12. novembri kargel ennelõunal väntab rattapedaal Taskusse, aga mitte sealsesse raamatupoodi aega parajaks tegema, vaid hoopis kärmelt tarkust koguma – toimub kolme minuti loengute konkurss, kus doktorandid saavad oma teadustööd või hiljutist publikatsiooni avalikkusele tutvustada. 

Tühjas koridoris põrkan kokku endise kolleegiga, kes kiirustab kuuendale korrusele tööle. Ütlen, kuhu lähen, ja kuulen vastuseks „Oh, äge!“. On tõepoolest! Jope nagisse riputatud, hakkab pilk Dorpati konverentsikeskuse Baeri saali otsima. Ma ei pea kaua ekslema, kui paokil uksest paistavadki tuttavad maskiga kaetud ülikoolipere näod. Haaran samuti suu- ja ninakatte. Nüüdseks on maski kandmine eeldus, mida keegi kahtluse alla ei sea. 

Jõuan viimasel minutil, mil asjaosalised on juba oma kohad leidnud ja sisse elanud. Kokku on tulnud viis žüriiliiget, üheksa esinejat, kaameramees, konkursi eestvedaja ja TÜ teaduskommunikatsiooni nõunik Piret Ehrenpreis, tema abiline ja mina. Maandun ühele hajutatult paigutatud istmele, löön lahti sülearvuti ja lasen uudishimu valla.

Meeleolu on kergelt pinev. Õhus on peatselt tagasihoidliku publiku ja terava kaamerasilma ette astuvate teadlaste pabinat. Kolme minuti loengu vorm nõuab oma teema sulaselget valdamist, iseärasusi tuleb esitada justkui une pealt ja võimalikult lihtsalt. Pisiasjadeks ja nišiväljenditeks pole aega. Üürikese aja jooksul tuleb täpselt sõnastada oma teadustöö iva, anda põgus seletus, tuua eluline näide ja võib-olla visata ka nalja. See kõik peab käima endale iseloomuliku sarmiga. 

Annavad hagu

Esinemisjärjekorra väljaselgitamiseks käib ruumis ringi pabersedeleid jagav Ehrenpreis, et lasta osalejatel loosi tõmmata. Õnnemängust hoolimata lubatakse esimesena kõnelema keeleteaduse doktorant Mariann Proos, kes peab teistest varem ürituselt minema ruttama. Kaamera, tuled, läks! Proos uurib tajuverbe – kuidas need moodustavad tunnetuse, keele ja kultuuri kokkupuutekoha. „Keel on vahend maailmast aru saamiseks,“ lausub ta kõikumatult esituse lõpetuseks.

Nobedasti vahetatakse järgmise esinejaga kohad ja pealtnäha tundub, et humanitaarteadusest tuleb juttu ka nüüd. Rambivalgusesse astub Eliise Tammekivi, käes maal. Ruttu saab aga selgeks, et tegu pole mitte kunstivirtuoosiga, vaid hoopistükkis keemikuga. Tammekivi südameasi on uurida sideaineid, et värv säiliks hästi ja kaua. Kell tiksub ja peagi on järjekordne esineja ärevuskoormast prii.

Ekraanile ilmub nüüd esiisadeaegne kaart, sellest grammike madalamal seisab ajalooteadlane Vadim Svjatkovski, kes räägib lähemalt metsakaubandusest. Loengute teemadering näib olevat lai, sest kui käes on neljanda esineja kord, lehvitab toanurgast inimgeograafia doktorant Janika Raun. Kaameraoperaatori jah-sõna peale jõuab publikuni ilmekas ja hoogne lühiloeng mobiilpositsioneerimise andmete kasutamisest Eesti turismivaldkonnas, et saada teada, kuhu inimesed reisivad ja milliseid kohti nad külastavad.

Etteaste järelsekundeid saadab kestev aplaus. Meeleolu on julgustav ja osalejad paistavad ärevusest hoolimata üksteisele kaasa elavat. Esinemise lõpetanud kaaslasele vaadatakse naeratades järele, justkui andes märku, et läks hästi. Minust mõne meetri kaugusel istub keemik Riinu Härmas, kes nüüd tasakesi püsti tõuseb ja suure õlakotiga tähelepanu keskpunkti poole liigub. Koht olemas, küsib ta, kas võib koti enda kõrvale põrandale panna, et esinemise ajal demonstreeritaval esemel oleks koht, kuhu maanduda. „See ei jää ju kaadrisse, eks ole?“ kõhkleb Härmas. Teadusele lisaks tuleb mõelda veel filmikunsti nüanssidele. 

Kõrv läheb kikki, sest juttu tuleb piparkookidest, täpsemini söestunud piparkookidest. Saab selgeks, et söel ja söel on vahe ning et kõrbenud jõulumaiustus on midagi muud kui näiteks söetablett. Erinevus peitub nende struktuuris, mida esineja kokku kortsutatud taskurätti lahti harutades illustreerib. See tõdemus aitab meil Härmase sõnul süsinikku tõhusalt kasutada. 

Kergendusohkega istub ta pealtvaatajate sekka tagasi ja juba ongi tuleproovi selgroog murtud. Edasi astuvad üles noor geoloog Peeter Paaver, kes küsib, kas põlevkivituhaga on midagi teha, ja keemik Ove Korjus, kes püüab maainimese keelde panna uurimust tahkeoksiidsetest kütuseelementidest, mille komponendid on väiksemad kui koroonaosakesed. Noormehed sobiksid nagu valatult koos populaarteadust tegema – Paaver on teadupoolest meister videomonteerimises ja Korjusel, kes paistab silma leidlike metafooridega, soovitab žüriiliige Maria Murumaa-Mengel juutuuberiks hakata.

