Puhkus, raamatud ja filmid käivad käsikäes. Kosutasin sel suvel vaimu BBC teleseriaaliga „Sufražetid – võitlus valimisõiguse eest“, mis räägib pooldokumentaalses vormis briti naisõiguslaste tänapäeval uskumatuna näivatest tegudest.

Ka praeguses polariseerunud maailmas võib sõnapaar naine ja õigused kutsuda esile vastakaid arvamusi, kuid enamasti ei arutata enam naiste valimisõiguse üle. On ju iseenesestmõistetav, et naised osalevad poliitikas. See seriaal näitab, kuidas ja millise hinnaga sellise arusaamani on jõutud.

18. sajandi lõpus alanud tööstusrevolutsioon muutis naised iseseisvamaks, sest neil oli varasemast rohkem haridust, raha ja vaba aega. Film räägib Inglismaa naistest, kes asutasid 1903. aastal radikaalse sufražetiorganisatsiooni Naiste Sotsiaalne ja Poliitiline Liit (ingl Women’s Social and Political Union, lühidalt WSPU). Sõna sufražett tuleb ingliskeelsest sõnast suffrage, mis tähendab õigust valida.

WSPU tuumiku moodustasid Emmeline Pankhurst ning tema kaks tütart Christabel ja Sylvia. Organisatsiooni motoks sai „Teod, mitte sõnad“ ja see erines teistest sufražetirühmitustest, sest otsustati kasutada radikaalsemaid võtteid. Varem oli WSPU korduvalt teinud valitsusele seadusemuudatuste ettepanekuid, kuid poliitikud kasutasid igat võimalust, et neist kõrvale hiilida.

Niisiis võtsid naised kasutusele jõulisemad abinõud, et oma hääl kuuldavamaks teha. Muu hulgas proovisid nad jõuga siseneda parlamendihoonesse, kuhu naissoost isikutel oli toona keelatud minna.

Et oma liikumisele veelgi rohkem tähelepanu tõmmata, korraldas WSPU hiiglasliku meeleavalduse. Filmilindile jäädvustatuna innustas see nii kaasmaalasi kui ka välismaalasi naiste õigustele rohkem tähelepanu pöörama. Siiski ei suudetud poliitikute raudkindlaid tõekspidamisi muuta ning sufražetid ja nende taotlused jäid Westminster Abbey meeste silmis nalja- ja laimuobjektideks.

Lõpuks väsisid WSPU liikmed rahumeelsetest püüdlustest – jah, eelkirjeldatud katsed endale ja oma nõudmistele tähelepanu tõmmata olid järgnevatega võrreldes leebed. Kasutusele võeti äärmuslikud võtted.

Maailma muutnud sõda

WSPU siht oli ärgitada ajakirjanduse huvi naisõiguslaste vastu, kuid mitte tuua inimohvreid. Niisiis rikuti avalikku korda: lõhuti hoonete aknaid, süüdati tühje maju, lõhati isegi pomme. Selliseid tegusid korda saates ei pääsetud ka vanglakaristusest. Vanglas pidasid naised näljastreike.

Provokatsioonidest hoolimata ei muutunud poliitikas ikka veel midagi ja vastuhakkajaid koheldi julmalt. Vangi pandud näljastreikijaid sundtoideti ninasse surutud sondi kaudu. WSPU juhte hakati jälgima, kulutades selleks palju aega ja raha. Sufražettide liikumine tekitas Inglismaa majandusele palju kahju – ainuüksi aastatel 1913–1914 kuni kaks miljonit naela (Bearman, 2005), mis on tänases vääringus ligikaudu kakssada miljonit naela.

Wikimedia Commons Annie_Kenney_and_Christabel_Pankhurst.jpg

Sufražettide juhid olid Annie Kenney ja Christabel Pankhurst. FOTO: Wikimedia Commons 

Ometi tuli ükskord naiste nõudmistele alla vanduda. Paradoksaalsel kombel aitas sellele kaasa sõda: esimese maailmasõja ajal võtsid naised meeste töökohad üle. Sel ajal näitasid sufražetid ühiskonnale nii enda kui ka üldse kõigi naiste väärtust. Tasapisi hakkas ühiskond mõistma, et naised on meestega võrdväärsed.

1918. aastal antigi valimisõigus kinnisvaraomanikest naistele, kes olid vähemalt 30-aastased. Ülejäänud pidid oma õiguste eest võitlema veel kümme aastat ja alles 1928. aastal said kõik briti naised õiguse hääletada, et kujundada poliitikat, mis mõjutas otseselt nende elu.

Eestis said kõik naised valimisõiguse 1917. aastal – pea kümme aastat varem kui Suurbritannias.

Filmis leidub võikaid stseene, mida tundlikumatel ei soovitagi vaadata – näiteks ebainimlikest meetmetest, mida kasutati näljastreikijate toitmiseks vanglates. Seriaal näitab ilmekalt, et sufražetid olid tugevad ja julged naised, sest nad ei vandunud raskustele kunagi alla.

Ohvrid tänapäevaste õiguste nimel

Minu jaoks jäi enim kõlama sufražettide lööklause „Teod, mitte sõnad“ – tihti jääb ju muutuste jaoks sõnadest väheks.

Ma polnud varem sellise suunitlusega filme vaadanud ega selleteemalisi raamatuid lugenud. Nüüd sai auk mu ajalooteadmistes natuke rohkem täidetud. Samal ajal inspireeris see seriaal mind ka naisõigusluse teemasse rohkem süvenema. Muide, 2015. aastal on samal teemal tehtud Suurbritannias mängufilm „Suffragette”, kus võib näha kuulsaid näitlejaid nagu Carey Mulligan, Meryl Streep ja Helena Bonham-Carter.

Nüüdseks on sufražettide liikumine küll möödanik, kuid need julged naised ja mehed, kes pidid tooma ohvreid selle nimel, et jõuda võrdsemasse ühiskonda, ei tohi jääda unustuste tolmukihi alla. Nende vaev ja meelekindlus on osa inimkonna loost, mida tuleb teada ja meenutada. Meil on tänapäeval õigusi rohkem kui iial varem, kuid tihti unustatakse, et õigustega kaasnevad ka kohustused.

Muu hulgas on meie kodanikukohus osaleda valimistel. Eesti riik on naiste valimisõigusest jõudnud kaugemalegi, sest kohalike omavalitsuste volikogude valimistel saavad hääletada ka vähemalt 16-aastased noored. Järgmine võimalus on neil juba 2021. aasta sügisel.

Lennart Meri on öelnud: „Ärge uinutage ennast juttudega sellest, et te ei tunne poliitikat ja teist ei olene nagunii midagi. /…/ Valik on teie teha. Kasutage oma häält arukalt. Hiljem on hilja.“ Ettekäändeid leidub pea alati, kuid vastutuse ja kohustuse eest pea liiva alla peitmine ei muuda midagi. Seega on mõistlik kasutada ära võimalus avaldada oma arvamust. Kui loobud otsustamisest, teeb seda sinu eest lihtsalt keegi teine.

Soovin head elamust seriaalist ja loodan, et see film aitab näha valimisõigust teisest vaatenurgast!

Kasutatud kirjandus

Bearman, C. J. (2005). An Examination of Suffragette Violence. The English Historical Review, 120(486), 365–397.