, eepos on aluseks ka uue põlvkonna kasvatamisel. Manasi-nimelist õppeainet õpetatakse kohustuslikuna kõigi ülikoolide esimese ja teise kursuse programmis. See pole mitte folkloristikakursus, vaid ka kirgiiside ajaloost, eetikast, moraalist, rahvuslikust meelelaadist ja muust pajatav identiteediaine.

Päris usutavasti võib nii mõnigi lugeja siin kulmu kergitada või kõiketeadvalt muiata, et tegemist on ju vaid asiaatliku autokraatia järjekordse lokaalse ilminguga, kus inimesi kellegi suvast sündinud ideest kõrgemalt poolt peale aetava „õpetusega“ tüüdatakse. Võib tunduda, et sellistel asjadel ei saa pistmist olla tõeliselt demokraatliku ühiskonna liberaalse valikuvabadusega või et asi meenutab pigem Türkmenistani hiljutise isevalitseja Saparmurat Nijazovi juurutatud õpetust, mille too oma rahvale kohustuslikuks tehtud „Ruhnamasse“ kokku kudus.

Seda kõike võib arvata ja selle üle võib vaielda, kuid „Manasi“ ümber toimuv meenutab minu meelest siiski midagi traditsioonilisemat ja palju juurdunumat, umbes nagu meie laulupeoliikumine. Muumaalastele võib seegi tunduda mõningase rahvusliku ülepingutusena, meile on aga pühamast püham.

Kõrgõzstanis Manasi ümber ja „Manasiga“ toimuv on igal juhul mõtlemapanev. Me peaksime endale palju rohkem teadvustama, et riikide ja rahvaste teed ja viisid rahvusliku identiteedi ehitamisel ning hoidmisel võivad olla erinevad. Lääne katsed Kesk-Aasia regiooni oma mallide järgi demokratiseerida või „tsiviliseerida“ on saanud nutuseid tagasilööke.

Ammu oleks aeg tunda teiste kultuuride sisemiste toimimismehhanismide vastu sisulist huvi. Need ei pea olema meile harjumuspärastest halvemad või paremad. Nad ongi teistsugused, kuid mitte vähem väärtuslikud. „Manasi“ lugu Kõrgõzstanis on üks huvitav näide ühe väikse riigi areneva rahvuse üldsegi mitte ennast ja oma kultuuri salgavast eneseotsingust ja ka -leidmisest.