Kergesti süttiv aasta õppejõud
2020. aasta õppejõu tiitli pälvis Tartu Ülikooli sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengel, kes meeldib üliõpilastele oma vahetu ja pühendunud suhtumise pärast. Ta ütleb, et on tunnustuse eest väga tänulik, kuid pikalt loorberitele puhkama ei jää.
Selleks et saada aasta õppejõuks, peab tudengitele ikka meeldima. Kas oled teadlikult kujundanud suhtluse tudengitega kohati familiaarsemaks, kui on õppejõu-üliõpilase klassikaline suhe?
Ma arvan, et kõik institutsioonid on muutuses ja mõnikord tuleb see natuke valusalt. Kui räägime õppetööst, siis ülikool on samuti normide põrkumise koht. Viisid, kuidas on asju tehtud läbi aastasadade, ei sobitu enam tänapäeva ootuste ja vajadustega. Ma ei saa öelda, et olen väga teadlikult oma õpetamisstiili valinud. Arvan, et see tuli siis, kui läksin esimest korda õpetama – mõned minu õpilastest olid peaaegu sama vanad kui mina.
Kas see oli ülikoolis või koolis?
See oli koolis, kui läksin kohe pärast bakalaureuseõppe lõpetamist gümnaasiumisse õpetama. Olin 21-aastane. Ma ei saanud endale lubada hierarhia teesklemist – et olen nüüd tõeliselt elukogenud. Ilmselt sellepärast hakkasingi teistmoodi õpetama. Pidin leidma teise viisi, kuidas oleks võimalik koos õppida, kui hierarhilist võimusuhet ei eksisteerigi. Võtsin selle ülikooli töösse kaasa.
Mis on selle head ja vead?
Autoritaarne juht, õpetaja või hierarhias kõvasti ülalpool asuv õppejõud on ehk lihtsam olla, sest keegi ei sea sinu õpetatavat avalikult küsimuse alla. Diskussiooni kui sellist ei ole, mistõttu saad ringi käia oma õnnelikus mullikeses, kus arvad, et oled kõik õigesti teinud. Ma arvan, et see on hästi mugav, egoistlikult tore asi.
Teisalt on vahetumas suhtluses kindlasti miinuseid. Sa pead oma tudengeid ikkagi pikemalt veenma selles, et tead, mis toimub. Eelkõige noored naisõppejõud peavad ennast kauem tõestama. See võib olla väga väsitav.
Aga liiga ladna ei tohi ka olla. On vahe, kas sa teed istume-õllelaua-taga-ja-lihtsalt-läriseme-õpet või sellist õpet, kus hierarhiast tulenevad barjäärid on väiksemad. Ma loodan, et olen see teine.
Sellel on samuti miinuseid. Ma loen huviga õpipäevikuid, mida lasen kursustel oma tudengitel pidada. Tuleb välja, et vanemaealistel õppijatel läheb natuke aega, et teistsuguse normiga harjuda. Nad ei saa hästi aru, miks nendega niimoodi räägitakse ja kuidas nad peavad sellises olukorras käituma.
Aasta õppejõu auhinna saamisel kirjeldasid tänulikkust ja õnnetunnet, aga mida see tunnustus sinu jaoks veel tähendab?
Aasta õppejõu tunnustuse tuum on sama kaaluga mis oma tudengite tunnustus. Ma saan aru, et see tunnustus tulebki nominatsiooni põhjal ja et tudengid toetasid minu kandidatuuri. Jah, rahasumma, mis sellega kaasas käib, on hästi tore – seda instituut endale lubada ei saa.
Seda sisulist osa olen juba kogenud, kui kevadel antakse oma instituudi õppejõududele toredaid tiitleid ja tehakse pai. Sellest ei saa ära tüdineda. Ma ei ütle: „Ahhaa, seitsmendat korda saan tunnustuse, mul jumala kama kaks sellest!“
Kas iga kord on siis üllatus?
Natuke ikka, loomulikult. Ma ju adun väga hästi, et meie instituudis on terve rida superõppejõude. Mõnega, näiteks Kaspar Kruubiga, aasin: „No millal sa siis tuled seda minult ära võtma?“ Ta vastab: „Oi, ma nüüd tulen sel aastal!“ Näen vähemalt kümmet õppejõudu, kes oleks seda tunnustust väärt. Ma ei ole nii enesekindel inimene, et ütleksin sirge seljaga, et järgmised kolm aastat saan mina üliõpilaste tunnustuse osaliseks.
Õppejõud võiks olla kiiksudega
Maria Murumaa-Mengel
Auhinnad on toredad, aga need saadavad vahetevahel natuke vale sõnumi, justkui oleks üks viis, üks hea olemise repertuaar. Olen rääkinud igal aastal esimesele kursusele, et õppejõud on hästi omanäolised. Kõiki neid imelikke, omamoodi ja hoopis teistsuguseid ning neid, kel on mingid kiiksud, kes teevad asju täitsa omamoodi, tuleks kätel kanda!
