Uitasin ringi ühel populaarteaduslikul veebileheküljel. Minu tähelepanu püüdis üks pilt, millel poseerisid kuus noort teadlast, kelle vanus jäi vahemikku 14–18 aastat. Nende saavutused algasid astmaatikute ja õhusaaste vahelise seose määratlemiseks matemaatilise mudeli loomisest ja lõppesid leukeemia diagnoosimiseks vajalike algoritmide väljamõtlemisega.

Tegu on vanusega, millest mina mäletan tavalisi koolitunde, kergejõustiku- ja tantsutrenne, muusikakooli ja kodu lähedal hüppetornis kõige kõrgemalt pea ees alla järve hüppamist. Need noored saavutasid samas vanuses midagi niivõrd märkimisväärset, mis mõjutas tervet maailma. Mina suutsin aktiivselt oma päeva õhtusse saata.

Mõtlesin, miks küll mina 14–18 aasta vanusena uurimusi ei teinud või mingeid matemaatilisi mudeleid ei loonud. Jõudsin lihtsale järeldusele, et ma lihtsalt ei osanud seda kõike tahta. Minule oli teadusest jäänud mulje, et sellega tegelevad valgetes kitlites ja paksude prilliklaasidega inimesed steriilses laborikeskkonnas. Minu mullane-porgand-kõlbab-süüa-küll suhtumine jäi sellest valgest ja puhtast keskkonnast kuidagi eriti kaugele.

Möödunud aastal rääkisin sõbrannaga, et peaks oma firma looma. Spordirajal kõrvuti rühkides jõudsime isegi selleni, millega meie firma hakkaks tegelema. Sinna meie idee jäänud ongi. Mõlemad toome vabanduseks asjaolu, et pole aega. Tõele näkku vaadates: ega olegi, kohati tunnistan endale ka seda, et energiat napib, aga millal on see varem mind takistanud. Igatahes mitte siis, kui on vaja tudengitele tagasisidet kirjutada või intervjuule joosta. Hüppetornist võin pea ees alla hüpata, ent ettevõtluseks olen liiga arg. Ma kardan ka seda, et ma ei oska järjekordselt tahta, mul puudub sütitav kogemus.

Käesolev UT ajakiri on eriline, sest meil on nüüdsest juures uus rubriik, kus kõneleme ettevõtlusest, mis on põnev ning aktuaalne. Esimene intervjueeritav on noor ettevõtja Viljar Piir, kelle teadlikkus, pealehakkamistuhin ja julgus mind hämmastasid. Minu jaoks oli üllatav, kui julged on inimesed unistama ja kui kaugele nad on võimelised astuma, jäädes ise samal ajal kainelt kaalutlevaks. Eks ole palju hirmusid, mis ettevõtjaid kimbutavad, aga kes ei riski, see šampanjat ei joo. Pealegi, millal siis veel riske võtta, neist õppida ja katsetada kui mitte noorena.

Praegu mõistan, kuidas ülikooli astumine süstis minusse huvi teaduse vastu. Varem tundus mulle teadusmaailm üüratult kaugena. Praegu näen ja aiman, millest olen seni ilma jäänud.

Mulle meenub kuueaastane Signe, kes luges kõik lasteentsüklopeediad läbi ja pidas neid parimateks raamatuteks kogu maailmas. Lisaks olid seal ilusad ja värvilised pildid. Ma tundsin huvi selle vastu, kuidas maailm toimib ja millest koosneb, aga miski piiras mind. Ma ei osanud sellest unistadagi, et võiksin mingi ekspeditsiooni korraldada, selle dokumenteerida ja uurimusena vormistada.

Ettevõtluse puhul viivitan sellesse sukeldumisega, sest ma ei oska selles tegutsemist praegu tahta. See maailm tundub minu jaoks ilmselt sama kauge, kui mõne aja eest oli seda teadusmaailm.