Paari aasta pärast doktorantuuri astujad saavad sootuks teistsuguse õpikogemuse kui praegused doktorandid. Nii Haridus- ja Teadusministeeriumis kui ka ülikoolis arutletakse, kuidas parandada doktorantide sissetulekut ja sotsiaalset seisundit, vähendada õppetöö mahtu ning vaadata üle doktoritöö kaitsmise tingimused. Mis siis ikkagi muutub?

Doktoriõppe uuendamisega tegelevat ülikooli töörühma juhib teadusprorektor Kristjan Vassil. Ta selgitas, et doktoriõppega seotud muudatused rakenduvad kuue samba taga kahes jaos: suurem osa neist kahe aasta pärast, seadusemuudatusega seotud uuendused hakkavad aga kehtima praeguse kava järgi 2023. aastal.

Õppeosakonna arendusnõuniku Monika Tasa sõnutsi tuginetakse ülikoolis doktoriõppe arenguplaani tehes valdkondade doktoriõppe korraldajate ja arendajate ettepanekutele, statistikale, õppeainete kohta antud tagasisidele ja kevadel korraldatud doktoriõppe tagasisideküsitlusele. „Doktorantide ettepanekud kattuvad suuresti doktoriõppe reformi eesmärkidega,“ kommenteeris ta lühidalt ligi 600 vastajaga küsitluse tulemusi.

Vajavad paindlikkust

Niisiis ootavad 2022. aastal doktorantuuri astujaid ees näiteks uuendatud õppekavad, praegusest väiksem õppetöö maht ning veidi teistsugused doktoritöö kaitsmise tingimused. Täpsemalt väheneb doktorantide kohustusliku õppetöö maht 60 EAP-lt 30 EAP-le, mis tähendab Vassili sõnutsi seda, et reformi käigus vaadatakse üle ka pakutavad õppekavad ja ‑ained. „Kohustusliku õppetöö mahu vähendamise peamine eesmärk on see, et doktorandil oleks võimalik keskenduda oma teadustööle,“ põhjendas Vassil.

„Rahuloluküsitluses kurdeti nii suure töökoormuse kui ka tööaja hakituse üle. Teiseks soovitakse doktoriõppes suuremat paindlikkust ja valikuvabadust,“ lisas Tasa. Pole saladus, et praegu teevad paljud õppurid teadustöö kõrvalt palgatööd, mis ei pruugi olla seotud kraadiõppega. Tasa sõnul on doktorandid andnud märku, et õppetöö võiks olla sagedamini osaliselt veebipõhine. „Doktorandi valikud õpingutes võiksid lähtuda peamiselt tema teadustöö vajadustest ja karjäärivalikuga seotud huvidest. Praegune rangete raamidega õppekava struktuur seda ei võimalda,“ ütles arendusnõunik.

Uuendatakse ka doktoritöö nõudeid. „Doktoriõppe peamine eesmärk on see, et noorteadlasest saaks iseseisev uurija. Kogu tema õppe- ja teadustöö on sellele keskendunud,“ ütles Vassil. „Seetõttu on ka doktoritöö osakaal doktorandi töö hindamisel suur ja doktoritöö kaitsmine doktorikraadi andmise eeldus.“ Uue korra järgi võiks artiklipõhise doktoritöö puhul olla üks kolmest kohustuslikust teadusartiklist töö kaitsmise ajaks veel avaldamata, kuid see peaks olema siiski rahvusvaheliselt eelretsenseeritud. Praegu kehtivate reeglite järgi peavad kolm kirjatükki olema juba ilmunud. Veel lubaks uus kord teaduspublikatsiooniga samaväärseks tunnistada patente ja patenditaotlusi, rahvusvaheliselt retsenseeritud rakenduslikke lahendusi ja rahvusvaheliselt eelretsenseeritud loomingulisi projekte.

Vastutuse jaotamine

Praegused doktorandid on arvanud, et muudatused panevad juhendajate õlule varasemast suurema koormuse. Tasa sõnutsi on reformi üks eesmärke juhendajate koormust hoopiski vähendada. „Rahuloluküsitluse tulemused illustreerivad ilmekalt praegust olukorda, kus doktorantide ootused oma juhendaja(te)le on väga suured ning nad sõltuvad isegi liiga palju juhendaja oskustest, teadmistest ja võimalustest, näiteks ajakavast. Juhendajal on doktorandi arengus ja rahulolus kahtlemata keskne roll, kuid mõningad juhendajale usaldatud ülesanded, mis ei puuduta teadustööd, oleks võimalik ja mõttekas üle anda hoopis doktoriõppe keskusele,“ ütles Tasa. See tähendab, et plaanis on luua valdkondlikud doktoriõppe keskused, mille töö oleks doktorantide igapäevane nõustamine, info vahendamine, administratiivne tegevus, koolitused ja muu säärane. Keskuste kanda jääks ka doktoriõppe programmide korraldamine, haldamine ja arendamine.

