Oktoobri lõpus kaitses Dagmar Narusson ühiskonnateaduste instituudis doktoritöö, kus ta uuris personaalse taastumise võimalusi. Ta leidis, et vaimse tervise probleemidest aitab üle saada see, kui hädasolija saab spetsialistidelt oskuslikku tagasisidet.

Personaalse taastumise käsitust on teaduses tuntud juba üle kahekümne aasta, kuid Eestis on seni keskendutud eelkõige kliinilisele taastumisele ehk sümptomite ravile. Üha enam on aga meilgi hakatud väärtustama personaalset taastumist, mis tähendab, et pärast terviseseisundi stabiliseerumist aidatakse inimesel leida uuesti oma koht ühiskonnas. Personaalse taastumise protsessis kujundab inimene ümber oma väärtused, eesmärgid ja identiteedi ning püüab mõista, milles ta on hea ja kuidas saab ühiskonda panustada.

Personaalse taastumise termini tõi esimest korda oma artiklis välja William Anthony 1993. aastal. Ta selgitas seda kui teekonda, kus inimene tuleb välja patsiendi rollist ja avastab, kes ta ühiskonna liikmena on. Selle protsessi läbimiseks ei ole kindlat retsepti. 

«Inimesel on vaja kaasteelisi ja professionaalset tuge, sest üksi ei saa seda läbi käia. Peab endalt küsima, kes ma peale patsiendi veel olen,» selgitas äsja sotsioloogia erialal doktoritöö kaitsnud Dagmar Narusson.

Vaimse tervise probleeme on igasuguseid. Mõnest haigusest polegi võimalik kliiniliselt terveks saada, kuid personaalne taastumine annab võimaluse end paremini tunda. «Haigus on miski, mis käib sinuga kogu aeg kaasas ja millega pead õppima elama. Samas pead endale teadvustama, et sina ise ei ole see haigus,» rääkis Narusson. Maailma Terviseorganisatsioon on avaldanud video, milles kasutatakse psüühikahäire illustreerimiseks musta koera, kes inimest lakkamatult saadab, ja õpetatakse, kuidas temaga koos elada.

Haavatavus võib viia kriisini

Oma töös käsitles Narusson haavatavuse kontseptsiooni. Ta selgitas, et teel vaimsesse kriisi läbitakse kolm etappi. Kõigepealt võib ohtu sattuda inimese taluvusvõime – see võib juhtuda mingi välise mõjutaja, näiteks stressi tõttu. Järgmisena peaksid käivituma ressursid, mis sõltuvalt inimesest aitavad tal kindla aja vältel stressile vastu hakata. Kui ressursid ei aktiveeru õigel ajal, saabubki kolmas etapp ehk avaldub haavatavus – igaühel omal moel – ja võib tekkida kriis. 

Narusson rääkis, et vahel võib minna aastaid, kuni kriisi sattunud inimene endale probleemi tunnistab. Oma doktoritööd tehes kohtas ta haiget, kes oli sümptomeid eiranud lausa seitse aastat. Eitamine võib kesta nõnda kaua, et inimene muutub endale ja teistele ohtlikuks, mistõttu tuleb ta haiglasse toimetada. Siinkohal on tarvilik rõhutada, et mida varem ohumärkidele tähelepanu pöörata, seda lihtsam on terveneda.

Vaimne tervis ei ole tabu

Narusson räägib oma töös, et personaalne taastumine eeldab ka sotsiokultuuriliste aspektidega arvestamist. Esimene samm taastumisel on haiguse tunnistamine, seejärel selle lahutamine enda identiteedist (haigus ei võrdu minapildiga). Paraku on Eestis tugevalt kanda kinnitanud nõukogudeaegne arusaam, et vaimse tervise probleemid on tabu või pseudoteema. Selleks, et hädas inimest mõistetaks ja et ta saaks astuda samme oma taastumise teekonnal, on vaja ühiskonnalt positiivset peegeldust. 

Identiteet luuakse teiste inimeste kaudu – me näeme end paljuski sellisena, kuidas ühiskond meisse suhtub. Kui peegeldus on negatiivne, satub minapilt löögi alla. Sestap on tähtis, et samamoodi, nagu haige peaks suutma lahutada oma probleemi isiksusest, saaksid sellest aru ka ühiskond ehk raskustesse sattunu kaasteelised.

Olgugi et meil on võrreldes Soome, Inglismaa ja teiste lääneriikidega teadlikkuse suurendamisel veel kõvasti arenguruumi, on Narussonil hea meel, et üha enam on haiguse all kannatanud nõus avalikult oma kogemusest rääkima. 

«See annab võimaluse samastuda ja kinnistada arusaama, et need on päris probleemid. Kui keegi on rääkinud, annab see lootust ka teistele,» tõdes ta. «Kõige raskem on see, kui ühiskonnalt ei tule mingit vastukaja, sest vastus kinnitab inimese olemasolu. Tuleb märgata ja vastata,» lisas Narusson.

Peegeldamine muudab elu

Narusson selgitas, et teistelt saadav peegeldus on personaalse taastumise juures üks tähtsamaid aspekte. Taastuja habrast minapilti saab positiivses suunas mõjutada näiteks psühhiaater, sotsiaaltöötaja või meditsiiniõde. Narusson kasutab nende koondnimetusena sõna klienditöötaja. Spetsialist oskab inimest innustada, selgitada personaalse taastumise olemust ja anda nõu.

Narusson tõdes, et kriisi ja haiguse tõttu võib inimesel olla raske teha ühiskonna silmis tähtsaid asju, isegi kõige argisemaid toiminguid. Doktoritöö kirjutamise käigus kuulis ta lugu naisest, kes oli varem oma välimusele palju tähelepanu pööranud ning teistelt tihti komplimente saanud, aga haigena ei suutnud hommikuti isegi juukseid kammida. 

