David Ilmar Lepasaar Beecher on eestlane Ameerikas ja ameeriklane Eestis, kes pälvis selleks õppeaastaks TÜ väliseesti külalisprofessori stipendiumi. Ta on ajaloolane ja ühiskonnateadlane, kes kirjutas oma doktoritöö Tartu Ülikoolist ja siin aegade jooksul kõneldud keeltest.

Kui David Beecher alustas doktoritöö kirjutamist, otsis ta kunstiteost, mis võiks iseloomustada Tartut kui ülikoolilinna tervikuna. Oscar Wilde’i ja Eduard Vildet kujutav skulptuur Vallikraavi tänaval oli esimene, mida Beecher nägi. Ta imetles selle kuju mängulisust – see kujutas kohtumist, mis tugines fantaasiale, kohtumist, mis võis toimuda, aga mida ilmselt kunagi ei juhtunud.

„See, et kaks sama nimega kirjanikku Euroopa eri servadelt satuvad ühe pingi peale, kehastab minu jaoks Tartu vaimu,“ leiab Beecher. „Tartu on koht, kus võivad toimuda täiesti pöörased vestlused väga ootamatute inimeste vahel.“

Seega on Tartu justkui kõikide võimaluste maa. Doktoritöös töötas Beecher välja mõiste väikelinna maailmakodanlikkus, mis eristub suurlinna omast. Suurlinnas figureerivad kuulsad inimesed, toimub suurejooneline kultuuriline areng, kuid väikses linnas on elu palju intiimsem, selgitab ta. See tähendabki neid ettekujutamatuid vestlusi väga erinevate, kuid huvitavate inimeste vahel. Need saavad toimuda ainult väikses kohas.

Kuid mis keelt Wilde ja Vilde võiksid omavahel rääkida? Oma doktoritöös käsitles David Beecher ka keelt ja keele tähendust Tartu Ülikooli nelja sajandi jooksul. Ta arvab, et kirjanikud ei räägi ilmselt omavahel ei eesti ega inglise keeles. Seega on keel justkui õhus hõljuv probleem, mis iseloomustab Tartut läbi aegade.

Beecher leiab, et Tartu Ülikoolis on kogu aeg toimunud võitlus keelte kaudu. „Rootsi ajal lepitas ladina keel saksa ja rootsi keele kõnelejaid, Vene keisririigis oli Tartus ainuke saksakeelne ülikool, mis näis kui aken Euroopasse. Ka nõukogude ajal, mil ülikool oli ametlikult kakskeelne, oli õhus küsimus, mis keeles rääkida ja õpetada,“ arutleb Beecher.

Suurlinnas on kuulsad inimesed ja suurejooneline kultuuriareng, kuid väikses linnas on elu intiimsem.

Juri Lotmanile viidates ütleb professor, et keel on võitlus ka igapäevases elus ning tänapäeval toimub see eesti ja inglise keele vahel. „Ülikool on edukas, huvitav ja väärtuslik, kui ta suudab säilitada mitut keelt korraga.“ Tema arvates on ülikoolis leitud selleks hea lahendus, mille kohaselt on bakalaureuseõpe peamiselt eestikeelne, magistriõppes kasutatakse aga rohkem inglise keelt.

Kavalus liitlaste valimisel

Inglise keel ja angloameerika kultuuriruum on osa meie igapäevaelust. Seda ilmestavad ka hiljutised USA presidendivalimised, mida siin jälgiti pingsalt ja mille õigsuse kahtluse alla seadmise tagajärjel astus tagasi Eesti siseminister. Seega oli reaktsioon USA valimistele võrdlemisi vahetu.

„See, kes võidab USA valimised, kujundab paljuski maailma, sest Ameerikal on kahjuks maailmas suur mõjuvõim. Kahjuks – sest see viib ülbuseni,“ ütleb David Beecher. Siiski ei ole Ameerika mõju maailmale tema arvates nii suur kui 20 või isegi neli aastat tagasi – Trump on halvendanud Ameerika mainet.

Inimesed ei tohiks liialt kinni jääda olevikku, sest kõik, mis praegu toimub, on ajutine. „Paljud rääkisid, et Obama presidendiks saamine näitas, et rassiprobleemid on lahendatud, kuid Trumpi valitsemisajal selgus, et need on suuremad kui varem,“ sõnab ta.

