Viljandi kultuuriakadeemia teadlaste uuringud näitavad, et maapiirkondadesse kolivad inimesed kaaluvad seda sammu pikalt ja põhjalikult. Tihtilugu on maaleminekuotsuse taga suvekodu soetamine ja soov pöörduda juurte juurde, aga ka soov luua ja arendada uuskogukondi.

Praeguses eriolukorras räägitakse, et maakodudesse sõitnud ja kaugtöövõimalusi proovinud inimesed ei pruugigi tagasi linna tulla. Veel enne eriolukorra algust võtsid TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teadlased ette uuringud, milles vaatlesid kogukondade rolli maapiirkondade eluolu elavdamisel.

Teadustöö sai alguse pärandtehnoloogia nooremteaduri Madis Rennu ja loovettevõtluse teaduri Andres Rõigase ideest kirjeldada Eesti perifeersetes piirkondades toimuvat turundustegevust, mille eesmärk on kaasata uusi elanikke, ning uurida, millist rolli mängivad selles kultuuri- ja arhitektuuripärand. Lisaks sooviti vaadelda uute kogukondade teket maapiirkondadesse ja selle uurimisel lõi kaasa kogukonnatöö õppejõud Lii Araste.

Saadud tulemused põhinevad kahel kvalitatiivsel uuringul: 2018. aasta uuringul „Maapiirkondade elavdamine: ehituspärand ja turundustegevus Lõuna-Eesti näitel“ ja aastatel 2019–2020 tehtaval uuringul, kus käsitletakse uuskogukondi ja nende teket maapiirkondades. Tulemused kajastavad suhteliselt uue nähtuse teket ja selle arengut ning annavad võimaluse teha ettepanekuid maakogukondade tugevdamiseks ja ka regionaalarengu toetamiseks.

Maakogukondi ja sellele tuginevat kogukondlikkust on eri riikides uuritud vähemalt pool sajandit. Vähem on vaadeldud eeldusi, mis panevad erinevaid inimrühmi ja kogukondi ääremaa arengusse panustama. Kaasatavateks sihtrühmadeks võib selles kontekstis nimetada suvemajade omanikke, eakaid, keskkonnahoidliku mõtteviisi kandjaid või muude tunnuste alusel moodustunud rühmi. Uuskogukondade tekkest saame Eesti-sarnases siirdemajanduslikus ruumis rääkida üksnes viimase veerandsaja aasta jooksul. Ühiskonna kohanemisele ja kinnisvaraturu aktiveerumisele kulunud aja tõttu on see aeg veelgi lühem.

Siiani ei ole välja töötatud kogukondlikul lähenemisel põhinevaid regionaalpoliitilisi lahendusi probleemidele, mille üks osa on elanikkonna vähenemine ja vananemine ning sellega kaasnevate probleemide kuhjumine. Nii nagu muude regionaalpoliitiliste lahenduste puhul, käsitletakse ka maapiirkondade arengut valdavalt väga pragmaatiliste tegurite alusel. Nagu ikka, on esmalt vaatluse all töövõimalused ning tervishoiuteenuste, hariduse ja sotsiaalhoolekandeteenuste kättesaadavus. Laiemas plaanis eeldab kogukondade tekkimine ka seda, et selleks on ühiskonnas teatav valmisolek ehk tagatud on isikuvabadus, õigus eraomandile ja turvalisusele.

Maaidülli ihaldamine

Senistes uuringutes on ühest küljest kirjeldatud maapiirkondade arengut toetavat tegevust, mille üks osa on turundustegevus rõhuga kohalikul arhitektuuripärandil ja selle taaskasutusvõimalustel. Teisalt oleme vaadelnud otsuse tegemist määravaid tegureid nii üksikisiku kui ka loodava kogukonna seisukohalt. Otsustustegurite puhul ei ole olulist erinevust, kas põhjuseks on maapiirkondade elavdamine või konkurentsieelised. Viimaste all mõeldakse piirkonna atraktiivsust koos maaelu mugavustega.

Kogukonna mõistet on laiendanud uutes maakogukondades, sealhulgas ökokülades rakendatav säästva kogukonna mudel. Esile on kerkinud postproduktivistlik vaade, mille järgi maapiirkonnad ei ole enam tootmis-, vaid pigem tarbimiskohad. Maapiirkondade uuringutes on hakatud esile tõstma ilukirjandusest tuntud maaidülli mõistet kui eesmärki, mille poole püüelda. Maaidülli osa on näiteks ideaalne elukoht koos säilinud pärimusega.

Koos olemasolevate maastikuliste, arhitektuuriliste ja looduslike ressurssidega võime maaidülli komponente nimetada maalisteks mugavusteks (Powell jt, 2013). Selle käsitluse kohaselt on maapiirkondade majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi võimalik arendada mitmes suunas ning soodustada seeläbi eripalgelist ja iseseisvat eluviisi.

teadus3 (Liis Serk).JPG

Maale kolides peetakse oluliseks maaliste mugavuste kättesaadavust, aga ka arhitektuuri ja paikkondlikke traditsioone.

