11. jaanuaril täitus 60 aastat professor Ülo Manderil, kes on praegusaja silmapaistvamaid teadlasi loodusgeograafia, maastikuökoloogia ja keskkonnatehnoloogia valdkonnas. Ta on oluliselt avardanud ja süvendanud klassikalise maateaduse piire maastike looduslike ja inimmõjuliste aineringete protsesside uurimise ja mõtestamise kaudu. Rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud Ülo Mander kuulub juba pikemat aega oma valdkonna enamviidatud teadlaste hulka. Ta on hinnatud ja äärmiselt viljakas õppejõud teadlaskonna järelkasvu kasvatamisel.

Ülo Manderi teadushuvid tekkisid juba varases nooruses. Treffneristina oli ta 1972. a vabariikliku geograafiaolümpiaadi võitja ja koostas mahuka õpilasuurimuse Tartu linna ja rajooni looduskaitseobjektidest. Lõpetanud Jaan Eilarti juhendamisel 1977. a cum laude Tartu ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna füüsilise geograafia erialal, jätkas ta õpinguid aspirantuuris ja kaitstes 1983. a professor Viktor Masingu juhendamisel bioloogiakandidaadi väitekirja. Ajavahemikul 1977–1991 töötas ta Eesti põllumajanduse akadeemias assistendi, vanemõpetaja ja dotsendina. Alates 1991. aastast töötab Ülo Mander Tartu ülikoolis, kus ta valiti 1992. a professoriks. Ülikoolis töötamise ajal on ta olnud edukas teadusorganisaator ja projektide juht, sh paljude Euroopa Liidu ning Norra rahastatud projektide Eesti-poolne vastutav täitja või juht. Ülo Manderi töörühm on keskkonnamuutustele kohanemise tippkeskuse liige ja tema juhtimisel on saavutatud maastiku-uurimise ja keskkonnatehnoloogia laboratoorse taristu arendamisel ülikoolis märkimisväärset edu. Tähelepanuväärne on professor Manderi rahvusvaheline aktiivsus, suure osa tema ajast võtab teadustöö partneritega välisülikoolides. Aastaid on ta Tartu ülikoolis kandnud enim reisiva professori tiitlit. Selle töö tulemuseks on enam kui 160 kõrgeima kategooria publikatsiooni.

Ülo Manderit on väljaspool ülikooli korduvalt tunnustatud, ta on kahekordne Eesti Vabariigi teaduspreemia laureaat (põllumajandusteaduste ja bio-geoteaduste valdkonnas), teda on autasustatud Eesti Vabariigi Valgetähe neljanda järgu teenetemärgiga, K. E. von Baeri ning T. Hromadka medaliga.

Ülo Mandri isikuomadustest vajab eriti esiletoomist tema ülim huvitatus teadusest ja põhjalikkus. Ta on olnud uurimistööst innustunud koolipõlvest alates, teaduskeskse lähenemisega on ta suutnud kasvatada üles kaks põlvkonda geograafe, arendada välja Kesk- ja Põhja-Euroopas silmapaistva geograafia õppekava ning maailmas tunnustatud laborid. Teadusest innustumise oskus on kandunud edasi ka tema õpilastele. Professor Mander on eduka kaitsmiseni juhendanud 26 doktoritööd ning tema juhendatud doktorid jätkavad teadlaste ja professoritena paljudes ülikoolides. Kirgliku ja emotsionaalse inimesena on ta ikka valmis aktiivselt kaitsma teaduslikku meetodit ja tõde!

Professor Mander paistab teaduselus silma ka oma uurimistöö rakendusliku väärtuse poolest. Tavaliselt kaugeneb nn aktiivselt publitseeriv tippteadus praktikast. Siis peavad teadlased oma töö vajalikkust pikalt seletama ja tõrjuma süüdistusi «elevandiluust torni sulgumises» . Aga Ülo Manderi tööd on alates üliõpilaspõlvest olnud tegelike andmete ja selge praktilise väljundiga. Tema uurimistööde põhjal rajatud põllumajandusmaastike puhvertsoonid palistavad Eesti ja paljude teiste Euroopa riikide maastikke. See on üks valdkond, kus Eestil on olnud võimalus olla õpetajaks tervele maailmale. Samuti on Manderi uuringute ja Eesti kogemuste põhjal ehitatud heitvee puhastamiseks tehismärgalasid paljudes riikides, neist silmapaistvam töötab näiteks Jaapanis. Inimesena on Ülo Mander aga seltskonna hing, kes ei karda kitarriga suurel laval esineda ega suuri pidusid korraldada. Tegijad jaksavad palju, täna on tal palju tegemist ka külalisprofessorina Prantsusmaa riiklikus uurimisorganisatsioonis IRSTEA, kolme lapselapse kasvatamise ja harrastustalu pidamisega Pühastes. Soovime talle palju jaksu edaspidiseks!

Kolleegid geograafia osakonnast ning ökoloogia ja maateaduste instituudist