Miks peab sport üldse puhas olema? Nii küsivad paljud ja on küsinud juba sellest ajast saadik, kui eelmise sajandi teises pooles esimesed steroidiiharad spordisõbrad esimest korda suurel areenil laineid lööma hakkasid.

Võõrkehadest pungunud lihased, pimestava efektiivsuseni viidud hapnikutarbimine ja masinlik vastupidavus. Olles endiselt Šotsi taliolümpia vaimsuses, tuleb nende märksõnade peale meelde Hispaania lipu all kihutanud Saksa turbodiisel Johann Mühlegg, kes vahutava suu ja paisunud näoga 2002. aastal Salt Lake Citys murdmasuusatamises kolm kulda võitis ning hiljem neist kõigist dopingu tarvitamise tõttu ka lahti sai.

Õnneks on viimasel ajal küsimus – milleks üldse keelata? – jäänud harvemaks ja enamasti pole vaja kedagi veenda, miks naturaalne sport on parem ja ilusam kui dopingusport. Ka ei taha ma väita, et WADA ehk rahvusvaheline antidopingu agentuur peaks lõpetama dopingu vastu võitlemise. Ei! Ma tahan öelda, et WADA peaks unustama igasuguse avaliku propageerimise ning kolima oma tegevusega sisuliselt põranda alla. Lubage selgitada, miks.

Dopingu tähendus muutub

Sõna «doping» tähendus on ajas väga oluliselt muutunud. Maailma mõistes algasid revolutsioonilised muutused ennekõike 90ndatel, kui dopingujuhtumeid hakati nimetama lausa jalgrattameeskondade järgi – Telekomi afäär (1996) ja Festina afäär (1998). Kui varem tähendas see paljude jaoks ennekõike Ida-Saksa naiskuulitõukajaid ja supermaskuliinseid Nõukogude Liidu sportlasi, siis terveid Euroopa tippvõistkondi haaranud skandaalid rattamaailmas näitasid, et doping ei ole üksnes spordihullude sotsialismimaade harrastus. Selgus, et doping on raha! Äri! Mõisteti, et dopingu tarvitamine on süsteemne protsess, mis ei ole üksnse sportlase ja tema treeneri hobi, vaid hõlmab tipparste, sponsoreid, omaette elukorraldust ja üüratuid summasi.

Eestlaste jaoks muutus «dopingu» tähendus oluliselt kolm aastat tagasi. 2011. aasta kevadel tuli ilmsiks, et dopingukahtlus lasub Eesti suusalegendil ja rahvuskangelasel Andrus Veerpalul. Kaks aastat võitlust ja Veerpalu puhastati (vähemalt mõneks ajaks) süüst. Nüüd on samasuguse tule all Kristina Šmigun-Vähi ja tundub, justkui kõik kordub taas. Kuid nii Šmiguni kui ka Veerpalu tugev positsioon eestlaste ajaloolises mälus muutis ennekõike hoopis dopingu ja dopinguküttide tähendust. Esimest korda hakati tõsiselt rääkima sellest, kuidas sportlased elavad dopinguküttide terrori käes ja kuidas vaenlane on dopingukütt mitte sportlane. Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port teeb lihtsalt oma tööd, aga teda vihkab suur osa Eesti spordisõpru üksnes sellepärast, et mehel on julgust ja edevust ajakirjanikega arutada dopinguvastase võitluse detaile. Eks rahva pahameel on ju ka igati mõistetav – dopingukütt on see, kes ähvardab meie sportlaste kuulsusrikka mineviku põrmustada. Ja nüüd, kui WADA enne Šotsi olümpiat kuulutas, et testitakse rekordilist arvu sportlasi, tajuvad Eesti spordisõbrad hoopis hirmu ja ähvardust.

«Kõik kasutavad!» suhtumine

Taoline dopingu tähenduse mõistmine nii maailmas kui ka Eestis ning suur tähelepanu selle valdkonna vastu on kujundanud arusaama, et kõik sportlased (või siis vähemalt kõik vastupidavusalade omad) kasutavad dopingut nii või teisiti. Küsimus on puhtalt selles, kes jääb vahele ja kes on piisavalt osav ja suudab dopinguküttidest sammuke eespool mõelda.

