Ameerika päritolu buda nunn Bhikshuni Lozang Trinlae leiab, et eestlased austavad ja armastavad oma kultuuri ning hoiavad selle pärandit. See on miski, mille üle kohalikud iga päev ei juurdle, kuid Trinlae tunneb, et see on eestlastes tugevalt olemas. 

Trinlae, kes on Eestis elanud vaevalt pool aastat ja kelle kaugeim reisisihtkoht on siin piirkonnas olnud seni Lõunakeskus, tajub, kui väga hoiavad eestlased au sees kunsti, muusikat, kirjandust ja üldse inimeste loovust.

„See paistab välja isegi arhitektuurist! Ma käisin Elektriteatris ja mõistsin, kuidas ajalugu võib kõnetada vana ehitise kaudu – on tunda seal kunagi tegutsenud inimeste kohaolu,“ kirjeldab Trinlae. Siinne väike rahvas väärtustab tema arvates oma rahvuslikku identiteeti, mitte ei püüa viljeleda mingit urbanistlikku minapilti.

„USA-s tunnen ma sellisest autentsusest puudust. Teie, eurooplased, olete aga sellega harjunud. Täpselt samamoodi on Aasias, kus tuhandete aastate pikkune ajalugu on osa inimeste identiteedist,“ räägib ta. 

Füüsikast budismini

Trinlae on Tartu Ülikooli külalislektor, kes jääb esialgse plaani kohaselt siia kaheks aastaks. Tema sõnul on Tartu Ülikoolis eeskujulikult esindatud kristluse-, islami- ning Lähis-Ida ja Kesk-Aasia uuringud, kuid tema on siin selleks, et täita Kaug-Idaga seotud lüngad. 

Bhikshuni Lozang Trinlae alustas oma akadeemilist teed Ameerika Ühendriikides, õppides Bostonis Northeastern Universitys füüsikat. „Füüsika on materiaalne, kuid samal ajal nähtamatu. Kui panna see mikroskoobi alla, on näha pisikest mikromaailma,“ kõneleb ta. Füüsika annab võimaluse märgata seda, mis hoiab maailma koos.

Tee füüsikast budismini võib tunduda küllaltki pikk ja ebaloogiline, aga Trinlae läbis just sellise kogemuse. Kui ta õppis ülikooli ajal ööd läbi füüsika arvestusteks, tundis ta lõpuks, et peab leidma viisi, kuidas aktiivsest akadeemilisest tööst puhata.

„Otsustasin budismikeskusega liitumise kasuks. Budismi suhtuti tol ajal USA-s ja paljudes teistes lääneriikides pigem kui spaapuhkusesse. Ühtlasi olid budismikeskused väga kallid, kuid mina leidsin õnneks ühe, mis oli mõeldud tudengitele. Aitasin köögis ja õppisin budismi kohta,“ jutustab Trinlae. 

Ta sattus keskusesse juhuslikult samal ajal kui tema tulevane õpetaja, kes oli lugupeetud Tiibeti munk. Ta oli 45 aastat tegelenud spirituaalsete praktikatega, jätnud maha mugava elu Tiibetis ja suundunud USA-sse, et oma õpetust edasi anda. Paraku diagnoositi tal mõne aja pärast vähk. Trinlae aitas teda spirituaalsetel ja meditatiivsetel uuringutel. „Ma püüdsin pakkuda talle tuge ja turvatunnet,“ jutustab ta.

See inspireeriski ameeriklast füüsika budismi vastu vahetama. Ta soovis aidata sarnaseid munki nagu tema õpetaja, et püüda justkui hoida nende maailma koos. Trinlae lõpetas füüsikaeriala, omandas Harvardi Ülikoolis magistrikraadi loodusteaduste õpetajana ja õppis ka tiibeti keelt. Ta hakkas õpetama Lõuna-Indias tiibetlaste põgenikelaagris loodusteadusi, jätkates samal ajal budismi õppimist.

Rännak eri kultuurides

Trinlae on tänu oma reaalteaduslikule taustale väga pragmaatiline. Teda huvitab, kuidas inimesed tõlgendavad informatsiooni, eriti kultuuri- ja religiooniajalugu. Sestap huvitab teda religiooni- ja kultuuriturism, mille abil tutvustada kohalikku kultuuri nii võõramaalastele kui ka kohalikele. See ei tähenda traditsioonilist Briti muuseumi taolist faktiteadmistest pungil asutust, vaid midagi, kus eri rahvaste hulka kuuluvate tavaliste inimeste mõtted oleks esindatud ja teistele arusaadavaks tehtud. Trinlae peab seda oluliseks, sest eri kultuuride mõistmisest saab tulevikus väga vajalik oskus. 