Kui me oleks kõik ühesugused, kas minu või ükskõik kelle moodi, siis oleks ülikool jumala igav koht! See muutuks ühetaoliseks. Üks ülikooli hüvesid on see, et siin saavad kokku väga erinäolised inimesed, kes peavad suutma kuidagi koostööd teha. Kui väärtustame ainult teatud tüüpi tegevusi või inimesi, siis see lõpptulemus meile kindlasti ei meeldi.
See et õppejõud on erinäolised ja kiiksudega, omamoodi ja imelikud, on väga hea! See on täpselt see, milline ülikool peakski olema.
Teed oma tööd pühendunult – seda on näha sinu hästi ette valmistatud loengutes, aga ka lõputööde juhendamisel. Kust tuleb selleks jõud?
Ma süttin hästi kergesti. Niipea, kui hakkan natuke millessegi uskuma – on see mõni õppetöö või lõputöö idee –, on mul raske ennast peatada. See on ühtaegu hea ja halb asi. Ma hüppan kõigesse hästi suure entusiasmiga. Sealt tulebki see särin – kui pead vajalikuks liiga palju asju teha. Siis on tunne, et vaata kui tore, ma ülehindasin end sajakordselt!
Kas võib öelda, et sa ei lepi Harju keskmise tulemusega? Kõike, mis sütitab, tahad teha maksimaalselt?
Arvan, et see on ühine tunnus väga paljudele ülikoolis töötavatele inimestele, vähemalt neile, keda mina enda ümber olen näinud. Ehkki võib-olla saad aru, et see kulu ei ole tulu väärt, ei saa sa sellegipoolest oma käe ja nime alt välja lasta midagi, mille üle ei ole uhke. Näiteks praeguses projektimajanduses, kus rahastuse saamise võimalus on väike, näen, et projektide jaoks tehakse tohutult tööd. Keegi ei mõtle nii, et teeme kehva projekti ja esitame ära. Tegelikult võiks ratsionaalse mõtlemisega natuke ennast optimeerida, see aga ei tule kuidagi välja.
Kuidas hoiad tasakaalu?
Vale inimene, kellelt seda küsida. Ma ei hoiagi väga hästi, eriti pärast seda kevadet. Tõenäoliselt õpin kogu aeg seda tasakaalu hoidma. See tuleb teaduse, süvenemise, lihtsalt lõbu pärast lugemise, pere ja veel mille kõige arvelt.
Kuivõrd mõjutab tööle pühendumine sinu eraelu? Kas vahel tunned, et aitab, olen end liiga palju tööle andnud?
Kindlasti. Ülikoolis on palju sellist, mis süsteemist väljaspool seisjale tundub absurdne. Näiteks akadeemiliste uuringute avaldamise protsess või konverentsidel käimine. Kui üritad seda seletada kellelegi, kes ei tööta ülikoolis ja kel pole sellega kokkupuudet, siis jookseb neil juhe täiega kokku.
Sa kirjutad asju, mille eest raha ei saa, kulutad selleks kuid. Samal ajal loed teiste kirjutatud töid ja annad põhjalikku tagasisidet, mille eest ka raha ei saa. Vahetevahel maksad ise peale, et artikkel avaldataks. Ja vahel maksad veel instituudi kaudu peale, et oma tekstile ligi pääseda. See on täiesti absurdne, kui hakkad seda niimoodi kirjeldama!
Või siis oled teinud ägeda uuringu ja lähed konverentsile. Maksad osalustasu, majutuse ja muu sellise eest, teed 15 minutit oma ettekannet, räägid natuke teiste teadlastega ja tuled koju tagasi. Selle jaoks pead kõigepealt kuskilt raha taotlema. Oma raha eest võid ka minna…
See nõuab noortelt teadlastelt kindlasti kannatlikkust. Näiteks kirjutan mingit projekti – olen sellega kuu aega hõivatud, ikka ja jälle on vaja seda täiendada, minu partner ütleb, et kui teed valmis, siis saad kolmeaastase rahastuse, ja ma vastan, et on umbes 16% tõenäosus, et saan.
Hästi palju inimesi töötab niimoodi. Teisalt näen järjest rohkem seda, et inimesed, kes on juba kuskile jõudnud, kes on ise tulnud jaburast ületöötamise süsteemist, üritavad muuta midagi nende jaoks, kes alles alustavad – et ribadeks töötamise kultuuri ei oleks nii kerge omaks võtta.
Sinu uurimisteemad on digipädevused ja -kultuur, aga ka porno tarbimine. Miks sa neid uurid?
Need teemad kasvavad üksteisest välja. Uurid mingit sotsiaalset nähtust ja selle varjust piilub välja midagi muud. Näed, et tuleb sisse hoopis mingi teine teema, millele sa oma käimasolevas projektis ei saa keskenduda. Ja sa ei saa seda rahule jätta, sest ka väljaspool ülikooli tekitavad need küsimused vaidlusi või probleeme.