FOTO: Liis Serk, EVM maaarhitektuurikeskus

Erinevalt postmodernistlikus linnakultuuris tekkivatest ajutistest nähtustest, näiteks teatud ajavahemiku vältel levivatest subkultuuridest, ei ole maakogukondade toimimisel ja selles osalemisel üldjuhul selgeid ajalisi piire. Selle põhjusteks on kohaidentiteet, kogukonna sisemine sidusus ning tegutsemis- või suhtlusvõrgustike teke, aga ka kinnisvara soetamisega kaasnev materiaalne vastutus. Maapiirkondadesse kolivad inimesed toetuvad kindlatele põhimõtetele ja kohandavad neid jätkusuutliku kestmise idee järgi. Otsus, kuhu kolida, ei lähtu mitte niivõrd hetkeolukorrast ja ümbritsevatest oludest, vaid kujuneb välja pigem ruumi mõjul, näiteks asustuse, hoonestuse, tegevusala valiku jne põhjal.

Pöördumine juurte juurde

Varasemate uuringute (Schmied, 2005) kohaselt võib maale siirdumise jaotada üldjuhul viide kategooriasse: keskklassi elukvaliteediränne*, vähemkindlustatute ränne, elutsükliränne ehk seenioride tagasipöördumine, tööränne ja kontrakultuuriline ränne ehk erinevate subkultuuride saabumine maale. Viimane rühm on kõige laiem, ulatudes n-ö puukallistajatest kuni nüüdisaegse maalise elulaadi ihalejateni. Nende kahe äärmuse vahele jäävad aga märksa pragmaatilisema või ettevõtluskeskse arusaamaga mahekultuuri pooldajad, kes hindavad üldjuhul kõrgelt kogukonna isetoimimise võimet.

Meie uuringute tulemustest selgub, et keskklassi elukvaliteedirändel ja uute kogukondade tekkimisel on selgeid ühisjooni. Mõlemas sihtrühmas domineerivad hea haridustase, selged eesmärgid ja soovid. Suur erinevus ilmneb aga maale liikujate vanuses. Kogukondlik mudel, mille järgi luuakse kindlatele väärtustele tuginev uuskogukond, kehtib üldjuhul nooremas põlvkonnas.

Kogukondade loomisel ei ole keskklassi kuulumine ja kiire karjäär välistatud, kuid pigem kuuluvad maaletulijate hulka need, kes alustavad aktiivset töö- ja pereelu ning keda seob teiste samasuguste inimestega kuuluvus ühiste huvidega rühma. Kui keskklassi elukvaliteediränne saab meie uuringute põhjal valdavalt alguse suvekodu soetamisest koos juurte juurde pöördumisega, siis kogukonna loomine on piirkonnaülene ja selle taga on enda paigutamine Eesti maakultuuri.

Teise olulise tulemusena on selgunud, et maale liikumisel on tähtsal kohal eluase, selle paiknemine ja ümbritsev maastik. Lähtutakse valdavalt maaliste mugavuste olemasolust ja kättesaadavusest, kuid ka keskkonnateadlikkusest ning vajadusest hoida ja säilitada maastikke, arhitektuuri ja paikkondlikke traditsioone.

Paljudel juhtudel ei mängi kohapealsed töö- või koolihariduse võimalused otsustusprotsessis määravat rolli. Maaleminekuotsus on teadlik ja seda on pikalt planeeritud. Töökohad kas luuakse ise või tuuakse kaasa, mõnel juhul soovitakse alustada piirkonnas ettevõtlusega. On märkimisväärne, et uuskogukondade liikmed püüavad pakkuda oma lastele alternatiivset haridust: populaarsed on koduõpe ja kogukonnakoolid, mille uurimisega tahame edasi tegelda.

Kui vaadelda asustusmustrit, siis eelistavad praegused eluasemevalijad hajaasustust – see soov ühtib pea kõikide sihtrühmade ideaalmudeliga. Seda toetavad ühest küljest olemasolev kinnisvara, teisest küljest perifeerias asuva kinnisvara madalam hind, aga kolmandast küljest ka õigusnormide paindlikkus ja lihtsus nii ehitamisel kui ka igapäevaelu korraldamisel.

Kogukondliku arengu kolmas ühisjoon on üksikisiku tähtis roll. Pea mitte kusagil ei ole elanike juurdetoomine olnud selgelt sõnastatud omavalitsuslik strateegia. Pigem võib kohalikes arengukavades näha teatavat loosunglikkust, millele ei ole võimalik rajada toimivate lahendustega tegevuskava. Uuringud on näidanud, et maale tulemise või kogukonna loomise taga on sageli üks inimene või väike rühm – kohalik eestvedaja ning uuskogukondades ka maaomanik või varasem kogukond.

Kokkuvõtvalt tuleb nii rändes kui ka uute kogukondade tekkimisel pidada oluliseks teguriks maaliste mugavuste ja kohaliku algatusvõime koosmõju. Mugavused on maapiirkonna konkurentsieelis, mis kajastavad inimeste igatsust vanade väärtuste järele, kuid on tõlgendatavad ka millegi uue ja värskena. Edasistes uuringutes on kavas teha kindlaks mõjutegurid, mis aitavad luua regionaalpoliitilisi otsustusi toetavat arengustrateegiat, kuhu on kaasatud ettevõtluse, sh loomemajanduslike tegevusalade võimalused.

* Keskklassi elukvaliteediränne on seotud otseselt materiaalsete võimaluste suurenemisega, staatusega ja isikliku ruumi vajadusega.

Kasutatud allikad:

Powell, M. A., Taylor, N., Smith, A. B., (2013). Constructions of rural childhood: challenging dominant perspectives. Childrens´s Geographies, 11(1)

Schmied, D., (2005). Incomers and Locals in the European Countryside. – Winning and Losing. The Changing Geography of Europe’s Rural Areas. Aldershot, Burlington: Ashgate.