Tartu Ülikoolis on valminud uus metoodiline õppevahend – lauamäng „Edukalt ülikoolis“. Mäng on mõeldud eelkõige esmakursuslastele, et lõbusal viisil saaksid selgemaks ülikooli head tavad ja ka õppekorralduseeskiri.

Idee sündis Manchesteri Ülikooli samalaadsest lauamängust. TÜ õppejõukoolituse peaspetsialist Mari Karm, keda võib nimetada uue lauamängu ristiemaks, ütles, et Manchesteri mängu nähes hakkas talle selle kontseptsioon väga meeldima, aga nende mänguga ei olnud Tartu Ülikoolis midagi peale hakata. „Meil on vaja oma mängu,“ järeldas Karm.

Mäng mõeldi välja, et üliõpilased saaksid olulist teavet ülikooli toimimise kohta, ilma et nad peaksid tingimata lugema õppekorralduseeskirja, mis on kohati igav ja keeruline tekst. „Mängu edukaks läbimiseks läheb vaja õnne ja laia silmaringi. Lisaks on eeldus see, et oled juba ülikooli sisse saanud,“ sõnas Karm.

Mängu käigus saab teada, kuidas on korraldatud õppetöö, kuidas valmistuda õppimiseks ülikoolis ja korraldada isiklikku elu õpingute ajal. See on sobiv abivahend ka tuutoritele, programmijuhtidele, õppekorraldusspetsialistidele ja õppejõududele, kelle ülesanne on aidata esmakursuslastel kenasti ülikooliellu sisse elada. Kogenumad võivad mängu käigus tekkinud lisaküsimustele vastata ja tausta avada.

Mängu käik tekitab arutelu

Panime kokku pundi, kuhu kuulusid Mari Karm, TÜ õpetamisoskuste arendamise konsultant Airi Niilo, personaliarenduskeskuse juhataja Piret Tatunts, õigusteaduse esmakursuslane Ketlin Õunap ja mina, et mäng oma käega ära proovida.

Osaleda saab kuni kuus inimest. Mängulaua ruutudes nupuga edasi liikudes tuleb vastata sobiva värvikategooria küsimusele, mis on kirjas laua keskel asetsevatel sedelitel. Värvid on muuseas valitud TÜ stiiliraamatust.

Punased küsimusekaardid käivad õpioskuste ja enesejuhtimise kohta, oranžid kultuurielu ja Tartu kohta ning lilladel on Mari Karmi sõnul kõige keerulisemad küsimused, sest need puudutavad õppekorraldust.

Küsimused on seinast seina ning alati ei olegi üht ja õiget vastust. Mängu üks loojatest Karm sõnas, et nii tekib võimalus asjade üle arutleda, mitte lihtsalt mänguga kiiresti ühele poole saada. Kohe selguski, et küsimusele, milline organisatsioon korraldab tudengipäevi, ei osanud Karm vastata. „Pean piinlikkusega tunnistama, et ei teadnudki, et ülikoolil on olemas kultuuriklubi, kes seda üritust eest veab,“ ütles ta.

„Küsimusekaartide hulgas on ka valgeid, see tähendab tühje kaarte. Nii saavad mängijad vahelduseks ka ise huvitavaid küsimusi ja vastusevariante välja mõelda,“ sõnas Airi Niilo.

Mängus on veel küsimusi, millele just üliõpilased kõige paremini vastata oskavad. Õppekorraldusspetsialistidele võib silmad ette teha näiteks sellise küsimusega: „Saapad katki, tuju paha, trenniriided auklikud, tahaks midagi head. Millised taaskasutuspoed on Tartus olemas?“

Mängus loetakse õigeteks vastusteks Humana ja Uuskasutuskeskus, kuid mulle, kes ma alles mõni aasta tagasi esmakursuslase staatuses olin, meenuvad ka Võru Varblane ja mõned Annelinna keldrites pesitsevad kaltsukad. Niilo sõnul lisati meelega küsimusi, mille peale turgataks mängijatele pähe oma kogemused, mida oma kaaslastega jagada.

Üks küsimus on selle kohta, millised on parimad teguviisid päev enne eksamit, kui pole üldse õppimisega alustanudki: kas olla öö otsa üleval ja tuupida või hoopis südamerahuga magama minna ja jääda lootma õnnele?

Niilo vastas, et tema küll magaks. „Enne eksamit peab ju korralikult välja puhkama, sest ega väsinud peaga ei oska nagunii midagi tarka kirja panna,“ arvas ta. Teised mängijad seda arvamust ei jaganud, sest mitteõppimine oleks sama hea, kui panna ööseks raamat padja alla ja loota, et Une-Mati võlub raamatutarkuse magajale kahe kõrva vahele.

Tundmatu õppekorralduseeskiri

Alles hiljuti põletas paljusid tudengeid küsimus, kas nad on tulemusstipendiumi väärilised või mitte. Ka mängus on selle kohta küsimus: „Mis võib olla põhjuseks, et enda arvates tubli üliõpilane ei saa ÕIS-is tulemusstipendiumi taotlust esitada?“ Vastusevariandid olid järgmised: a) tal on õppekava moodulid valimata; b) tal ei ole õppekava vajalikus mahus täidetud; c) tal on liiga madal keskmine hinne; d) tal on osa õppeaineid VÕTA raames üle kantud.

Meie mängus tekitasid need vastusevariandid esmakursuslasel Ketlin Õunapil uusi küsimusi: kuidas üldse tulemusstipendiumi taotlemine käib või kuidas koostatakse selle paremusjärjestus? Nüüd võisin mina oma kogemuse põhjal selgitada, et arvesse võetakse ka ühiskondlikku või erialast tegevust väljaspool õppeaega ning ühe keskmise hindega ei pruugi igal semestril stipendiumi saada, sest edetabel moodustatakse kogu valdkonna sama õppeastme üliõpilastest.

Niilo rääkis, et kui konverentsil „Õppejõult õppejõule 2019: õppimise dialoogid“ mängu esimest korda suure seltskonnaga katsetati, olid mängus kätt proovinud õppejõudude jaoks kõige keerulisemad just õppekorralduseeskirja kohta käivad küsimused.

„Jah, see mäng on hea õppevahend ka programmijuhtidele ja teistele ülikooli töötajatele, mitte ainult üliõpilastele,“ lisas Mari Karm. Üliõpilane Õunap sõnas, et ainuüksi esmakursuslaste seltskonnas mängides jäädaks ilmselt hätta, kuid silmaringi avardamiseks on see mäng igati sobilik.

Piret Tatunts ütles, et praegu on valmis 70 mängukomplekti ning need on laiali jagatud instituutide, nõustamiskeskuste, kolledžite ja raamatukogu vahel. Mängu kujundas Veiko Klemmer, küsimusi aitasid välja mõelda õppejõud, üliõpilased ning raamatukogu, muuseumi, nõustamiskeskuse ja personaliarenduskeskuse töötajad.