Tudengiorganisatsioon Rahvusvaheliste Suhete Ring (RSR) käis oktoobri keskpaigas oma järjekordsel välisreisil. Seekord kutsus eesti üliõpilased endale külla RSR-i sarnane Stockholmi tudengiorganisatsioon

RSR-i liige Hannes Hugo Urbla selgitas, et sedalaadi rahvusvaheliste suhete suunitlusega tudengiorganisatsioonid pesitsevad mitmes suuremas Rootsi ülikoolis ja need on oma hõlma alla võtnud üks katusorganisatsioon. «Nad kaasasid meid selleks, et arendada partnerlussuhet. Lätlasi ega leedukaid polnud aga kutsutud ja tõtt-öelda paitas see natuke meie ego,» märkis Urbla.

Külaskäigu jooksul kohtus 16-liikmeline RSR-i delegatsioon muu hulgas ka Eesti saatkonna konsuli ja asejuhiga, et arutleda Rootsi poliitika, Rootsi ja Eesti suhete ning Rootsis elavate eestlaste käekäigu üle. Peamine eesmärk oli aga osaleda Põhjamaade kaitse ja turvalisuse konverentsil, mille korraldas Rootsi Kaitseülikool (Försvarshögskolan). Konverentsi teema oli Põhjamaade kaitsevõimekuse arendamine praeguses turbulentses maailmapoliitilises olukorras.

Urbla kordas seal kõlama jäänud seisukohta, et maailm muutub – ja mitte rahumeelsetele riikidele soodsal moel – ning ellujäämiseks peavad Põhjamaad oma jõud ühendama.

Nagu teada, ei ole Soome ega Rootsi NATO liikmed. Selle asemel et NATO-ga liituda, moodustati 2009. aastal uus sõjalise koostöö raamistik NORDEFCO (Nordic Defence Cooperation), kuhu kuuluvad Rootsi, Norra, Soome, Taani ja Island. Urbla ütles, et kummalisel kombel on rootslased väga uhked selle üle, et nad NATO-sse ei kuulu. 

«Võiks öelda, et neil on sellega lausa mingi kiiks,» arutles ta. Teadupärast on Soome lähiajaloos kuulsust kogunud oma eriliste suhete poolest Venemaaga, mistõttu tõenäoliselt väldivad nad NATO liikmesust ka tänapäeval. Ühisõppusi NATO-ga on mõlemad riigid aga sellegipoolest korraldanud ja neid toimub kindlasti ka edaspidi.

Urbla hinnangul raputas nii Rootsit kui ka Soomet see, kui Venemaa okupeeris Krimmi. See kinnistas nende arusaama, et liitumine ei oleks mõistlik.

«Ukraina tahtis NATO-ga liituda ja vaata, mis sai!» kirjeldas Urbla skandinaavlaste mõttekäiku. «Seepärast peavad nad oluliseks kaitsekoostöö arendamist, kuid NATO-le ütlevad ei,» tõdes ta. 

Sestap ongi loodud regioonikeskne liit NORDEFCO. Urbla arvas, et Põhjamaadel on lihtsam niimoodi toimetada, sest nad tegutsevad ajalooliselt samas väärtusruumis. «Rootsi, Norra ja Taani on oma suured sõdimised juba väga ammu selja taha jätnud ja sõjakirve maha matnud. Rootsi pinnal toimus sõda ju viimati 19. sajandi alguses. Põhjamaalastest on saanud tõelised vennasrahvad,» sõnas ta.

Eesti kui koostööpartner

RSR-i endine asepresident Stina Suurväli, kes käis samuti Rootsis üliõpilaskomandeeringus, ütles, et muidugi oli suur au, et Eesti delegatsioon oli konverentsile kutsutud. «Sellest ei maksa aga teha ennatlikke järeldusi, nagu oleks NORDEFCO soov kaasata Eestit oma ühendusse. Pigem näevad nad Eestit hea koostööriigina, kellega koos korraldada projekte ja õppusi, kuid neil ei tule mõttessegi, et Eesti võiks olla üks liige Põhjamaade perekonnas,» selgitas ta. 

Nii Suurväli kui ka Urbla olid ühel meelel, et oleme Skandinaavia maadega võrreldes ühiskonna ja sotsiaalse küpsuse mõttes alles lapsekingades, ning nende sõnul jäi kohati mulje, nagu poleks Soomegi veel päris omaks võetud. «Oli tunda, et oleme kohale kutsutud veidi formaalsuse pärast,» märkis Suurväli.

Olgugi et oleme Põhjamaadele kui väiksem vend, näevad nad Eestit riigina, kellelt õppida küberkaitset. Eestlastel paluti konverentsil pidada ka ettekanne. RSR kutsus meie riiki esindama Välisministeeriumis töötava Kaja Karlsoni, kes rääkis küberruumist ja selles peituvatest murekohtadest. 

«Küberkaitse on Eesti tunnusmärk – kõige õnnestunum asi üldse! Me oleme iseseisvunud endine sotsialismimaa, kes on nüüd kui eespingis istuv viieline koolipoiss,» arvas Urbla. Sestap näitab see, et meid on ühise laua taha kutsutud, Eesti tunnustamist.

Välissõidud annavad uue vaate

RSR on ka varem oma liikmetega välisreisidel käinud, aga samuti vaadanud ringi Eestis ja püüdnud igal semestril korraldada mõne suurema ettevõtmise. «Enamasti valime sihtkoha ise. Peame arvestama, et reis ei oleks liiga kallis ega liiga pikk, et see segaks võimalikult vähe meie õppetööd,» rääkis Urbla.

Reisidel on alati eesmärk külastada asutusi, mis on seotud rahvusvaheliste suhete ja poliitikaga. Lähtepunktiks on tavaliselt Eesti saatkond, olenemata sellest, mis riigis parasjagu ollakse. Saatkonnast algab reisiteekond. 

«Saatkonnas saame päriselt aru, mis selles riigis toimub ning millised on selle riigi ja Eesti vahelised suhted,» selgitas Urbla. Reiside eesmärk on see, et lisaks ülikoolis omandatud teadmistele saaks ka kohapealse vaate. «Loengus ja seminaris saad faktiteadmisi, aga riiki päriselt näha ja kogeda on hoopis midagi muud,» nentis Urbla. Näiteks selle aasta kevadel käis RSR-i delegatsioon Ukraina parlamendivalimiste ajal Kiievis.

«Ma ei kujuta oma ülikoolielu ilma RSR-ita ette,» avaldas Suurväli. «See oleks igavam ja ma ise oleksin lollim, sest peale sotsiaalse kapitali pakub RSR ka midagi n-ö käegakatsutavat: loenguid, reise ja raadiosaadet «Ringjoon»,» lisas ta.

Ka Urbla nõustus sellega, öeldes, et ülikoolis on teda kõige enam harinud just RSR. «Meil on aktiivne liikmeskond – kõik peavad panustama ja tahavad seda teha ning meil on järjekord ukse taga,» ütles ta uhkusega. 

Mõlemad tõid esile selle, et RSR-i liikmetel on ühine huvivaldkond – rahvusvahelised suhted –, aga erisugused erialad. Liikmete hulgas on tulevasi riigiteadlasi, ajaloolasi, semiootikuid, arste ja teiste erialade esindajaid, ning kõik nad rikastavad klubiseltskonda ja arutelusid oma eriala vaatepunktiga.