TÜ doktorant Anne-Mai Ilumäe püüdis kolleegidega oma doktoritöö «Uurali rahvaste geneetiline ajalugu läbi isaliini N ja autosoomse varieeruvuse prisma» raames välja selgitada uurali keelte leviku viisi ja ajaraamid.

Ilumäe selgitas, et enamik eesti keele sugulaskeeli rääkivate rahvaste meestest kannab 10–60 protsendi ulatuses isaliini tähisega N. Selline osakaal on märkimisväärne. Doktoritööd tehes püüdis ta aru saada, kuidas on see isaliin üle terve maailma jagunenud – nimelt esineb seda ka mujal, näiteks hiinlastel, jaapanlastel ning Baikali ääres elavatel burjaatidel ja mongolitel, kuigi neil on isaliini N sagedus väiksem kui teistel Põhja-Euraasia rahvastel, nagu eestlastel ja soomlastel. Võttes aga arvesse Hiina suurt rahvaarvu, moodustab ka väike osa hiinlastest absoluutarvudes siinse rahvaarvuga võrreldava inimhulga.

Suure sagedusega esineb isaliini N terves Siberis, ja mitte ainult uurali keeli kõnelevatel rahvastel. Näiteks Kesk-Siberis elavatel jakuutidel kannab seda liini 80 protsenti meestest, mis viitab Ilumäe sõnul sellele, et üks isaliin oli mingil hetkel väga sagedaseks muutunud.

«Võib oletada, et ühel hetkel hakkas väikesearvuline rahvakild kasvama ning ühe isaliini kandjad olid eriti võimekad soodustama oma poegade ellujäämist ja täiskasvanuikka jõudmist. Ma ei oska täpselt öelda, miks see nii juhtus, kuid arvan, et tegemist võis olla muu hulgas sotsiaalsete põhjustega – miskipärast oli üks mees oma liini edasiandmisel ja säilitamisel väga tubli,» sõnas ta.

Selleks et tuvastada sama isaliini kandva ühise esivanema olemasolu, vaadatakse geneetilisi mutatsioone ehk genoomi järjestuse muutusi. «Suur osa mutatsioonidest juhtub väga harva – üks kord inimkonna ajaloo jooksul –, kuid inimgenoomi suuruse tõttu on neid aja jooksul kogunenud sadu tuhandeid,» selgitas Ilumäe.

Kui võrrelda Aafrika ja Euroopa rahvaste esindajate geneetikat, siis võib näha, et nende vahel esineb rohkesti genoomi järjestuse muutusi. Osa neist – kui koondada tähelepanu vaid Euraasia populatsioonidele – viitab sellele, et siinsetel asukatel on tekkinud teatud mutatsioonid, mida aafriklastel pole. Selliste mutatsioonide geograafiline jaotus annab aimu kunagistest inimeste rännetest Euraasia mandri piires.

DNA pärandumisel vanemalt järglasele on mutatsioonide teke genoomis paratamatu. Ilumäe selgitusel juhtuvad vead sellepärast, et evolutsioon peab mingi valiku tegema. «Iga inimene ei sünni siia ellu tervena või ei jää ellu. Paljud muutused ei avalda aga järglasele mingit teadaolevat head ega halba mõju – need on lihtsalt juhuslikud genoomi muutused. Selliste muutuste geograafilist esinemist ma uurisingi,» rääkis ta.

DNA-proovid

Oma doktoritöös vajas Ilumäe analüüsimiseks ja võrdlemiseks proove, mis hõlmaksid kogu Põhja-Euraasia rahvaid. «Valim on suur ja ega saa minna neid niisama metsa korjama,» naljatles ta. Nii valimi koostamisel kui ka analüüsimisel sai ta abi kolleegidelt Venemaa õppe- ja meditsiiniasutustest.

Valimisse kuulumiseks pidi inimene andma nõusoleku uuringus osaleda ning täitma ka küsimustiku, kus muu hulgas tuli vastata vanavanemate päritolu ja rahvuse kohta. Ilumäe nentis, et kõik inimesed paratamatult ei tea, et on geneetiliselt segunenud ja et mõni nende esivanem on pärit kusagilt kaugemalt. Näiteks Põhja-Euraasia põliselanike seas on segunemist vene rahvusest inimestega.