Kriisist välja tulles ja personaalse taastumise teekonnal esimesi samme astudes tuleb inimesel uuesti avastada, kuidas ühiskonnas elada. Klienditöötaja saab innustada tegema esialgu just tavainimesele lihtsana tunduvaid asju. «Väikeste sammudega hakkabki inimene proovima,» sõnas Narusson.

Oma töös kirjeldas Narusson CHIME raamistikku, mille abil saab analüüsida vaimse tervise seisundit. See raamistik hõlmab viit aspekti, millega on vaja personaalse taastumise protsessis järjepidevalt tegeleda. Nende ingliskeelsete nimetuste esitähtedest on tuletatud ka raamistiku nimetus: ühendatus (ingl connectedness), lootus ja optimism tuleviku suhtes (hope and optimism about the future), identiteet (identity), elu mõte (meaning in life) ning kontroll ja selle laiendamine (empowerment). Neile nähtustele on vaja tähelepanu pöörata elu lõpuni, sest personaalne taastumine on elukestev protsess.

CHIME raamistiku abil saab igaüks, ka terve inimene, katsetada, kas ta tunneb end oma elu peremehena. «Kõige võti on hea vaimne tervis ja selle hoidmine – see puudutab meid kõiki,» sedastas Narusson.

Narussoni kõnetas doktoritööd tehes kõige enam lootuse teema – see, kui suur jõud on lootusel ja lootmisel. Tema jaoks oli pöördepunkt siis, kui ta nägi klienditöötajaid, kes mõistavad personaalse taastumise olemust ja lähtuvad sellest oma töös. 

«Neid nimetatakse lootusehoidjateks (ingl hope holders). See tähendab, et nad usuvad inimesse ja märkavad seda, mida patsient ise ja kõrvalseisjad ei näe. Näha inimese arengupotentsiaali – see on väga sügav asi,» sõnas Narusson.

Eestlaste suhe lootusesse

Et lootuse teema aga doktoritöösse väga põhjalikult ei mahtunud, vajab see Narussoni hinnangul kindlasti edasist uurimist. Muu hulgas huvitab teda eestlaste arvamus lootusest. Vesteldes inimestega, keda on tabanud psüühikahäire, märkas ta, et nad muutusid lootusest rääkides väga ettevaatlikuks. Ta tõi esile kolme liiki kõhklusi: «Tahaks loota, aga ei oska», «Lootusest ei sobi rääkida, sest see on justkui tuleviku ärasõnumine» ja «Kui teised inimesed ei looda, ei suuda ka mina seda teha».

Charles Snyder, keda Narusson peab lootuse teooria üheks isaks, kirjeldas oma töödes, kuidas lootust on võimalik õppida ja arendada. «See pani mind mõtlema, et kui õpetada lastele lootmist, tulevad nad täiskasvanuna eluga paremini toime,» arutles Narusson.

Avatud dialoog – nüüd ja kohe!

Oktoobri algusest saati on Narusson täiendanud oma teadmisi personaalse taastumise kohta Londonis, õppides seal avatud dialoogi meetodit. Personaalse taastumise üks eestkõnelejaid Mike Slade rääkis septembri alguses Nottinghamis konverentsil «Refocus on Recovery», et vaimse tervise valdkonna keskmes on praegu ja lähiaastatel kaks suunda, mis on kooskõlas personaalse taastumisega ning mis võiksid olla väga tähtsad tööriistad. Üks neist on seesama avatud dialoog, millega Narusson aktiivselt edasi tegeleb. Tema hinnangul võib seda nimetada mõttelaadiks, kuid sellest on välja arendatud ka meetodid, mis võimaldavad praktikutel uusi põhimõtteid rakendada.

Avatud dialoogi meetod lähtub põhimõttest, et hädasolija vajab kiiret vastust teistelt inimestelt ja professionaalidelt. Dialoogi käigus saab haige iseendast teadlikumaks.

Selle meetodi alusel tegutsevad psühhiaatriahaiglad ja vaimse tervise keskused korraldavad abivajajale esimese avatud dialoogi seansi ööpäeva jooksul pärast haiglasse helistamist. Dialoogi kaasatakse ka pereliikmed ja teised lähedased, sest ühe inimese kriis puudutab teisigi. Kohal on praktikud ning hõlbustaja, kes juhib vestlust, võimaldades haigestunud inimesel ja tema lähedastel murest rääkida. 

Praktikud on kui peegeldajad, kes vestluse ajal midagi ei ütle. Vahepeal tehakse hõlbustaja ning haige ja tema kaaslaste vestlusesse paus, mil saavad sõna praktikud, et peegeldada, st rääkida omavahel, aga teiste juuresolekul haige seisundist. Peegeldajate dialoog peab olema austav, mitte häbimärgistav, ja pakkuma kõrvalpilku. Seejärel vestlevad jälle haige ja tema lähedased ning seesugune ring kordub nii palju kui vaja.

«Probleemid on seotud suhetega ja need mõjutavadki vaimset tervist,» tõdes Narusson. Avatud dialoogi meetod peaks andma aimu, kus on probleemi tuum. Seansi käigus saab inimene mõtestada koos teistega oma isiklikku lugu – seejärel on palju lihtsam jõuda selgusele, mida on vaja edasi teha.

Avatud dialoog ja teiste inimeste märkamine aitavad korrastada minapilti ja mõista enda väärtuslikkust. See tõde ei kehti ainult psüühikahäiretega inimeste kohta, vaid puudutab igaüht.