Muutused ühiskonnas nõuavad muutusi ka üldhariduskoolis. Meie koolisüsteem tundub olevat hea ja kindel sissekäidud rada, aga kuidas peaks kool tänapäeva maailma arvestades muutuma?

Selle küsimuse kallal juurdlesime 2016. aastal, kui kohtusime esimest korda Tartu Forseliuse Kooli, Teaduskeskuse Ahhaa ja Eesti Teadusagentuuri esindajatega, et arutada võimalikku koostööd. Meie eesmärk oli välja töötada mudel, mis hõlmaks õppekava, õppetöö, õppekorralduse ja koolikeskkonna muudatusi.

Eeskujuks oli meile teaduskeskuse ja üldhariduskooli vahelise hästitoimiva koostöö näide USA-st Californiast. Forseliuse kooli esindajatele pakkusid uudsed ideed ja koostöö ülikooliga huvi.

Ühiste koosolekute tulemusena panime kirja Forseliuse kooli hetkeolukorra ja pidasime plaane muudatuste tegemiseks. Esimest korda oli meil võimalik praktiseerida muutunud õpikäsitust ja kujundada välja ahhaalik kool, mille mõte on suurendada õpilaste motivatsiooni, loovust, positiivset suhtumist loodusteadustesse ning sotsiaalseid ja uurimuslikke oskusi.

Selle käigus püütakse seostada õpitut igapäevaeluga, rakendatakse valikainete süsteemi ja uurimuslikku õpet, lastakse õpilastel rohkem ise käed külge panna ning korraldatakse õpet ka väljaspool kooli.

Muutusi tehes tasub alustada väikeste sammudega. Keskendusime alguses bioloogia, geograafia, keemia ja füüsika õppeainetele. Miks just nii? Üks põhjus oli kindlasti see, et tänapäeva ühiskond vajab matemaatika, teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja kunstide (MATIK) taustaga spetsialiste.

Uuringud kinnitavad, et 11−14-aastaste õpilaste suhtumine eri valdkondadesse on tugevalt seotud nende tulevase karjäärivalikuga. Leidsime, et õpilastes tuleks juba enne sellesse ikka jõudmist kujundada positiivset suhtumist loodusainetesse. Lisaks võimaldas kitsam õppeainete ring keskenduda väiksemale rühmale õpetajatele.

Ahhaaliku kooli põhimõtteid rakendades korraldati Forseliuse koolis palju tunde väljaspool klassiruumi. See meeldis õpilastele väga, nagu on näha ka järgmisest arvamusest: „Mulle meeldis, et me lihtsalt ei istunud toas ja ei tuupinud kindlaid asju pähe, vaid hoopis õppisime kusagil väljaspool kooli – Tartu Veevärgis näiteks.“

Peale Tartu Veevärgi külastati Ahhaad, Tartu loodusmaja, laboreid ja muuseume – see tekitas emotsioone ning andis võimaluse äratada õpilastes huvi ja motivatsiooni.

Muutuste kindlakstegemiseks korraldasime Tartu Ülikooli teadlastega Forseliuse koolis uuringuid. 2016. aasta vaatluste järgi oli valdav pigem traditsiooniline lähenemine ehk nn õpikutarkuse edasiandmine ja töövihikute täitmine. 2018. aasta uuringu tulemusel ilmnes aga, et õpetajate seas oli muutunud ainesisu esitamise viis: tundi toodi rohkem elulisi näiteid ja senisest rohkem kasutati aktiivõppemeetodeid.

Tänapäeva ühiskond vajab koostööd väärtustavaid inimesi – selles ei kahtle ilmselt keegi. Haridussüsteemis on üks koostööoskuse arendamise viise koostöine õppimine, mis võimaldab ühelt poolt omandada akadeemilisi teadmisi, teiselt poolt aga arendada ühiskonnaeluks vajalikke sotsiaalseid ja loovaid oskusi.

Koolitasime ülikooli töörühmaga Forseliuse kooli õpetajaid uurimusliku õppe teemal. Uurimuslik õpe on protsess, mille käigus tekitatakse õpilastes huvi mingi teema või probleemi vastu. Õpilane sõnastab küsimused või püstitab hüpoteesi, teeb hüpoteesi kontrollimiseks katse või vaatluse ja jõuab järeldusteni. Kogu protsessi jooksul arutletakse. Uurimuslik õpe on üks viis, kuidas rakendada koostöist õppimist.

Õpetajad püüdsid keskenduda loodusainete tundides rohkem tegevusele, mille käigus õpilased said ise midagi teha, ning pakkusid neile võimalusi uurida, katsetada ja avastada. Õpilased olid katsetest niivõrd huvitatud, et soovisid ka pärast tunde saada e-koolist praktiliste tööde juhiseid katsete iseseisva tegemise kohta.

Mõnikord tundub, et on raske aru saada, mis tänapäeva noori huvitab, ja seepärast on just huvi ja motivatsiooni äratamine kooli üks tähtsamaid eesmärke. Huvile ja motivatsioonile keskendusime ka meie.

Õpilaste motiveerimiseks pakkus kool peale kohustuslike ainete veel valikaineid, mida õpivad koos 6.−8. klassi õpilased. Valida sai selliseid aineid nagu robootika ja mehhatroonika, loodussõbralik matkamine, loovkirjutamine ning säästlik tarbimine.

Teadusuuringud kinnitavad, et sisemine motivatsioon tekib siis, kui õpilane mõistab, et mingi tegevus või teema on tema jaoks oluline. Motivatsiooni tekitamiseks on tähtis luua seoseid varem õpitu ja igapäevaelu vahel. Selle õnnestumist tõendavad õpilaste kiidusõnad: „Õpetajad aitasid meid, tõid näiteid päris elust ja olid üldse väga lahedad!“ või „Mulle ei meeldinud, kui tund jäi ära.“

Kui 2016. aastal näitasid tundides tehtud vaatlused, et õpetajad lõid seoseid varem õpituga tagasihoidlikult, siis 2018. aasta uuringu tulemuste põhjal on seoste loomine varem õpituga palju tavalisem nähtus.

Ahhaaliku kooli idee üks eesmärk on ka see, et õpilaste akadeemilised tulemused protsessi käigus ei kannataks. Selles projektis ilmnes, et vaadeldud ajavahemikul (2016–2019) õpilaste hinded mõnevõrra paranesid. Tähtsam on aga see, et nad said juurde palju oskusi ning suurenes huvi ja motivatsioon, mis ehk hinnetes esialgu ei kajastugi.

Kool saab muutuda, kui kool tahab muutuda. Tahe muutuda tuleb aga teotahtelisest juhtkonnast ja särasilmsetest õpetajatest. Ahhaalik kool on ehe näide sellest, kuidas innukus ja kindel eesmärk viivad sihile, nii et õpilased ootavad tunde.