«Kui inimene ise ütleb, et on eestlane, aga geneetilise mustri põhjal näen, et ta sarnaneb hoopis mõne teise rahvusega, siis ma ei hakka talle seda ütlema ega tohigi seda teha. Mina uurisin päritolu peegeldavat geneetilist sarnasusmustrit, mis ei ütle midagi inimese kultuuri ega käitumise kohta,» selgitas Ilumäe. Nende bioloogiliste mustrite järgi saab öelda, kust on pärit inimeste esivanemad ehk milline on nende geograafiline taust.

Tehnoloogiline muutus

Igas inimese rakus paiknev DNA molekul koosneb nelja tüüpi lämmastikalusest ehk teatud sorti keemilisest ühendist. Kui üht sellist DNA molekuli alamosa kujutada kui loetavat kirjatähte, siis sellist geneetilist «joru», nagu Ilumäe seda illustreerivalt nimetas, on igas inimrakus väga palju – terve raamaturiiuli jagu. Kui uurida genoomi osasid, mis päranduvad vaid emalt mõlemast soost lastele või isalt ainult poegadele, võib nendes leiduvaid mutatsioonide mustreid siduda ajas katkematuteks ema- või isaliinideks, milles iga teatud mutatsioonide hulk annab infot ühe konkreetse esivanema kohta valitud ajapunktis. Selleks et saada infot rohkem kui ühe esivanema kohta, peab aga uurima genoomi tervikuna.

Kui lugeda kokku mutatsioonide arv ema- ja isaliine määravas DNA osas, saab umbkaudu teada, millal elasid tänapäeva inimestes levinud ema- ja isaliinide kandjate viimased ühised esivanemad. Nende liinide geograafiline paiknemine ütleb meile, kus need esivanemad võisid elada.

«Kui vaadata kogu maailmast kogutud proove, siis ajaliselt kõige sügavamad vanemaliinide lahknemised ja seega vanimad ema- ja isaliinid paiknevad Aafrikas. Sellest võib järeldada, et meie kõige kaugemad esivanemad elasid Aafrikas, aga siis üks inimhulk eraldus, rändas Aafrikast välja ja läks edasi mööda ilma laiali,» rääkis Ilumäe.

Isaliini N muster

Ilumäe selgitas, et emaliinides ei ole näha sellist tähelepanuväärset jagatud mustrit nagu isaliinis N, mis on ühine kõikjal Põhja-Euraasias elavatel rahvastel. Isaliini N kandjate jõudmine Läänemere idakaldale on oletatavasti seotud algse läänemeresoome keele levikuga.

Sellest algkeelest arenesid aja möödudes välja ka tänapäevased eesti, soome, karjala ja teised Eesti lähiümbruses räägitavad läänemeresoome keeled. See pakub tuge eestlaste juurte teooriale, mis seostab eesti keele jõudmist tänapäeva Eesti aladele Uurali mäestiku lõunajalamilt. Nüüd võib väita, et koos keelega rändasid ka inimesed, kes segunesid juba varem siinsetele aladele jõudnud asukatega, ning et tegu ei olnud pelgalt keelte kultuurilise edasikandega, vaid toimus ka suunatud inimränne.

Eestis kannab umbes 30 protsenti meestest isaliini N, soomlastel aga on see osakaal ligikaudu 60 protsenti. Samuti on N-liin väga sage meie ida pool elavatel keelesugulastel, kuid lähinaabritest rootslastel, kelle keel kuulub indoeuroopa keelte hulka, kukub see kolme protsendi peale.

«See muutus on väga järsk, mis vihjabki, et see konkreetne isaliin võiks olla seotud uurali keelte levikuga,» selgitas Ilumäe. Ta lisas, et isaliin N on Euraasias nõnda laialt levinud, et ühendab omavahel nii eestlasi kui ka mõningaid Siberi põlisrahvaid, näiteks Tšuktši poolsaarel elavaid tšuktše, aga ka Ida-Siberis Jaapani mere ääres elavaid nanaisid.

