Sood seovad 20% kogu maismaa muldades leiduvast süsinikust, seega on kliimamuutuste kontekstis oluline uurida soodes toimuvaid protsesse. Teadlased leidsid kodaamööbide abil, et enamiku uuritud soode pinnakiht on viimase mõnesaja aastaga märkimisväärselt kuivenenud.

Mainekas teadusajakirjas Nature Geoscience ilmus Eesti teadlaste osalusel artikkel Euroopa soode pindmise kihi laialt levinud kuivenemisest viimastel sajanditel. 12 riigi teadlased uurisid Euroopa 31 eri tüüpi soo niiskusrežiimis viimase umbes 2000 aasta jooksul toimunud muutusi ning nende võimalikke põhjusi ja tagajärgi.

Eestist osalesid uuringus Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi sooteadlane Edgar Karofeld ja praegu Vaida põhikooli loodusainete õpetajana töötav Ülle Sillasoo.

Sood muutuvad üha kuivemaks

Sood on tähtsad süsihappegaasi sidujad ja süsiniku talletajad. Kuigi sood katavad maailma maismaast vaid umbes 3%, sisaldub sooturbas ligi 20% kogu muldade süsinikust. Turba teke saab soodes jätkuda aga vaid kõrge veetaseme tingimustes. Veetaseme alanedes hakkab turvas lagunema ja süsinik süsihappegaasina atmosfääri eralduma, mõjutades kogu maailma süsinikubilanssi ja kliimat.

Soode veetaseme muutuste uurimiseks on instrumentaalseid vaatlusi tehtud vaid veidi üle poole sajandi – üks pikemaid vaatlusridu on olemas Männikjärve rabast alates 1951. aastast. Pikaajaliste muutuste uurimiseks kasutasid teadlased nüüd aga kodaamööbe, kes elavad sammalde vahel ja pindmises turbakihis. Edgar Karofeld selgitas, et nende ainuraksete liigiline koosseis ja arvukus reageerib niiskuse muutustele kiiresti ning nii on turbas säilinud kodade järgi võimalik kindlaks teha, millised on olnud kunagised niiskustingimused.

Selgus, et enamiku uuritud soode pinnakiht on viimase mõnesaja aastaga märkimisväärselt kuivenenud: aastatel 1800–2000 on 60% uuritud soodest olnud kuivemad kui tervikuna viimase 600-aastase perioodi kestel. Samuti on sood viimase 200 aasta jooksul olnud 24% kuivemad kui kogu uuritud 2000 aasta pikkusel ajavahemikul.

Kuna enamik uuritud soodest olid inimtegevusest suuremal või vähemal määral mõjutatud, on raske eristada kliimamuutuste ja inimtegevuse mõju soode kuivamisele. Sellest hoolimata võib öelda, et muutused on toimunud ka looduslikes soodes – Eestis väljendub see näiteks looduslike rabade metsastumises.

Kuivenemine toob ohtliku muutuse

Karofeldi sõnul võidakse soode kuivenemisel peagi ületada piir, millest alates sood muutuvad süsiniku sidujast hoopis süsihappegaasi allikaks.

«Sellel oleks suur mõju, sest näiteks Euroopa soodes on talletatud umbes viis korda rohkem süsinikku kui metsades, kuigi metsaraie mõjust süsinikubilansile räägitakse märksa enam. Kuivendatud sood katavad umbes 0,3% planeedi maismaast, kuid emiteerivad ligikaudu 6% kogu inimtekkelisest süsihappegaasist,» ütles Karofeld.

Suurima negatiivse mõjuga on Indoneesias ja Malaisias õlipalmide ning teiste kultuurtaimede kasvatamiseks kuivendatud sood: turba lagunemisel ja põlemisel eraldub sealt ligikaudu sama palju süsihappegaasi kui sama ajaühiku jooksul kogu USA tööstusest.

Karofeld rääkis, et Eesti kuivendatud soodest ja turbatootmisaladelt eralduva süsihappegaasi kogus jääb alla vaid põlevkivitööstuse ja -energeetika heitkogustele, kuid ületab mitu korda transpordivahendite emissiooni. Ometi toetatakse CO₂-heite vähendamiseks elektriautode ostmist.

«See tähendab, et raha läheb riigist välja. Kui korrastaksime ka kõigest 120–200 hektarit jääksood, oleks tänu sellele õhku paiskumata jääv CO₂ heitkogus umbes sama suur kui see, mille me jätame tekitamata Eestis elektriautosid kasutades (arvestamata elektritootmisel eralduvat CO₂). Soodele keskendudes jääks see raha Eestisse, suureneksid meie teadmised ja paraneks riigi kuvand,» võrdles Karofeld.

Kui elektriauto tuleb iga kümmekonna aasta tagant uue vastu vahetada, siis kuivendatud soo taastamise positiivne mõju aja jooksul üha suureneks.