Mullu Tartu ülikoolis semiootika ja kultuuriteooria eriala lõpetanud Helen Tammemäe (25) naudib asjatoimetusi täis päevi. Müürilehe peatoimetajal jagub tegemisi muuhulgas ka telemajas ja disainimaailmas.

Jaanuaris rahvusringhäälingusse tööle läinud Helen tunnistab, et on viimasel ajal paljud asjad oma elus ümber hinnanud. Eelkõige selle, kui paljude asjade tegemiseks ta võimeline on.

«See oli minu jaoks üllatus,» räägib Helen uuest elutempost. Tema tööpäevad telemajas algavad 6.15 hommikul ja kestavad umbes kella kuue-seitsmeni õhtul. Ja nii on igal teisel nädalal, ehk ERR-i mõistes poole kohaga töökoormus.

Just selline graafik paneb noore naise silmad särama ja on kõvasti eneseusku kasvatanud. Töötada iga päev järjest 12–13 tundi paneb mõistma, kui palju sa tegelikult teha suudad, ütleb ta. Argimurede ja halva tuju jaoks ei jää aegagi. «Lihtne: ärkad hommikul üles, lähed taksoga tööle ja lased õhtuni ringi nagu segane. Igasugused pseudoprobleemid kaovad elust ära!»

Teletööst vabadel nädalatel kulub suurem aeg veebruaris kuueaastaseks saava Müürilehe ja selle ingliskeelse versiooni Wader peatoimetamisele. Ideed, mida nendega edasi teha, pole kaugeltki tagasihoidlikud. Näiteks võib Müürilehte alates märtsist kohata lisaks tasuta levile ka poelettidel ning Wader on plaanis muuta Põhja- ja Baltimaade üleseks kultuuriportaaliks.

«Ma tahan loota, et Müürileht on suutnud oma olemasoluga alternatiivringkondade enesekindlust tõsta. Et võibki olla ja elada näiteks muusiku või produtsendina. Et ainus valik ei ole ühiskonna pealesuruv mantra: tee midagi asjalikku! Et nad teaks, et see, millega nad tegelevad, on oluline ja kellegi jaoks huvitav,» loetleb Helen.

Jalgratta leiutamine

Praeguseks on Müürilehest saanud arvestatav nüüdiskultuuri kajastav ajaleht, mille tegevust jälgib ja toetab teiste seas ka president Toomas-Hendrik Ilves. 2010. aastal, kui Helen selle tegemise enda kanda võttis, polnud pilt aga sugugi nii roosiline.

«See ei olnud sugugi suurepärane pakkumine peatoimetaja kohale,» meenutab ta. Seni oli ajalehte välja andnud Tartu kultuuritegelaste seltskond ühiselt, peatoimetajat polnudki. Ajalehte alustanud ja väljaandmise eest vastutanud Ivar Põllu asutas aga Tartu Uue Teatri ja lehetegu jäi ilma temata soiku.

Toimetajatööd pakuti enne seda veel teistelegi. Kui Helen otsustas pärast kaht nädalat järelemõtlemist, et võtab väljakutse vastu, ei olnud lehe kolleegium ülearu optimistlik ja arvas lihtsalt, et ega asjad nagunii enam hullemaks minna saa.

«Haarasin sõbrad kampa ja nii oli kõike kuidagi väga lihtne omandada. Hakkasime asju tegema ajalehe kohta ilmselt väga ebaloogiliselt – ja arvan, et see on mõneski osas siiani nii. Ma ei ole pidanud Müürilehe puhul vajalikuks süveneda sellesse, kuidas «päris» ajalehte tehakse. Võibolla olemegi just selle pärast silma paistnud.»

Heas mõttes jalgratta leiutamine ja oma peaga mõtlemine oli Tartus veedetud ajal omane tervele Heleni sõpruskonnale. Pikka aega Eha tänaval elanud seltskond korraldas näiteks legendaarset Vastiku Disko peosarja ning veel mitmeid suuremaid ja väiksemaid pidusid-festivale, aitas elu sisse puhuda Ülejõe vanale pärmivabrikule ning lõi rühmituse Uus Noorus.

«Olime kogu aeg peadpidi koos ja tegemise eufooria paisuski seepärast plahvatuslikuks,» arvab Helen. Üheskoos sai planeeritud kultuurirevolutsioonigi. «Meil oli täielik teadmatus sellest, kuidas asjad tegelikult on. Leiutasime oma jalgrattaid. See andis meile kõik-on-võimalik suhtumise ja mõnes mõttes on see alles jäänud,» kinnitab ta.

Tuju etem kui tulu

Energia midagi teha on Heleni jaoks seotud mitte ainult seltskonna, vaid ka selle «millegi» endaga. Kui tegeleda sellega, mis enda jaoks tõesti oluline, tekib ka jaks. Ühel ajal töötas ta ülikooli kõrvalt ka Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnas ja kuigi kolleegid olid toredad, oli süsteem ise üles ehitatud küllalt negatiivsetele hoiakutele.

«Töötasin kultuuriteenistuse peaspetsialistina ja tegelesin põhiliselt toetuste vormistamise ja aruannete vastuvõtmisega. Pidevalt öeldi, kuidas asju teha ei saa ega tohi ja ma väsisin sellest ära. Ma kardan, et paljud väsivad töötades ära, sest seovad end süsteemidega, mis piire seavad ja energiat kulutavad.»