Ühise isaliini kandjate viimane ühine esivanem elas umbes 5000 aastat tagasi, mis inimkonna pikka ajalugu arvestades on väga lühike aeg levikuks niivõrd suure maa-ala peale nagu terve Põhja-Euraasia, mis laiub Läänemerest Vaikse ookeanini.

Analüüsides isaliini N sagedust ja selle alamharusid iseloomustavaid mutatsioone näiteks komidel ja udmurtidel, tuli välja, et nende seos keelesugulastest eestlaste ja soomlastega on ajaliselt sügavam kui näiteks Baikali järve ümbruse mongolite ja burjaatidega.

See tähendab, et kolmandiku eesti ning komi ja udmurdi meeste viimane ühine esivanem võis elada 7000 aastat tagasi, kuid umbes kümnendiku mongoli meestega paigutub ühine esivanem palju varasemasse aega – 5000 aasta taha.

Selleks et kindlalt teada saada, kust ränne viie aastatuhande eest alguse sai, läheb vaja arheoloogilistest inimluuleidudest eraldatud vana DNA-d, mida Ilumäe oma doktoritöös ei uurinud. Küll aga toob ta esile, et koostöös kolleegidega selgitasid nad välja rände ajaraamid ning veendusid, et selle tähelepanuväärse Põhja-Euraasia isaliini kandjate levik oli hiljutine ning väga kiire, kuid ulatus pikkade vahemaade taha.

Isakeel ja emamaa

Kuigi praegu Põhja-Euraasia eri otstes asuvad isaliinid lahknesid 5000 aastat tagasi, jõudsid nende kandjad Eesti aladele märksa hiljem. Milline põhjus inimesi liikvele ajas, pole praeguste andmete põhjal veel selge.

«Võib spekuleerida, et rände põhjus oli näiteks samasse ajajärku dateeritud kliimamuutus – ilm muutus niiskemaks, tundra asendus metsavööndiga ja ehk oli metsas rohkem toitu. Võib ka olla, et tänu paremale kliimale saadi rohkem järglasi ja neil oli võimalusi oma kogukonnast eemale rännata,» arutles Ilumäe.

Sisserännet ida poolt näitab ka eestlaste täisgenoomides leitud väike ühisosa teisi uurali keeli kõnelevate läbinaabritega. 

Geenivõrdlusi on tehtud ka naaberrahvastega, kes ei räägi uurali keelkonda kuuluvaid keeli. «Sellisel teel leitud ühisosa näitab, et soome-ugri keelte levikut võib seostada inimeste hiljutise liikumisega, kuid arheoloogiast on teada, et siinmail elasid inimesed juba pärast viimase jääaja lõppu umbes 10 000 aastat tagasi. Mis keelt need inimesed rääkisid, seda me öelda ei oska, kuid tõenäoliselt polnud neil keeltel mingit seost praeguse eesti keelega,» selgitas Ilumäe.

Samas võisid siin ees olla juba inimesed, kes olid osaliselt Siberi päritolu, sest kõigi kolme Baltimaa rahva geenifondis on tuvastatav Siberi mõju. Eestlastel on see kõige enam ehk viis protsenti, lätlastel kolm protsenti ja leedulastel üks protsent.

Sellest võib järeldada, et Siberi päritolu geneetiline substraat hõlmab ka teisi Kirde-Euroopa rahvaid. Kas seda annab seostada vaid soomeugrilaste tulekuga või näitab see mitmekordset eelajaloolist rännet Siberist siia, tuleb veel uurida edaspidistes vana DNA uuringutes.

«Võib-olla peaksime ütlema hoopis isakeel ja emamaa, sest me ei näe emaliinides sellist mustrit, mis seostuks selgelt niivõrd hiljutise inimrändega,» ütles Ilumäe. Ta ei taha kindlalt väita, et naised jäid paigale ja mehed rändasid edasi, kuid naiste liikumisest selget mustrit välja ei joonistu. Ilmselt rändasid koos meestega ka naised, kuid neid võis olla vähem või soosis hõimukord vaid ühe mehe poegi.