Hiljuti lugesin siitsamast ajakirjast järgmisi ridu: „Mõttekoja Praxis andmetel kuulub Eesti ühtaegu õppivate ja töötavate tudengite osakaalu poolest Euroopa tippude hulka. … õpingute kõrvalt [töötab] 66% Eesti üliõpilastest. Keskmiselt kulutatakse töötamisele 31 ja õppimisele 33 tundi nädalas.“

Artikli kandev toon oli, et õppimise kõrvalt töötamist ei ole mõistlik takistada, sest see võimaldab „oma teadmisi rakendada ka erialasel tööl“ ning „elada iseseisvat elu ja koguda kasulikke kogemusi“ (olles samal ajal „nii võimalus kui ka paratamatus“).

Olen sama uuringuga varemgi tutvunud ning tean, et kogunisti 48% töötavatest tudengitest töötasid õppimise kõrvalt 40 tundi või enam ja 82% 20 tundi või enam, samas kui täiskoormuse korral peaks ametlikult õppima koguni 40 tundi nädalas.

Lähtume praegu aga keskmisest ja mõtleme korra. Keskmine tudeng teeb nädalas tööd kokku 64 tundi, olgu siis majanduslikel või õppe-eesmärkidel (sest õppetöö on ju ka töö!). See on terve ööpäev ehk kolm täispikka tööpäeva rohkem kui enamikus lääneriikides kehtestatud töönädala pikkus.

Mõnele võib see tunduda kui tunnistus eestimaalaste protestantlikust tööeetikast ja üleüldisest töökusest. Minule näib see aga osana ühiskondlikust töönarkomaaniast ja edukultusest, mis kompab juba hullumeelsuse piire.

Mida rohkem räägitakse mu kaastudengite tahtest teha aina rohkem, seda enam kuulen ka lugusid nende läbipõlemisest ja üldisest vaimse tervise allakäigust. Ilmselt ei ole kellelegi üllatus, et mida rohkem inimene töötab, seda suurem on tema risk ennast kahjustada – depressioon, ärevushäired, uneprobleemid ja südame-veresoonkonnahaigused on vaid mõned kindlamad ületöötamise tagajärjed.

Akira Bannai ja Akiko Tamakoshi 2014. aastal ajakirjas Scandinavian Journal of Work ilmunud artikkel „The association between long working hours and health: a systematic review of epidemiological evidence“ pakub sellele vähemalt ühe seletuse.

„Pikki tööpäevi tegevad töötajad vajavad rohkem aega, et tööst taastuda, ent pikk tööaeg jätab vähem vaba aega. Seetõttu ei ole pikki tööpäevi tegevatel inimestel piisavalt aega, et kurnatusest taastuda. Vaba aja puudus muudab eluviisi ebaregulaarseks ...“ ning see omakorda võib põhjustada eelmainitud probleeme, aga ka võimendada teisi.

Just selleni viibki see liigagi levinud tudengielu mudel „hommikul loengus, pärastlõunal raamatukogus, õhtul tööl, öösel peol ja homme uuesti“.

Praegu teenin aega kaitseväes ja seda ei saa nimetada lihtsaks eluks. Kes on siin kunagi käinud, teab, mida tähendab elada ebamugavuses, tihti ka teadmatuses ja hirmus; pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab (nagu käib tõotus, mille andsin). Iga eluaspekt on ette kirjutatud ning mu käekäik sõltub pea täielikult ülemate meelelaadist ja otsustest.

Sellegipoolest olen praegu õnnelikum kui ülikooliaastatel, võib-olla õnnelikum kui üldse kunagi varem. Kui meenutan oma viimast aastat ülikoolis, valdab mind õud.

Igal hommikul tundsin juba ärgates, et olen päevale alla jäänud, ning püüdsin leida õigustust, miks on endiselt mõtet üles tõusta. Ma olin õnnetu ja muserdunud, läbipõlenud ja väsinud, kaotanud usu, et „elu on väärt elamise vaeva“, nagu ütles Camus oma „Sisyphose müüdis“. Selle viimase peale mõtlesin sageli ning kui poleks olnud mõningaid olulisi inimesi mu elus, ei oleks seda artiklitki.

