Tartu Ülikooli astrofüüsika vanemteadur Mihkel Kama naasis äsja Cambridge’ist, kus läbis juba oma teise järeldoktorantuuri (esimene oli Hollandis Leideni Ülikoolis). Elanud kolmteist aastat Lääne-Euroopas, sai ta aru, et on aeg tagasi kodumaale tulla ja siia jääda.

„Võõral maal võib väga edukalt sisse elada, kuid kodus on alati parem olla,“ ütleb Kama. „Mul oli võimalus valida, kas olla tippteaduses keskmine kala suurte hulgas või tulla kodumaale, kus on võimalik päriselt midagi ära teha ja kus minu panus on oluline.“ Välismaa-aastatega kogus ta hulga rahvusvahelisi kogemusi ja kontakte, mida on nüüd võimalik Eestis ära kasutada.

Kama, kes töötab TÜ Tartu observatooriumis tähefüüsika vanemteadurina, ütleb, et siinsed teleskoobid on kõrgel tasemel. Tõravere teleskoop on põhjamaades lausa ainulaadne, nii võimsat pole ei Soomes, Rootsis ega Norras. Lisaks on tänu Eesti geograafilisele asukohale põhjapoolkera taevakaar siit suurepäraselt vaadeldav.

Tänapäeval tehakse astrofüüsikas tippteadust ka pelgalt andmete põhjal, mida kogutakse suurtes rahvusvahelistes observatooriumides kosmose- või maapealsete teleskoopide abil ning mida edastatakse teadlastele üle maailma. „Ei ole tarvis teleskoobi kõrval elada – olulised on hoopis inimesed, kellega saab asju arutada ja kes oskavad tehniliste küsimuste korral aidata,“ teab Kama.

Inimteadmiste piiride nihutamine

Kamal on kaks suurt idealistlikku küsimust: kas on olemas Maa-väline elu ja milline on meie koht universumis? Ta ei veeda siiski oma päevi elu mõtte üle filosofeerides, vaid püüab lahendada väga konkreetseid küsimusi, et jõuda sammhaaval vastustele lähemale. „Ma uurin planeetide tekkimist ja üritan aru saada, millised protsessid määravad planeetide omadusi,“ selgitab ta.

„Miks on Maal täpselt selline kogus süsinikku või vett, nagu on?“ toob ta näite. „Kui ookeanides oleks vett veel vaid paar korda rohkem, ei oleks maismaad üldse. Mis on määranud selle veekoguse – see ongi planeeditekkeprotsessi küsimus. Ma tahan mõista neid protsesse, et koostada tõenäosusmudeleid, mis aitaks teada saada, kui levinud on Maa-laadsete omadustega planeedid mujal universumis,“ räägib Kama.

Mihkel Kama observatooriumi taustal.jpg

Eestis on maailmatasemel obesravtoorium, kus põhjapoolkera taevakaart vaadelda.

FOTO: Andres Tennus

Ei saa küll öelda, et planeetide tekke mõistmine Eesti majandust otseselt edendaks, aga kaudselt on seosed siiski olemas, arvab ta. Nimelt nihkuvad nõnda piirid ka fundamentaalteadustes. See omakorda annab uusi teadmisi näiteks ettevõtete tootearenduse tarbeks.Milleks seda kõike siiski uurida? Ühelt poolt aitab Kama töö kaasa eelnimetatud mudelite loomisele ja ennustuste tegemisele Maa-välise elu kohta. Teisalt on sellel ka märksa igapäevasem tähtsus. „Oma töös nihutame edasi inimteadmiste piire, selle tulemusel aga avastame ja loome uusi ideid ning nendevahelisi seoseid. See omakorda võib viia ettenägematute tulemusteni,“ jutustab Kama.

„Astrofüüsika on ühiskonna jaoks kütkestav, ja mis kõige tähtsam, see on kütkestav noorte jaoks,“ on Kama rahul. „Kõigile meeldib rääkida sellest, mis on teaduse roll majanduses, aga mis on majanduse roll elus? Kasvatada heaolu!“ Kui tunned mingi valdkonna vastu kirge, siis paneb sellega tegelemine ja selle edasiarendamine sind end hästi tundma. Oled valmis andma selle arengu heaks oma osa ja see omakorda aitab kaasa valdkonna edenemisele, mõtiskleb Kama.

Tema hinnangul on füüsikaeriala esmakursuslaste seas kõige enam astronoomia- ja astrofüüsikahuvilisi, kuigi üleilmses plaanis ei ole need teiste füüsikaharudega võrreldes suured valdkonnad. Paljud tulevad füüsikat õppima just seepärast, et neile pakuvad huvi maailmaruumiga seotud küsimused. Teadmised füüsikast ja teistest loodusteadustest on tänapäeva ühiskonnas kõigile tarvilikud. Need on hädavajalikud muu hulgas selleks, et mõista kliimaga toimuvat.