Et Helen on inimene, kelle jaoks on raske üle poole tunni paigal istuda, kui midagi ise teha või rääkida ei saa, venis ka bakalaureuseastme lõpetamine kolme asemel viiele aastale.

«Enamik asju, mida räägiti, huvitasid ja vaimustasid mind. Iga loeng lõhkus mu kehtiva maailmapildi ja ehitas uue. Aga selle püsimatuse tõttu ei jõudnud ma iga asjaga kuigi sügavale süüvida, lähenesin ülikoolile pigem mänguliselt,» räägib neiu.

Eriti hea meel on Helenil selle üle, et tal oli võimalus õppida täpselt neid asju, mida tema arvates elus vaja võiks minna ja mis huvitasid. Semiootikale lisaks võttis ta kõrvalerialaks maalikunsti ning õppis ka majandust ja keeli.

«Ma arvan, et bakalaureusetase on baas, mis on mingis mõttes kohustuslik gümnaasiumi jätk,» arutleb Helen ja lisab, et tema jaoks ei ole üldse oluline, kas inimesel on pärast seda kogemust ka paber ette näidata.

Nii-öelda kohustuslikuks teeb ülikooliaja just võimalus elu üle järele mõelda, tegeleda endale meeldivate asjadega, millele ei ole veel vaja toimivat majandusmudelit taha ehitada. Ehk – kui oled tudeng, on sul lubatud tegeleda asjadega, mida endale võib-olla hilisemas elus lubada ei saa, kuna see ei ole kasumlik.

Heleni viiele ülikooliaastale jagunesid ära kaks eriala koos lisa- ja vabaainetega, aga mitte ainult. «Meie revolutsiooniline rühmitus Uus Noorus tähendas tihti seda, et ülikoolis käisime esmaspäevast kolmapäevani, edasine aeg läks juba Tartu kultuuriprogrammi koostamiseks. Eelviimasel aastal töötasin täiskohaga linnavalitsuses, lisaks veel Müürileht.»

Elukogemus oluline ka ülikoolis

3+2 süsteem ülikoolides ja pidevad haridusreformid, mis üliõpilaste jaoks vett veelgi sogasemaks ajavad, panevad aktiivse neiu aga lihtsalt pead vangutama.

«Minu jaoks on absurdne, et harituks saamiseks määratakse ajaline piirang. Inimesed on väga erinevad ja tihti ei ole oluline see, kui palju tuubid või esseesid kirjutad, vaid kui palju elukogemust sul on.»

Nominaalajaga suudavad Heleni arvates ülikooli lõpetada kas inimesed, kes tegelevad tõepoolest pühendunult teadustööga või siis need, kelle vanemad neid terve ülikooliaja suudavad täielikult ülal pidada. See aga ei ole reaalne – paljud tahavad tegeleda ka muuga või peavad kooli kõrvalt tööl käima.

Ta tunnistab, et on kurb näha, kuidas hariduspoliitikat teevad inimesed, kelle tudengipõlvest on nii kaua aega möödas, et nad ei suuda enam reaalsusega suhestuda ega tea, mida tänapäevane üliõpilaselu tegelikult tähendab.

«Sellele mõeldes on mul väga hea meel, et ülikool läbi sai. Kuigi pean ütlema, et viimasel ajal – endale suureks üllatuseks – on mul tekkinud mõte magistrantuuri õppima minna. Ehk oleks hea uurida variante, kuhu välismaale meediat õppima minna. Audiovisuaalse meedia praktikat õpetab mulle praegu ETV, pigem mõtlen magistriõppele kui võimalusele aeg maha võtta, uuesti lugeda ja teooriat juurde õppida,» räägib Helen.

Teda tundes ei või teada, kas ta ei tee otsust välismaale sõita kas või homme. Ka Tartusse tuleku otsustas Helen – tollal esimest aastat kunstiakadeemia tudeng – ühel kevadpäeval Toomemäel istudes. Tallinnast taaralinna kolitud sai veel enne, kui Tartu ülikooli sissesaamine üldse kindel oli. Samamoodi kolis neiu ülikooli viimasel aastal pealinna tagasi.

«Kui ma ka peaksin ajutiselt Eestist ära minema, ei oleks see näiteks Müürilehe jaoks mingi probleem. Meie toimetusest vähemalt kaks inimest elavad praegu Berliinis, üks Kuressaares, ülejäänutest pooled Tallinnas, pooled Tartus. Kujundaja oli vahepeal aasta Gruusias. Elame 21. sajandil ja see, kus keegi paikneb, ei mängi mingit rolli. Kuskil mujal olemine võib ainult rikastada.»

Praegu on Helen oma eluga aga väga rahul ja ütleb, et näeb hetkel ainult võimalusi uuteks väljakutseteks, takistusi kuskil nagu polekski. Tuleb vaid valida, mis on rohkem ja mis vähem olulised asjad, millega tegeleda.

Kahju on tal ainult sellest, et Tartus on viimastel aastatel noorte isetegemise jõud raugenud ja järgmist põlvkonda, kes ülikoolilinna kultuurielu keema ajaks, veel näha pole...