Marko Kabel veetis terve möödunud suve praktikal Eesti Geoloogiateenistuses (EGT) ja sai käed külge lüüa paljudes töödes.

Kui tulin 2016. aasta sügisel Tartu Ülikooli geoloogiat õppima, tegin seda sisetunde põhjal, et see ala võiks hakata mulle meeldima. Jälgisin, kuidas mõne eriala kursused on nii ülerahvastatud, ja mõtlesin, mida oleks tegelikult vaja. Silm jäi pidama geoloogia peale, aga mul ei olnud õrna aimugi, kui mitmekülgne see võib tegelikult olla.

Kui ütlen, mida õpin, kuulen siiani inimestelt: «Selge, sulle meeldivad kivid!» Tuleb tõdeda, et sellele ei saa ma vastu vaielda, aga tegelikult on geoloogia ka palju muud. See on eri teaduste segu: põhiliselt on vaja teadmisi keemias, füüsikas ja matemaatikas. Kasutada tuleb ja saab mitmesuguseid geofüüsikalisi ja -keemilisi meetodeid ning aparaate.

Kuna tegu on tõesti mitmekesise alaga, siis on selge, et kolme bakalaureuseaasta jooksul omandab ainult alusteadmised. Jõudsin sel sügisel magistriõppesse ja olen siiani avatud kõikidele suundadele. Seda iseloomustab hästi mu kolmanda kursuse suvel läbitud praktika Eesti Geoloogiateenistuses, kus sain kätt proovida mitmes töös.

Pettumus ja triumf

Minu praktikalugu sai alguse juba 2018. aasta aprillis, kui olin bakalaureuseõppe teisel kursusel ja kandideerisin esimest korda alles mõni kuu varem loodud Eesti Geoloogiateenistusse praktikale.

Sellel ajal tundus, et tahtjaid oli piisavalt palju, ja praktikante valiti loosi teel. Niimoodi juhtuski, et ma ei osutunud valituks. Sain vastuse stiilis, et loodame Teie jätkuvale huvile ja proovige järgmisel aastal uuesti. Selge, proovisingi uuesti!

Tänavu aprillis avanes taas võimalus kandideerida geoloogiateenistusse praktikale, mille käigus oli võimalik saada selgem pilt selle osakondadest ja tegevusaladest. Saatsin oma kandideerimisavalduse, pidades silmas merepõhja kaardistamist ja puursüdamike revisjoni.

Varsti saingi telefonikõne EGT meregeoloogia ja geofüüsika osakonna juhatajalt Sten Suurojalt, kes küsis, kas mulle ei meeldiks kaardistada merepõhja asemel tavalist maapealset pinnakatet.

Alguses olin natukene skeptiline, sest teadsin juba, milline töö see geoloogiline kaardistamine on. Olen aga selline inimene, kes haarab igast võimalusest kinni, ja vastasin: «Okei, teeme ära!». Loomulikult ei tahtnud ma, et eelmise aasta pettumus korduks.

Peagi selgus, et oleks vaja kedagi tegelema ka Arbavere puursüdamike revisjoniga, sest tugevatest noormeestest tundub olevat puudus. Puursüdamikukastid kaaluvad päris palju ja neid peab tõstma kahekesi. Sellisel viisil sai kokku lepitud kahe kuu jagu tööd.

Esimest korda läksingi mai lõpus Arbaverre, kus avati hiljuti nüüdisaegne puursüdamikuhoidla. Niimoodi algas minu praktika korraliku füüsilise tööga ehk Eesti aluskorrakivimite puursüdamikukastide jõutõmbe, rebimise ja surumisega.

Muigasin, et küll nad on kavalad: pole ime, et selleks tööks kasutatakse praktikante. Paar päeva transportisime puursüdamikke vanadest hoidlatest uude. Nii üksluiseks minu kogemus siiski ei jäänud ja varsti avanes kauaoodatud võimalus minna merele.

Päikesevõtt Suurel väinal

Sain võtta osa meregeoloogilistest välitöödest, mille eesmärk oli kaardistada Suure väina põhjasetteid. Tuli kasutada ära võimalust, et ilm oli soe ja meri rahulik, sest tormise ilmaga ei anna seda tööd teha. Õppisin selle käigus palju uut.

Paari päeva jooksul käsitsesime eri tüüpi geofüüsikalist aparatuuri, nagu CHIRP, sonar ja boomer. CHIRP on akronüüm ingliskeelsest nimetusest compressed high intensity radar pulse. Kui sonar kasutab pildi tekitamiseks ainult ühte sagedust, siis CHIRP saadab välja laiema sagedusvahemiku, mille abil saab luua põhjasetetest palju üksikasjalikuma pildi.

Boomer’iks nimetati sarnast võimalust, mis kasutab aga madalamaid sagedusi. Kui CHIRP ja boomer kombineerida, parandab see pildi eraldusvõimet ja põhjasetete läbitavust. Võin olla uhke, et tänu meie suvisele tööle sai koostada kogu Suure väina põhjasetete kaardi, mis oli esimene samm Saaremaa püsiühenduse loomisel.