Beecherile meeldis, kuidas Biden oma võidu vastu võttis – ülbitsemata ja end teistest paremaks pidamata, vaid rääkides koostööst. See oli julgustav, olgugi et tema poliitikas on palju sellist, millega professor täielikult ei nõustu. „Mulle tundub, et Biden kehastab Ameerika ideaali – soovi suhelda maailmaga, toetada demokraatiat ja leida lahendusi kliimaküsimustele. Isegi poliitilised klišeed kõlasid mulle värskelt pärast neli aastat valitsenud labasust!“

Kui võrrelda USA-d ja Eestit, siis peab Beecher Eesti vooruseks tema väiksust. See tähendab, et väike riik peab küll teiste suurriikidega arvestama, kuid saab vältida Titanicu olukorda: jäämäge ees nähes on väiksel riigil võimalik sellest kõrvale põigata ehk oma poliitikat muuta, teha midagi muud või uut.

„Tahes-tahtmata sõltume teistest, mistõttu on oluline hoolikalt valida, kellega liitume,“ sõnab Beecher. Ta toob näite Olav Männi skulptuuri „Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel“ kohta Kassitoome jalamil. See on nõukogude aja propaganda, kuid näitab ilmekalt Eesti olukorda läbi aegade – Eesti peab leidma endale liitlase, olgu see sakslane või venelane, Ameerika või Euroopa.

Väike riik saab vältida Titanicu olukorda: jäämäge ees nähes on tal võimalik sellest kõrvale põigata.

„Peab olema kavalust mängida üks suurvõim teise vastu, et ise oma reegleid sättida.“ Beecher heidab ette, et Eesti on liiga kiiresti läinud kaasa suurriikide nõudmistega. Näiteks Euroopa Liitu astudes rakendas ta kohe kolmeaastase bakalaureuseõppe süsteemi või NATO-ga liitudes saatis viivitamata rohkem sõdureid Iraaki. „Ma ei ole kindel, kas see tuleb Eestile kasuks, kui reageeritakse nii rutuliselt,“ mõtiskleb Beecher.

Kiiruse seadmine küsimärgi alla

Kiirus ja kiire reageerimine iseloomustavad praegust ajastut. Beecher õpetab Johan Skytte instituudis Euroopa ja Venemaa ajaloo kursust, mille peamised teemad on areng ja selle kiirendamine, modernsuse levik viimase 200 aasta jooksul ja tõhususe kasvu taotlemine nii kapitalismis kui ka sotsialismis.

„On raske leida vabaduse saari, kus ei pea sellega kaasa minema, kus saab määrata oma mõtlemise ja tegutsemise rütmi, väärtustada süvenemist, mitte pealiskaudset kiirust. Kuid Tartus ja teistes väikestes linnades on võimalik sellest natuke eemal seista,“ räägib Beecher.

Oma doktoritöös leidis ta, et ülikooli kui sellise roll ei ole alati olnud protsessi kiirendada, vaid sageli seda aeglustada. Kiirenevas elurütmis oleme püüdnud edasi minna, kuid oleme unustanud väärtused ja asjad, millele tagasi vaadata. „Ülikooli eesmärk ei peaks olema toota tõhusamalt, vaid luua ühiskond, kus kõigil on hea elada. Rööpräheldes elame vahel vaimselt halvemini kui ajastutel, mil oldi materiaalselt vaesemad.“

Ülikool on mõttekoda, kus tõlgendada väärtusi ning rääkida vastu kehtivale võimule ja voolule; koht, kus panna kiirus küsimärgi alla. See on Beecheri meelest kooskõlas ka Tartu vaimuga. Tartu on seisnud vastu kehtivale voolule ja kui ta seda ei tee, on ta tühistanud oma identiteedi ja kaotanud oma rolli.  Beecher kardab, et tõhususe taotluse mudel on niivõrd tugev, et hakkab mõjutama ülikooli ka seestpoolt – professorite kultuur asendub tasapisi bürokraatiaga.

Identiteet kui keskustelu

Kas kiirustamine, milles unustame vaadata minevikku, kaotab identiteedi? Tuginedes taas Lotmanile, sõnab Beecher, et identiteet on keeruline, kuid ei ole konkreetne kivistunud asi. „Niipea kui see jõuab muuseumi, on see surnud.“ Lotmani järgi on identiteet nagu suhtlus, dialoog, mida eestlased on varem pidanud näiteks baltisakslastega, venelastega, aga ka oma inimestega.

foto2_Andres Tennus.jpg

Beecher hindab Eesti juures lugemiskultuuri ja seda, et haridusest peetakse rohkem lugu kui mujal maailmas.