„Näiteks tehnoloogiat, arvuti- või arstiteadust õppivad eesti tudengid võivad töötada tulevikus koos hindude ja budistidega. Kui keegi neist peab pühi või sureb keegi nende lähedane, siis on hea aru saada, kuidas suhelda ja käituda eri kultuuriruumist pärit inimestega,“ selgitab Trinlae.

Samuti võib kultuuriturismi sihtrühm olla peale välismaalaste ka kohalikud. Trinlae sõnul elab näiteks Nepalis peaaegu 120 etnilist rühma, kellel on oma keel ja traditsioonid. Kuigi Nepali territoorium ei ole kuigi suur, on selle geograafiline läbilõige paiguti väga erinev – kord tasane, kord mägine. Seepärast ei tea eri rahvad üksteisest kuigi palju. Kultuuri- ja religiooniturism aitaks neil üksteisega tuttavamaks saada.

„Minu ülesanne on olla kahe kultuuri vaheline tõlk, kes aitaks teha kohalike häält kuuldavaks ja arusaadavaks,“ selgitab Trinlae. Selleks tasub kasutada moodsaid vahendeid. Viimasel ajal on ta tähelepanu keskmes olnud multimeedia, mis on tema hinnangul väga hea vahend kultuuri tutvustamiseks. Üks lahendus võiks olla virtuaalreaalsus, mis suudab elavdada minevikku. 

Virtuaalne muuseum

Trinlae töötab vanade, ligi saja-aastaste Nepali hümnide ja lauludega. Need on vanadele paberrullidele käsitsi üles kirjutatud ning tema tõlgib neid ja kirjutab neid ümber. Trinlae peab nende tõlkimist ja seeläbi säilitamist tähtsaks ka kohalike endi seisukohalt, sest need kätkevad endas palju ajaloolisi ja kultuurilisi teadmisi. 

„Liustikud sulavad... On võimalik, et kliimamuutuste tõttu peavad Himaalajas elavad rahvad, sealhulgas nepallased, oma kodupaigast lahkuma. Aga siis on neil midagi oma kultuurist säilinud ja nad võivad sellest lohutust leida,“ loodab Trinlae. 

Ta käis Tartus Kaarsilla juures BlueRay atraktsiooni vaatamas ja pidas seda võrratuks kogemuseks. „Nägin, et seal, kus praegu on park, oli enne pommitamist tänav, mille ääres seisid majad. Tänu virtuaalreaalsusele sain seda kogeda justkui omal nahal, mitte kuulata, kuidas keegi seda seletab. Selline meetod on palju loomulikum, sest laseb inimesel jõuda ise asjade päristähendusteni,“ räägib ta.

Nüüd on nunnal idee luua virtuaalne muuseum. Ta kohtus Tartu Ülikooli võrsefirma BlueRay eestvedajatega ja sai sellest veelgi innustust. Kindlat koostöölepet veel sõlmitud ei ole, kuid Trinlae avaldab lootust, et kui see juhtub, võiks sellest sündida midagi väärtuslikku. Muu hulgas annaks see võimaluse lükata ümber väärarusaamu teiste religioonide, näiteks budismi kohta. 

Elu tähistamine

Trinlae sõnul on tähenduste taasloomine ja uuesti mõistmine oluline ka siinse rahva jaoks. „Tartu on nii väike linn, kuid peaaegu igal nädalal toimub mõni klassikaline kontsert. Me ei mõtle sellele eriti, aga tegelikult on kultuuri austamine nagu elu tähistamine,“ rääkis ta.

Nepalis on palju usundeid: hinduism, budism, islam, kristlus ja nende kombinatsioonid. See tähendab, et eri aegadel peetakse eri pühi. „Aga kõik eri usundite esindajad tähistavad kõiki pühi! Näiteks jõulude ajal ei muretse keegi sellepärast, kelle identiteediga see seotud on. Nepalis pole ühtki vabandust, miks midagi tähistamata jätta, ja pidu käib kogu aeg!“ räägib Trinlae, kes on ka ise seal elanud.

Tema sõnul ei võta sealsed inimesed elu liiga tõsiselt. „Jah, muidugi on elus ka raskusi, kuid kõik möödub märksa kergemalt, kui kõik on heas tujus.“ Trinlae tajub seda ka eestlaste seas: siin toimub sügistalvisel pimedal ajal palju üritusi, näiteks festivalid, peod, jõuluturg ja muud. Tema arvates aitab see pimeduse ja depressiooni vastu.

Lisaks leiab ta, et praegused kehvad ilmaolud – valguse puudumine, vihm, niiskus – on kui looduse viis öelda, et keskenduda tuleb rohkem iseenda tervise ja vaimu hoidmisele. „See on nagu looduse kutse aja mahavõtmiseks,“ ütleb ta.