Meretöödele järgnes kohe ööpraktika juba tuttavas Arbaveres. Selle sisu oli logida käsi-XRF-iga puursüdamikku ja digida spektraalandmed. Käsi-XRF-i ehk kaasaskantava röntgenfluorestsentsanalüsaatoriga saab teha spektraalanalüüsi ehk määrata aine keemilise koostise.

Meie eesmärk oli võrrelda eelmiste spektraalanalüüside tulemusi käsi-XRF-i samaintervalliliste tulemustega ühes puuraugus. Põhjus, miks tegime seda just öösel, oli see, et tulemusi oli vaja esitleda juba järgmisel päeval Arbavere uue hoidla avamisel.

Lisaks öötööle logisime Arbaveres olles käsi-XRF-iga Sakusaare magnetanomaaliasse puuritud puursüdamikku ja koostasime elementide sisalduse graafikuid, millega lokaliseerisime ka maagistunud intervalle.

Üks praktika tuimemaid, kuid juhendaja Siim Nirgi sõnul tänuväärsemaid osi oli digida spektraalanalüüside elementide sisaldus Uljaste ja Sonda piirkonna aluskorrakivimitest. Andmete sisestamine ise oli küll igav, aga need võivad olla määrava tähtsusega tulevaste süvapuuraukude asukoha valikul.

Labidaga metsas

Eesti Geoloogiateenistuse üks eesmärk on luua üle-eestiline geoloogiline aluskaart mõõtkavas 1 : 50 000. Selle käigus tehakse kindlaks maapõues paiknevate setete, kivimite ja põhjavee levik ning maavarade uued perspektiivalad, levialad või leiukohad.

Minu praktika ajal oli tähelepanu Häädemeeste ja Ikla kaardilehel – ilmselt on see seotud tulevase Rail Balticu trassiga. Sain koolis õpitule juurde hea kogemuse, kuidas määrata ja kirjeldada erinevaid pinnakattesetteid ning aluspõhja kivimeid.

Teoorias tundus see lihtne, aga tegelikkus oli muidugi raskem: töö tähendas päev läbi võsas kõndimist ja aukude kaevamist. Loomulikult olime õhtu lõpuks päris väsinud, aga samal ajal polnud sellest hullu.

Ühel päeval selgus, et oleks vaja abikäsi, et aidata EGT tellimusel Soomest tuleval ettevõttel uurida Jõhvi magnetanomaaliat geofüüsikalise meetodiga FrEM (ingl fixed receiver electromagnetic).

FrEM põhineb elektromagnetlainetel ja Jõhvis leidub teatavasti rauamaaki. Sõitsime kohale, panime maha suure voolukontuuri ja käisime vastuvõtjaga ringi. Sellise meetodi puhul tekitab maagikeha dipoolse magnetvälja anomaalia ja see annab teavet nii maagikeha orientatsiooni, geomeetria kui ka asukoha kohta. Kui see töötab, siis on see väga hea vahend, et uurida ka teisi maagiilminguid.

Suvel veetsin samuti geofüüsikalise uuringu käigus kaks päeva hoopis teises Eesti otsas: tegin TÜ vanemteaduri Argo Jõelehe ja teiste tudengitega Kilingi-Nõmme lähistel nn seismikat. Olin teinud nendega ka eelmisel aastal paar nädalat sama tööd, aga seekord sain abistada ainult ühel nädalavahetusel.

Lihtsustatult seisneb seismika tegemise meetod selles, et pannakse maha seismomeeter ja mitu 120 meetri pikkust liini. Iga 10 meetri tagant tuleb ühendada geofonid (signaali vastuvõtjad) ja iga geofonirühma juures peab tekitama vasara või tamperiga seismilisi laineid – jällegi head füüsilist vormi eeldav töö.

Selle meetodiga saab tuvastada maapõue settekihte ja struktuure, nagu meteoriidikraatrid või konkreetselt selle uuringu puhul ürgorud.

Jäin oma sellesuvise praktikakogemusega väga rahule. Veel kevadel mõtlesin, et kui saan kuu jagu midagigi teha, on mul vedanud. Augusti keskel praktika viimasel päeval võsast välja tulles olin aga hoopis õnnelikum.

Tuleb välja, et kui kasutada kõiki võimalusi, mis sulle avanevad, on lõpptulemus tõenäoliselt hoopis parem, kui alguses lootsid. EGT-s töötavad minu kogemuse järgi sõbralikud ja asjatundlikud inimesed, kellelt on õppida palju kasulikku. Kõigil geoloogiahuvilistel soovitan kindlasti sinna praktikale kandideerida!

Mida pidada geoloogiapraktikale minnes meeles?

• Kui sa pole päris kindel, mida tahad teha, alusta lihtsalt kusagilt. Üks asi viib teiseni ja võib juhtuda, et leiad midagi just endale sobilikku. Haara kinni igast huvipakkuvast võimalusest ja vaata, kuhu see sind viib.
• Kui ei lähe nii, nagu tahtsid, siis proovi uuesti.
• Kui sa ei oska endale antud tööd kohe teha, pole viga. Alles tegemise käigus õpid, kuidas asjad tegelikult käivad.
• Praktika käigus saad tutvusi, mis tulevad tulevikus kindlasti kasuks.