Ürituse korraldaja Piret Ehrenpreis kutsub välja viimase esineja, kelleks on looduskaitsebioloog Eliisa Pass. Pass räägib seieri tiksudes metsamajanduse mõjust lindude sigimisele, ettekannet saadab märksõnadest ja piltidest tulvil slaidikava. 

Terminid, terminid ...

Üldiselt ei viska noored teadlased sisutihedaid termineid ettekannetest täiesti välja ja see tekitab erialakauges inimeses tahes-tahtmata kimbatust. Võib juhtuda, et mõistus ja kuulmine on mindki alt vedanud: kas räägiti elektroodidest või hoopis elektrolüütidest? Mine võta kinni. 

Ongi kõik? Vaikusehetkel on kuulda sosinal vahetatud muljeid sellest, kuidas pabin ühe või teise teadlase puhul välja näeb. „Kui olen närvis, hakkan naeratama,“ ütleb üks asjaosaline. Teine arvab, et taustaslaidid ei toimi, sest esineja asemel hakatakse vaatama neid. Arvestada on tulnud ju nii rahvaga saalis kui ka ERR-i teadusportaali Novaator vaatavate silmapaaridega, sest just sellele kodulehele riputatakse videosalvestised esinejate heakskiidul üles.

Tuleb välja, et võistlus pole siiski läbi. Mõni osavõtja on elusuuruses esinemise asemel kokku pannud videoloengu. Esimesena ilmub ekraanile tuttava ilmega neiu – seesama, kes on juba pooltunnikese minu kõrval istunud. Kirjandusteadlane Sirel Heinloo räägib oma uurimistöös sellest, missuguse näoga on kodumaine kirjandus võõrsil. „Eesti kirjandus Rootsi peeglis,“ ütleb ta raamaturiiuli taustal kaamerasilma sisse. 

Ülesvõtteid on erisuguseid. Näiteks Marit Sukk on lahendanud asja kodukontoris – tema ja kaamera ühise soorituse tulemusena kõlab saalile ühiskonnateaduslik loeng „Selleks on ju äpp? Digitehnoloogiate väljakutsed perekondadele“. Sama valdkonna teadlase Martin Noorkõivu etteaste üleilmsete probleemide lahendamisest tõmbab kuulajaskonna hoogsate kõnelejate rongile – järgmisena teritab meelt samaväärse energilisusega geoloog Siim Nirgi. „Kuidas vaadata settekivimite alla? Kas seal võib leiduda varandus?“ küsib ta osavalt kokku pandud videolõigus. 

Sõna saavad veel kaks teadlast. Anna-Kati Pahker arutleb mustvalges videos selle üle, kas inimkond liigub õiges arengusuunas. Kas sidesüsteemid on keskkonnahoidlikud? Kas tööstuses on toimunud murrang? Pahker hoiab meie kursil silma peal. 

Ekraanil helendavast kaustast on videofailid otsa saanud, aga ometi on üks esineja veel, sedapuhku Youtube’i vahendusel. Lõviosa esitlusest haaravad slaidid, aga kuvandi nurgast paistab sporditeadlane Henri Tilga, kes kõneleb kehalisest aktiivsusest ja motivatsioonist. 

Nüüd on tõesti kõik. Uks, millest tunni eest sisse astusin, avaneb taas. Väljas ootab võistluse läbinud seltskonda kohv ja kook, aga kõigi sammud veel nende juurde ei jõua. Nüüd on žürii kord ponnistada. 

Viis lemmikut

Toolid lohistatakse üksteise ligi, otsustajatel on märkmed näpus. Välja tuleb valida kolm säravaimat tähtede seas. Valiku tegemisel löövad kaasa Tartu Ülikoolist ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengel, teaduskooli juht Riin Tamm, loodus- ja täppisteaduste valdkonna kommunikatsioonijuht Marko Mägi ja eesti keele lektor Andra Rumm; ERR-i teadusportaalist Novaator toimetaja Airika Harrik. Et alustada oleks lihtsam, nimetab igaüks oma pingerea viis meeldejäävamat loengut. Korduma kippuvad nimed annavadki poole tunni möödudes välja konkursi tulemuse. 

Põgusa kosutuse järel koguneme taas. „Kõik on olnud hirmus tublid,“ ütleb žürii kohustusliku ja siinkohal ka paikapidava lause. Otsustajate eestkõneleja Murumaa-Mengel kiidab osalejate visadust – sõnakomistuste järel mindi vapralt edasi. „Väärtustage seda, kes te olete!“ rõhutab ta olulisust jääda esinedes iseendaks.

Sellegipoolest tuleb valida tublimatest tublimad. Suurima au osaliseks saab esimene kange, Mariann Proos. Seejärel saab tunnustuse Eliise Tammekivi. Viimaks kutsutakse ette Janika Raun, kelle tähelepanu on väljakuulutamise hetkel koondunud hoopis sülearvutis toimuvale. Kuulnud oma nime, tõstab ta üllatunult pea ning lippab käepigistusele ja kingikotile naerulsui vastu. Aplaus vaibub, otsad saavad kokku seotud ja maskide langedes minnakse taas lahku. Pole aega raisata, teaduspõld ootab kündmist!

Tuleva aasta veebruaris toimub Eesti Teaduste Akadeemias konkursi finaalüritus. Välja selgitatakse viis parimat, kelle loeng jõuab aprillis ETV eetrisse. Nende seast valivad televaatajad oma lemmiku.