Universumist iseenda otsimine

Tulles tagasi Kama suurte küsimuste juurde – kas Maa-väline elu on olemas ja milline on meie koht universumis –, arvab ta, et tungis otsida elu universumist peitub meie soov leida endale võrdlust. „Mõnes mõttes otsime universumist iseennast. Tahame aru saada, kas ja kui ainulaadne on elu Maal,“ arutleb Kama.

Kui leiaksime ka mujalt eluvorme, siis saaksime võrrelda, kuidas on meie elu siin arenenud – kas oleme oma planeedi lootusetult tuksi keeranud või on võimalik kuidagi paremini teha, jätkab Kama oma mõttekäiku. „Ma ei ole kindel, et astrofüüsika neile küsimustele kunagi vastab. Me ei pruugi leida mujalt universumist mõistuslikku elu, aga ilmselt selliste küsimuste pärast see valdkond nii kütkestav ongi,“ räägib ta.

Suhtlus teiste olenditega

Füüsikuna ütleb Kama, et elu on loodusnähtus. Kõik tõendid, ka kolleegidelt teistest valdkondadest, näitavad, et elu tekkis Maal niipea, kui siinne keskkond vähegi orgaaniliste molekulide stabiilseks eksisteerimiseks sobilikuks muutus. „Seega on raske näha põhjust, miks elu ei peaks ka mujal universumis tekkima,“ sõnab Kama. Küsimusele, millal täpselt Maa-väline elu avastatakse, ei oska ei tema ega keegi teine muidugi vastata.

Teadlastel ei ole selget üksmeelt selles, kas ja kuidas oleks inimene võimeline teiste planeetide asukatega suhtlema, kuid Kama arvab, et see on võimalik. Kui Maa-välised olendid on võimelised omavahel suhtlema või mõtlema, siis järelikult on nende infovahetuses mingisugune struktuur ja mingid mustrid.

Ta toob võrdluseks selle, kuidas laps rääkima õpib. „See on iseõppiv süsteem, mis jälgib lapse ümber toimuvat ja eraldab sellest mingeid struktuure, mis muutuvad lõpuks keerukaks suhtluspotentsiaaliks. Seega ei näe ma põhjust, miks poleks võimalik teiste kosmoseasukatega suhtlema õppida.“

Küll aga toob Kama esile suhtluse tehniliselt keeruka teostuse: kui suhtleme raadiosignaalidega sadade valgusaastate kauguselt, siis võib-olla ainus, mida teha saab, on kuulata meile tundmatute olendite raadiosignaale ja üritada midagi mõista. Me ei pruugi osata nendega suhelda, vähemalt mitte inimesele kergesti hoomataval ajaskaalal, kuid suhtlus on võimalik senikaua, kuni nad eksisteerivad meiega samas füüsikalises ruumis, filosofeerib Kama.

Seda enam arvab ta, et reaalne kohtumine mõne muu tsivilisatsiooni esindajatega on ilmselt võimatu, sest massiga objektide saatmine ühe tähe juurest teise juurde on energeetiliselt ja tehniliselt äärmiselt keeruline. „Mõned meie kosmosesondid on Päikesesüsteemist väljumas, mõne teise tähe juurde jõuavad nad kümnete tuhandete aastate pärast. Sestap on raske ette kujutada, kuidas inimesed saaksid tähtede vahel reisida,“ räägib Kama.

Kama loodab, et võimalikud universumis elavad olendid annavad oma olemasolust märku. „Isegi kui mõni tsivilisatsioon meie galaktikanurgakeses on juba ammu hääbunud, siis nende saadetud signaalid läbivad endiselt universumit ja kannavad mälestust neist. See on iseenesest ju päris ilus mõte.“

Selliselt mõtiskledes võib elu Maal muutuda täiesti ebaoluliseks kübemeks kogu aegruumis. Kama on varem öelnud, et otsides elu universumist, otsime iseennast, kuid meil pole kaptenit ega missiooni. Küsimusele, mis on tema elu missioon, vastas Kama, et sama mis kõigi ülim missioon: olla õnnelik.

„Lihtsalt on juhtunud nii, et mul on suur privileeg tegutseda teadusvaldkonnas, mis mind väga kütkestab ja millega tegelemine toob rahluolutunde. Inimlikul tasandil soovin olla õnnelik, armastada ja olla armastatud. See on kõige olulisem,“ tõdeb Kama.