Mõtetel on tugev jõud, aga sageli ei pööra me nende mõjule piisavalt tähelepanu. Kuigi neid ei saa ära keelata, on inimesel võimalus astuda õnnetuks tegevatele mõtetele vastu. 

Mul paluti kliinilise psühholoogi vaatevinklist kirjutada teemal, kuidas ennast praegusel keerulisel ajal õnnelikuks mõelda. See on loomulik küsimusepüstitus, ent psühholoogi silmis on selles kaks vastuolu. 

Esiteks, õnn ja mõtted ei sobi omavahel hästi kokku. Õnn ei tule mõtetest, see on inimeses midagi iseeneslikku. See on meeleseisund, mis on rohkem seotud olemise kui mõtlemisega. Teiseks, keeruline aeg ei muuda pikemas perspektiivis õnnetaset. Uuringutest on teada, et inimestel on oma õnnelikkuse suhtes väga püsivad hinnangud ning lotovõidud ja stressirikkad elusündmused muudavad seda vaid lühikeseks ajaks.

Hetkes olemise võlu

Loomupärane vaikse rõõmu seisund tuleb esile, kui inimese vajadused on täidetud. See on hästi näha, kui vaadelda last, kes on puhanud, söönud, kaitstud ja armastatud, kellel on vaba aega ja ruumi ning kelle keskkonnas on midagi loomulikku ja inspireerivat, näiteks vesi, liiv, kivid, oksad, lumi vms. Lapse ehedat rõõmu nähes saab selgemaks, miks õnn ei tule mõtetest. Sellisel hetkel ta ei mõtle, vaid kogeb. Täiskasvanuga on samamoodi. Hetkes olemist väärtustavatele ärksameelsuse, kohalolu või teadveloleku praktikatele on praegusel ajal keskendunud ülisuur osa laiatarbe-eneseabiõpetustest. Nende tõhusust ja toimemehhanismi on uuritud tuhandetes neuroteaduslikes, kliinilistes ning organisatsiooniuuringutes. Teadveloleku harjutused keskenduvad tegemise ja mõtlemise asemel olemisele ja kogemisele. 

Kuigi mõtted rõõmu ei tooda, võivad nad selle ära võtta. Näiteks võib tuua ühe kogemuse väljavõtte meetodil tehtud teadusuuringu, kus rohkem kui kahel tuhandel inimesel lasti telefonis üles märkida oma meeleseisund juhuslikel ajahetkedel. Tulemused näitasid, et kui inimesed tegelesid sihitu mõtisklemisega, olid nad õnnetumad võrreldes sellega, kui nad olid parajasti keskendunud mõnele kindlale tegevusele. Miks? Mõtted viisid inimesed hetkest tulevikku ja minevikku ning ilmnes, et üle poole uitavatest mõtetest oli seotud hinnangute andmisega iseenda käitumisele(Killingsworth ja Gilbert 2014). Kellelegi meist ei meeldi ju saada pidevalt teistelt hinnanguid. 

Mõttemustreid saab eristada

Et loomupärane õnneseisund saaks esile tulla, on vaja tegeleda õnnetuks tegevate mõtete ja käitumisviisidega. Mitme psüühikahäire esmane ravivalik – kognitiiv-käitumisteraapia – keskendubki nendele. Krooniliste häirete ja sügavale juurdunud mustrite raviks välja töötatud skeemiteraapiale (Young 2003) tuginedes võiks mõttemustreid eristada alljärgneval moel.

Üht tüüpi mõtted on piitsutavad või survestavad ning peidavad end sageli kohusetunde ja motiveerimise sildi taha. Kuigi need mõtted käivitavad tegutsemise, on nad pööratud liialt tulevikku, püüdes kontrollida oodatud tulemust. Need mõtted ei lase protsessi nautida ega luba kogeda rahulolu. „Peab“ on inimesele nagu „nõõ“ hobusele. Hobune on teadupärast tööloom, kes võib liigsel ajamisel end väsinuks ja õnnetuks, äärmisel juhul ka surnuks töötada. 

Teine tüüp mõtteid on enda või teiste suhtes mahategevad, põlglikud, sildistavad ja hukkamõistvad. Kui neid teiste suhtes mõelda ja väljendada, annavad need võltsi võimutunde. Ent endale halvasti ütlemine mõjub häbistavalt ning võtab ära sisemise turvatunde, lootuse, teotahte ja eneseusu. 

Kolmandad mõtted on tühistavad ja tundeid eiravad. Need maskeerivad end ratsionaalsuseks ja suhtuvad tunnetesse üleolevalt. Neid ilmestab mõni aeg tagasi meedias laineid löönud väljend „emotsionaalselt ülesköetud naine“. Sellised mõtted panevad meid oma loomulikest tunnetest mööda vaatama ega lase neid tõsiselt võtta. Tühistavad mõtted ei luba kuulata kurbuse, rõõmu ja muude tunnete sõnumeid ning selle tulemusena jäävad sageli täitmata olulised emotsionaalsed ja sotsiaalsed vajadused. Olemine muutub pealiskaudseks, tühjaks, rahulolematuks ja tuimaks ning väheneb side ja vastastikune mõistmine teiste inimestega. 