Vassili sõnutsi aitaks see vähendada nii juhendajate kui ka programmijuhtide koormust ja samal ajal ühtlustaks doktoriõppe korraldust – kuigi keskselt reguleeritaks doktoriõpet võimalikult vähe, loodaks siiski ühtne kord, mille piires saaksid valdkonnad oma eripära ja üksikjuhtumeid arvesse võttes tegutseda. „Doktoriõpe on suuresti individuaalõpe –seda peab arvestama ka õigusaktide koostamisel,“ rõhutas Vassil.

Praegu on doktoriõppe korraldamisega seotud teemad jagunenud nelja õigusakti. Muudatuste tegemise käigus soovitakse koostada doktoriõppe eeskiri, kuhu koondatakse kõik doktoriõpet reguleerivad ülikooli õigusaktid. Uuendatakse ka dokumendivorme, juhendeid, doktoriõppe keskset veebilehte ja valdkondlikke kodulehti ning parandatakse doktoriõppe teemalist infovahetust.

Väärikas palk

Doktoriõppe arenguplaani ühe olulisima eesmärgina on sõnastatud soov vormistada doktorandid nooremteaduritena ülikooli töötajateks. Oktoobri lõpu seisuga oli Haridus- ja Teadusministeeriumis ettevalmistamisel seaduseelnõu, mille tulemusel võiks olla võimalik 2023. aasta vastuvõtust alates doktorantuuri läbida kolmel viisil: doktorant-nooremteadurina, väljaspool ülikooli töötava nooremteadurina ja doktorant-üliõpilasena.

Üks olulisemaid muudatusi, mis eeldab riigi selget seisukohta ja umbes 19 miljonit eurot maksvat otsust, on doktorant-nooremteaduritele vähemalt Eesti keskmise palga maksmine. Kas riik leiab selleks raha, oleneb järgmise kevade riigieelarve strateegia läbirääkimiste käigus. Praegu saavad doktorandid 660 eurot kuus.

Doktorant-üliõpilase mudel on mõeldud neile, kes soovivad õppida olemasoleva põhitöö kõrvalt, ja seetõttu ei ole nende kohtade jaoks ette nähtud riiklikku toetust. Praegused doktorandid on näinud sellises skeemis ohtu: kas ülikool hakkab sihilikult pakkuma õppevorme, kus doktorikraadi omandajatele ei peaks maksma? Kristjan Vassili sõnutsi on doktoriõppe kohtade loomine ülikooli töökorraldusega reguleeritud ja piiratud. „Tegevustoetuse alusel tellitakse ja rahastatakse ametliku vastuvõtuga täidetavaid doktorant-nooremteadurite kohti. Riik rahastab doktoriõpet ülikoolile eraldatud kohtade arvu järgi,“ jätkas ta ning lisas, et eeldatavasti jääb see arv 164 juurde ehk samaks mis praegu. „Doktorant-üliõpilaste kohtade loomine, mida ei rahastata tegevustoetusest, lepitakse kokku rektoraadis.“

Reformiga proovitakse niisiis parandada juba aastaid püsinud muresid, nagu doktorantide väike sissetulek, vähesed sotsiaalsed tagatised ja sellest tingitud ebakindlus valikutes, mis puudutavad nii õpinguid kui ka karjääri. Ometi tunnetavad praegused doktorandid, et nende tulevik on ebakindel ka pärast õpingute lõpetamist, sest kraadi saamine ei pruugi neile anda tööturul eeliseid. Tasa arvates võiks ülikool püüda ühiskonna suhtumist muuta: ühest küljest tuleb anda doktorantidele parem arusaam sellest, milliseid oskusi nad õpingute jooksul omandavad, teisalt aga edastada selgeid sõnumeid tööandjatele ja ühiskonnale, et tekiks parem arusaam doktoriõppe vajalikkusest ja doktorikraadiga inimeste osatähtsusest ühiskonnaelu edendamisel.

Tartu Ülikooli doktoriõppe arenguplaaniga saab tutvuda aadressil www.sisu.ut.ee/doktoriope.

Doktoriõppe tagasisideküsitluse tulemustega on võimalik tutvuda aadressil www.statistika.ut.ee/doktoriope.

Artikli valmimisele aitasid kaasa keemia instituudi doktorandid Riinu Härmas ja Ove Korjus.