Mis on nüüd teistmoodi? Kuigi iga tund 11 kuust, mil oma riiki teenin, kuulub kaitseväele (ja nad võivad nende tundidega teha ükskõik mida), on õhtud enamasti vabad alates kella viiest-kuuest (küll linnaku territooriumil). Aina enam lastakse ka nädalavahetusteks välja.

Erinevalt ülikoolist on see vaba aeg tõepoolest vaba, mitte täidetud rööprähklemisega, et teha nii koolist kui ka töölt saadud koduseid ülesandeid. Lõpuks on mul aega endale ja lähedastele, kellega katkestasin õpingute ajal edupüüdluse nimel pea kõik sidemed. Kasuks tuleb ilmselt ka suhteliselt stabiilne elukulg ja see, et ma ei pea muretsema enda ülalpidamise pärast – teisisõnu kõik see, mida tudengielu ei pakkunud.

See pole muidugi ainult meie põlvkonda ja tudengeid puudutav rahutus, mis tüürib 12-tunniste tööpäevadeni, vaid on valdav ka vanemate seas, sh õppejõudude hulgas.

Järgmine tsitaat pärineb ühe professori atesteerimisülevaatest ajast, mil olin veel Tartu Ülikooli akadeemilise komisjoni liige. „Perioodil 2014–2018 on minu töökoormus tüüpiliselt 70–80 tundi nädalas. Paraku on see praegusel ajal Tartu Ülikoolis ja Eesti Vabariigi teaduses edukas olemise (miinimum)hinnaks ... Viimased kolm aastat on olukord olnud eriti masendav … aasta kohta [on] vabu päevi nii kolme nädala jagu (sh aastavahetus, lihavõtted, jõulud ning puhkused). Seega umbes 345 [töö]päeva aastas, keskmiselt 10 tundi päevas … ehk siis kahekordne normaalkoormus (1720 tundi aastas) ja kaugelt üle Eesti Vabariigi seadusest tuleneva piiri.“

Võib-olla tahab tõesti enamik inimesi sellist elu, aga kahtlen, et see tahe on vaba. Pigem arvan, et niisuguse käitumise taga varjab ennast hirm jääda teistest maha ja kõrvaletõugatuks.

Hannah Arendti sõnul kirjeldas Hobbes oma ideega loomuseisundist just sellist kodanlikku ühiskonda, milles konkurents võimu ja ressursside pärast koos igasuguse ühtekuuluvustunde puudumisega oma kaasinimese suhtes muutiski selle kõigi sõjaks kõigi vastu. „… igaüht hinnatakse tema väärtuse või väärivuse …[,] tema hinna järgi …[,] inimese ja inimese vahel pole vendlust ega vastutust … [ning] need, kel pole õnne või edu, eemaldatakse konkurentsist, mis on ühiskonna kese … Head käekäiku samastatakse auga ning halba õnne häbiga … Erinevus kerjuse ja kurjategija vahel kaob – mõlemad seisavad väljaspool ühiskonda.“

Alalõpmata on vaja võidelda oma koha eest siin päikese all, vallutada mägesid, tõestada teistele oma väärtuslikkust – lihtsalt inimeseks olemisest ei piisa. Pidevalt on tarvis koguda täiendusi oma CV-sse, et oleks tulevikus end kergem müüa, lootuses, et kui seda piisavalt palju teha, siis ehk pole ühel päeval enam vaja end müüa. See päev võib jääda saabumata, kui ühel viivul, olgu kirjutuslaua taga või suusarajal, saab inimene aru, et kõike eelnevat on olnud liiga palju, ning variseb kokku.

See ei ole elu, mida soovin elada. Ma ei taha seda ka oma suurimale vaenlasele. Selle asemel jään unistama ajast, mil puhkus ja jõudeaeg on taas kord väärtustatud – mil enda lõhestamine, läbipõletamine ja elamine hirmus ei oleks paratamatus.

Ma ei ihka ainult seda, et tudengit toetaks terviklik ja piisav sotsiaalsete tagatiste süsteem või et ka tasuta osakoormusega õppimine muutuks võimalikuks, vaid et igal inimesel siin ühiskonnas oleks põhiõigusena tagatud vahendid, et mitte olla sunnitud kellegi teenistusse. Soovin, et kõik oleksid vabad pürgima oma unistuste poole kartuseta jääda kitsikusse, viletsusse ja väljapoole ühiskonda.