Jossif Brodski teadis, et maa, vee, õhu ja tule kõrval on raha viies jõud, millega inimene peab kõige sagedamini arvestama. Teadlased samuti. William Somerset Maugham arvas koguni, et raha sarnaneb kuuendale meelele, ilma milleta pole võimalik kasutada ülejäänud viit meelt. Teisisõnu ka teadust teha.

See aeg on möödas, mil teadus oli rikaste inimeste hobi või elustiil ja teadushuvilistel pidi raha endal olema. Samuti on möödas see aeg, mil teadlase naabertoas istus leiutaja ja üle koridori insener. Kahepeale tegid nad teadustulemusest vinge toote ja naabermajas oli tehas, mille kasumist kõik kolm kinni maksti.

Tarmo_Soomere_ametiketiga_Maris_Krünvaldi_foto_2019.jpg

Tarmo Soomere, FOTO: Maris Krünvald

Nüüd pritsivad teadlased üle kogu ilma oma „heurekad“ avatud teaduse ookeani. Sealt õngitsevad teised targad selliseid ideid ja lahendusi, mida saab müüa – ja suur osa teadlasi saab palka müügi maksutulust. Mis tähendab, et riigil on mitte ainult juriidiline, vaid ka moraalne õigus öelda teaduse finantseerimise vallas järjest kaalukam sõna.

Teaduse mõte on üldse muutunud. Vene akadeemik Lev Artsimovitš (1909–1973) ütles kord sarkastiliselt, et teadus on parim viis rahuldada oma uudishimu valitsuse arvel. See maksiim on sageli saanud lipuks nende ristisõdalaste käes, kelle meelest teadus peab tootma aina rohkem meeldivaid jupstükke või teadmist, kuidas moraalselt vananenud kaupa paremas pakendis müüa.

Teadus on kujunenud konkurentsivõime üheks kõige olulisemaks tugisambaks. Juba Henry Thomas Buckle teadis, et ennevanasti olid rikkaimad maad need, mille loodus oli külluslikum, aga tema ajal hoopis need, mille inimesed olid tegusamad; teisisõnu targemad, varustatud parima teadmisega ja nähes kaugemale selle kaudu, et seistakse (vaimu)hiiglaste õlgadel. Igati tore, et see arusaam – ehk teaduse nüüdisaegne mõte – on juurdumas Stenbocki majas.

Sageli tajume ja mõõdame muutusi märksa usaldusväärsemalt kui nende tausta. Ligi kümme aastat teadusrahastamise paradigmaks olnud „raha ei ole ega tule“ on muutunud. See on signaal paljudele. Suur osa meie arengu aeglusest tuleneb ju sellest, et erasektor on kõhelnud, kas tasub teadusesse investeerida. See kõhklus peaks nüüd küll kahanema.

Muidugi võiks raha veel rohkem olla. Aga enne, kui nurisema hakata, tasuks see raha hästi investeerida ja meenutada Laurence J. Peteri arvamust, et ainsad probleemid, mida saab rahaga lahendada, on rahaprobleemid, ning Clint Eastwoodi tõdemust, et ta pole kunagi olnud sellises situatsioonis, mille raha omamine oleks halvemaks teinud.