Tegemist on ilmselge paranoiaga. Tegelikult ajab see niivõrd eestlaslik küüniline «kõik niikuinii kasutavad» põhimõte ausalt öeldes lausa südame läikima. No ei kasuta kõik! See ei ole lihtsalt võimalik. Esiteks, kõik ei ole nii osavad, rikkad ja head, et suudaksid dopinguküttide terrorlike meetodite eest minema põigata – vahele jääb ju ikkagi niivõrd väike protsent.

Ja teiseks, ning see on veelgi olulisem, kõik ei ole ebaausad inimesed! Jah, läheme selles küsimuses inimeseks olemise kõige sügavamate alusteni. See pole lihtsalt võimalik, et kõik maailma parimad sportlased on petised, valetajad ja vassijad. Ja kui keegi ütleb, et see on naiivne suhtumine, siis on selle inimese puhul tegemist personaalse ajaloolise traumaga. Kõik ei ole korrumpeerunud, kõik ei ole kinni maksnud, kõik ei ole valelikud.

Tegemist on paranoilise sovetliku mõtteviisiga, mis ei ole loogiline, vaid pigem emotsionaalne. Intrigeeriv ja konspiratiivne lahendus on ju alati põnevam ning dramaatilisem. Aga õnneks või kahjuks pole elu oma lihtsuses kunagi nii dramaatiline, kui inimese lennukas fantaasia tahaks uskuda ja ette kujutada.

WADA propaganda paneb dopingut tarvitama

Aga miks peaks selline paranoiline mõtteviis üldse kellelegi korda minema? Võib ju öelda, et see on selle inimese isiklik trauma ja inimesel on õigus mõelda täpselt seda, mida ta soovib. Paraku ei ole asi nii lihtne. See suhtumine on kasvanud propagandaks, mis mõjutab inimeste arusaamu spordist üldiselt.

Kui propageerida mõtteviisi «kõik kasutavad», siis lõpuks hakkavadki puhtalt sellepärast paljud kasutama. Kuidas ma saan ilma, kui kõik kasutavad? Järelikult pean kasutama! Ja kõige selle juures ei taju noor lootusrikas sportlane, et ta on propaganda ohver. Oleme jõudnud ajastusse, kus kasvavad üles terved noorte sportlaste põlvkonnad, kellele sugereeritakse juba lutipudelieast saati, et tippspordis lööb läbi ainult sportlikku sooritusvõimet parandavate ainetega.

Ja kõige selle taga on tegelikult WADA ehk rahvusvaheline antidopingu agentuur. Ei, tegemist pole järjekordse paranoilise-konspiratiivse lähtekohaga. WADA pole tegelikult üldse ilmselt teadlik sellest, et tegeletakse dopinguainete propageerimisega. Propagandalik iseloom tuleb just nimelt sellest samast ääretult agressiivselt kampaaniast, mida rakendatakse enne igat suurvõistlust, kui taas kuulutatakse välja, kui suur hulk proove soovitakse võtta ja kui palju sportlasi jälle vahele jääb. Pidevad sõnavõtud nii maailma kui ka Eesti antidopingu agentuuride võtmeisikutelt ja üleüldine antidopingu esindatus meedias aitab kaasa arusaamale, et sport ja doping käivad käsikäes.

Loomulikult ei peaks WADA kuidagi oma dopingualast võitlust piirama. See on omaette teema, kuivõrd agressiivselt WADA oma meetodeid sportlaste peal kasutab ja sellel on nii häid kui ka halbu külgi, mida siinkohal ei jõua ning pole ka otstarbekas lahti arutada. Aga WADA võiks oma tegevuses olla palju efektiivsem, kui nad ise oma tegevust nii palju ei reklaamiks. Mis on üleüldse selle mõte? Hirmutada sportlasi? Lihtsalt olla äge? Ma ei näe taolisel avalikul enda pideval upitamisel mingit mõistetavat eesmärki.

Doping on intrigeeriv, aga igasugune antidopingualane tegevus ei saa olle spekuleeriva iseloomuga. Tulemusi ei saa avaldada enne, kui B-proov pole selge. Ei saa kasutada meetodeid, mis pole teaduslikult tõestatud ja mida piisavalt pädevad teadlased saavad kohtus ümber lükata. Ja ei saa kasutada spekuleeriva iseloomuga kommunikatiivseid võtteid. Dopinguvastane tegevus peab olema konkreetne ja mitte liialt esile tükkima. Eesmärk peaks olema avastada dopinguga patustajaid, mitte dopingut propageerida. Paraku tundub, et praegu on eesmärk just viimane.