Neljas õnnetuks tegev mõttetüüp on süütunnet tekitavad mõtted, mis varjavad end vastutustundlikkuse sildi taga. Need mõtted mõjuvad koormana, sest panevad meid oma vajadusi alla suruma, ebakohaselt vabandama ja ennastohverdavaid valikuid tegema, aga selle tulemusena ka kergemini ärrituma ja kokkuvõttes kibestuma. 

Kirjeldatud mõtteid ei saa inimene sündides kaasa. Neid antakse edasi põlvest põlve. Laps on õrn olevus, keda välised mõjutegurid tugevalt vormivad, ning tema suhtes üles näidatud ähvardamine, karistamine, pahandamine, süütunde tekitamine, liigne nõudlikkus ja eiramine arenevad suuremaks saades tema sisekõneks. 

Võitlus kahjulike mõtetega

Mõtetel on tugev jõud, aga inimene ei märka sageli neid ega nende mõju. Ta märkab alles sümptomeid, mis on mõtete pika õõnestustöö tagajärg – näiteks ärevushäire, paanika, depressioon või probleemid suhetes. Kui õppida õnnetuks tegevaid mõtteid tuvastama juba eos, on järgmine samm neile piiri panemine, et nad saaksid vähem möllata. Me ei saa mõtteid ära keelata, küll aga saame läbi näha nende kahjuliku olemuse ning selgelt ja otsustavalt öelda: „Neid mõtteid ma ei kuula ja endale mõjuda ei lase, sest need on üldistavad, lahmivad ning teevad mu õnnetuks.“ Võime sellised mõtted asendada elutervetega, mis täidavad meie vajadusi ja lubavad seeläbi rõõmul tulla. 

Me ei saa mõtteid ära keelata, küll aga saame läbi näha nende kahjuliku olemuse ning selgelt ja otsustavalt öelda: „Neid mõtteid ma ei kuula ja endale mõjuda ei lase, sest need on üldistavad, lahmivad ning teevad mu õnnetuks.“

Lisaks mõtetele on levinud ka õnne kahjustavad käitumismustrid. Võime pidada mõnda käitumisviisi esialgu kasulikuks, ent pikas perspektiivis teeb see meid salalikult hoopis õnnetuks. Näiteks üks inimene reageerib stressile pahameele ja rahulolematusega ning elab end välja abikaasat, alluvaid või valitsust süüdistades. Hetkeks tunneb ta pingelangust, kuid sellise käitumise tulemusena halvenevad suhted ja üldine rahulolu. Teine inimene loobub ettevõtmistest või lähedastest suhetest ning tunneb kergendust, sest on sellega kaitstud võimalike riskide, läbikukkumiste ja haiget saamise eest. Kuigi ta ei võta riski, ei saa ta sedasi õnnelikuks. Kolmas otsib lohutust mõnuainetest, söögist või virtuaalmängudest. Need annavad hetkelise erutuse või lõdvestuse, kuid sügavamat rahulolu ei saabu – eriti kui nende poole pöördutakse oluliste asjade arvelt.

Kui märkame, et meie teguviisid takistavad õnne, võime endale öelda umbes nii: „Jah, mul on harjumus stressile sellise käitumisega reageerida ja kuna see mind pisut aitab, siis ma ei mõista end hukka. Ometi tahan rakendada oma jõudu selleks, et luua endale rahuldust pakkuv elu, ning teha asju, mis aitavad mind jätkusuutlikumalt ja väiksemate kahjudega.“

Kui tahe on sellisel viisil aktiveeritud, siis on täidetud muutuse eeltingimus. Ent muutuse toimemehhanism on uus kogemus. Närvirakkude ühendused kivistuvad ühe ja sama mõtteviisi ning käitumise kordamisel, ent uue kogemuse kaudu loovad need uusi ühendusi. Uue kogemuse võib saada mänguliselt katsetades, ilma end liigselt survestamata. Laps omandab uusi oskusi läbi mängu ja sama kehtib suure inimese kohta. Kui otsus mõtteid ja käitumist muuta on tehtud, leidub sadu viise, kuidas täiendada oskuste pagasit, katsetada teistsuguseid käitumisviise ning saada uusi kogemusi. Uute kogemuste tulemusena muutub närvirakkude võrgustik paindlikumaks ja maailm avardub. Inimene võib isegi avastada, et õnneseisund on püsivam kui paljud muud asjad siin ilmas ja selleks on vähe vaja. 

Eesti päritolu Ameerika psühholoogi Jaak Panksepa üha avarama mõjuväljaga uuringud on näidanud, millistel tingimustel kaasasündinud rõõmu närviring õitseb: siis, kui pole vaja karta ja saab vabalt mängida. Toodud näidete põhjal võib öelda, et õnn on kohal, kui inimene ei pea kartma omaenda halbu mõtteid ja käitumist. Jättes kõrvale negatiivsed mõtted ja katsetades uute kogemustega, saavutab inimene õnneseisundi, aktiveerides pidevalt rõõmu närviringi. Välised sündmused võivad tekitada tugevaid tundeid, kuid õnne nad siis rikkuda ei saa.

Tekstis viidatud allikad

Killingsworth, M., ja Gilbert, D. (2010). A Wandering Mind Is an Unhappy Mind. Science, 330 (6006), new series, 932. www.jstor.org/stable/40931861.

Young, J. E., Klosko, J. S., & Weishaar, M. E. (2003). Schema therapy: A practitioner's guide. Guilford Press.