See pornoteema on mulle kuidagi külge traageldatud, see ei ole üldse minu põhiteema. Ma arvan, et see on väga oluline, aga praeguseks on kommunikatsioonivaldkonnas sel teemal tehtud neli uurimistööd, mida ma olen juhendanud. Seda ei saa veel pidada süsteemseks uurimiseks.
Milline on su viisaastakuplaan? Kas jätkad nende teemadega või näed terendamas midagi uut?
Teemad on kui pundar, jooksevad kokku ja põimuvad omavahel. Tõenäoliselt on lähiaastail oluline küsimus digihäbistamine: kuidas inimesed kasutavad veebiplatvormidel toimuvat kommunikatsiooni selleks, et üksteist sanktsioneerida, andes teistele märku, et see, mida tehakse, ei ole okei, või heites neid kogukondadest välja või karistades muud moodi. See on põnev, sest on mitmetaoline, inimesi mõjutav protsess – sotsiaalne fenomen.
Kas sotsiaalmeedia ja digikultuur areneb kiiremini, kui inimesed sellele järele jõuavad?
Digikultuur oleme ikka meie ise. Siin ei saa arvata ja öelda, et see, mis toimub, on kuidagi inimestest lahti haagitud. Ma ei ole tehnoloogiline determinist. Arvan ikkagi, et inimesed ise määravad selle arengu. Võib tekkida selliseid efekte, kus oled osa suurest masinavärgist ja seetõttu ei näe suurt pilti.
Mida rohkem me selliste protsesside kohta teame, seda targemad loodetavasti oleme ennustamises, mingite olukordade tagantjärele päästmises, hetkeolukorra selgitamises ja kõiges muus säärases. Sellepärast usungi väga sotsiaalteadustesse.
Oled öelnud, et doktoriõpingud ja ülikooli jäämine polnud sul õppima asudes kohe plaanis. Kas näed end tulevikus praktilist tööd tegemas?
Ma tahaks mõelda, et mu tööl on ka praegu praktiline väljund. Aga töötada ülikoolist väljaspool – miks ka mitte? Meie valdkonna oskused on laiapõhjalised. Mul pole küll sellist plaani, kuid selline liikumine oleks võimalik.
Maria Murumaa-Mengel motiveerib olema põhjalik
Kaarel Lott
ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppe vilistlane, Maria Murumaa-Mengeli endine juhendatav
Maria Murumaa-Mengel on suurepärane juhendaja. Ta on inspireerivalt entusiastlik. Kui uurimisteemat arutada, siis oskab ta esile tuua kõiksuguseid põnevaid aspekte, mis motiveerivad olema põhjalik ja oma töösse tõesti süvenema. Ta on nõudlik, kuid samas mõistab, et inimestel on töö tegemisel erinevad ambitsioonid. Samuti on ta väga põhjalik ja oskab tööst välja tuhlata vead, mis endale kuidagi silma ei jää. Peamine on aga see, et ta on väga toetav ja äge inimene, kellega koos tööd kirjutada. Ta on soe ja mõistev ning tekitab iga kord vesteldes tunde, et küll see töö korralikult kirjutatud saab.
Oleksid ajakirjanik või kommunikatsioonijuht?
Mõlemad on põnevad tööd. Olles nüüd programmijuht ja hoolitsenud kahe õppesuuna arengu eest, on need mõlemad mulle armsad, ehkki enne olin kommunikatsioonijuhtimise poolel, sest see oli minu eriala. Programmijuhina sukeldusin taas temaatiliselt ajakirjandusse. Ka gümnaasiumi või põhikooli õpetaja oleks tore amet.
Milline see murdepunkt võiks olla?
See on tõenäoliselt hetk, kus midagi on ammendunud. Ma loodan, et see pole murdepunkt, kus käib krõks ja siis ei suuda enam, vaid on teadlik otsus, et nüüd ma olen selles kohas, peaksin tegema midagi muud.
Lähitulevikus sellist plaani ei ole?
Ei ole! Mul on nii palju poolikuid aju, ma ei saa kuskile minna.
Kui sa ei oleks õppejõud ega oleks tulnud õppima ajakirjandust ja kommunikatsiooni, siis mida teeksid?
Teine ala, mida ma tahtsin mingil põhjusel õppida, oli inglise keel. Võib-olla oleksin raamatute tõlkija. On suhteliselt tõenäoline, et oleksin sattunud mingile sellisele teele, sest raamatuid olen armastanud eluaeg ja see tundub loogiline.
Kas õppejõu töö on su kutsumus?
Jah, on küll! Ma ei usu mingisse fatalismi või ettemääratud sammudesse, aga sain juba gümnaasiumis õpetades suhteliselt kiiresti aru, et jah, see on asi, mis mind käima tõmbab, ja see on see, milles ma võin hea olla.
Mari Eesmaa
mari.eesmaa [at] ut.ee
Lisa kommentaar