Võrreldes mardipäeva halloween’iga, kipume ära unustama, et need ei ole üksteisele vastanduvad traditsioonid, vaid pärinevad samast allikast. „Need on pärit arutelust, mis toimus kristliku ja paganliku kultuuri vahel 16. sajandil, kui oli vaja lepitada paganlikke rahvaid mõttega, et kristlus võiks ka oluline olla. Need on lihtsalt eri maade väljendusviisid samast asjast,“ kinnitab Beecher.

Identiteedil on oma ajalugu. Beecher märgib, et paljud traditsioonid, mida peame praegu oluliseks, on pärit 19. sajandi lõpust – seega on iga traditsioon ka areng, mistõttu ei peaks alati vastandama tulevikku minevikuga, traditsiooni arenguga.

Beecheri arvates on traditsioonid selleks, et tekitada aega ja ruumi vestlemiseks, et saada võimalus olla ja kogeda midagi koos. Oluline on astuda kõrvale tõhususe taotlusest ja võtta aeg maha.

Maailmataju saab alguse väiksest kohast

Samas tunnistab professor: „Inimesed identifitseerivad end vastanduste kaudu, ka ma ise.“ Senikaua, kuni ta oli Ameerikas, oli ta eestlane, kuid Eestisse tulles mõistis ta, et siin teda täielikult eestlaseks ei peeta, ehkki ta end ise ameeriklasena ka ei tunne.

Tal on olnud võimalus kogeda maailma kahe keele – eesti ja inglise – kaudu. Eesti keeles rääkis ta emaga, inglise keeles isaga. Ameerika on aga niivõrd suur ja lai, et Beecheril ei tekkinud selle vastu sümpaatiat. „Eesti vastu tundsin armastust juba lapsepõlves. Võib-olla oli põhjus selles, et see on nii väike ja mingil määral ohustatud.“

Beecher hindab Eesti juures seda, et väikses kohas elamine paneb ujuma vastuvoolu; raamatud ja lugemiskultuur on siin olulised ning haridusest peetakse rohkem lugu kui kuskil mujal maailmas.

Õpetades Berkeley Ülikoolis oma üliõpilasi, püüab Beecher neile selgeks teha, et me kõik oleme mingis mõttes väiksest kohast pärit – kohast, mida meie teame ja kogeme, mõistame väga ainulaadselt, viisil, kuidas keegi teine seda ette ei kujuta. Nii võiksime mõelda, mil moel suhestame seda väikest kohta suure maailmaga, ja leida oma koha suurte maailmavoolude sees. „Meil ei tasu neid voole eitada, neile vastu võidelda, pidada neid halvaks, vaid mõelda, kuidas säilitada traditsioone ja väärtusi.“

Vaikimine on Beecheri arvates väga sügavalt Eestiga seotud. „Ma pole kuskil mujal maailmas elanud ja tundnud, et võib nii erinevalt ja sügavalt vaikida.“ Ta kirjeldab, kuidas Ameerikas tuleb iga vestlus täita sõnadega, et vältida ebamugavustunnet, kuid Eestis sellest ei hoolita. „Pikapeale olen hakanud tundma, et vaikus on mullegi hakanud hästi mõjuma. Eesti ja Tartu tähendus minu jaoks ongi vaikus ja väiksus,“ võtab ta mõtte kokku.

Pikapeale olen hakanud tundma, et vaikus on mullegi hakanud hästi mõjuma. Eesti ja Tartu tähendus minu jaoks ongi vaikus ja väiksus.

Peagi saabuvad jõulud on aeg, mil traditsioonidele mõeldakse ehk rohkem kui muul ajal. Beecheri peres tähistati 24. detsembril jõule eestipäraselt – söödi verivorsti ja vahetati kingitusi, 25. detsembril aga ameerikalikult – käis jõuluvana, tähistamise rõhk oli vähem perel ja rohkem sõpradel.   

Sel aastal ei pruugi Beecher jõuda vanemate ning venna juurde Ameerikasse ning peab koroonaviiruse leviku tõttu jääma Eestisse. „Sellest on kahju, sest traditsioonide väärtus on eelkõige selles, et tekitada aega ja ruumi omavahel vestlemiseks – võtta aeg maha ning veeta aega koos kõige armsamate inimestega.“