Kui Tartu Riikliku Ülikooli ajalooüliõpilane Ludmilla Meiel 1965. aasta 21. detsembri hommikul koos teiste tudengitega harjumuspäraselt üle Toomemäe loengusse läks, märkas ta eespool paistvat kummalist kuma. Naljatades arvanud noored, et ehk lastakse Stalini sünnipäeva puhul ilutulestikku.

Meieli meenutuse kohaselt mõistsid nad aga vastutulijate nutuste nägude järgi üsna ruttu, et juhtunud on midagi väga tõsist. Pilt, mis peahoone ette jõudes avanes, polnud šokeeriv mitte ainult akadeemilisele perele, vaid kogu eesti rahvale.

Tuli oli hävitanud ülikooli peahoone kõrgklassitsistliku aula ja hulga ülemiste korruste ruume – kokku umbes 900 ruutmeetrit 6255-st. Materiaalseks kahjuks hinnati 228 000 rubla, kuid õnnetuse moraalne kahju oli hoomamatult suurem.

Vaimuelu sümbolid

Olid ju peahoone kuue sambaga portikus ning aula olnud aastakümneid nii Tartu ülikooli kui ka terve eesti kõrghariduse ja vaimuelu sümbolid. Samuti oli hoone kogu senise okupatsiooniaja kestel hoidnud justkui mõttelist sidet kaotatud omariikluse ja vabaduse ning allasurutud rahvuskultuuri ja -teadustega.

Just see viimane pani paljusid kahtlustama, kas tulekahju taga ei võinud olla kuritahtlik süütamine. Märtsis lõppenud kriminaaljuurdluse käigus jõuti siiski järeldusele, et tõenäoliselt oli tegu õnnetusjuhtumiga. Ametliku raporti järgi põhjustas põlengu elektririke peahoone kohvikupoolse tiiva teisel korrusel asunud üldfüüsika kateedris.

Teiseks süvendas kahtlusi äärmiselt puudulik kustutustöö: kuigi esimene tuletõrjebrigaad oli kohale jõudnud viie minutiga, nappis algusest peale nii tuletõrjujaid kui ka voolikuid. Lisaks ei suudetud vett isegi kolmanda korruse akendeni pumbata ning puudus suur autoredel – seda oli peetud Tartu madalate majade jaoks tarbetuks ja nii oli see alles poole aasta eest antud Tallinnale.

Tule levik peahoone vasakusse tiiba, kus asus ka kunstimuuseum, hoiti ära ainult tänu Tallinnast varahommikul Tartusse sõitnud kutselistele tuletõrjujatele. Just nende abiga suudeti tulekahju pärastlõunaks kustutada.

Seoses küsimustega põlengu põhjuste ja suutmatuse kohta kahjutuld tulemuslikult taltsutada, mis tõi kaasa unikaalse ehitise suure osa hävimise, hakkas eesti haritlaste seas – aga ka ühiskonnas laiemalt – maad võtma üks üsna sügav hirm.

Nimelt levisid õnnetuspäevast peale rahva seas kuuldused, mille kohaselt peahoonet ei taastata, vaid see lammutatakse ning ülikool jagatakse Tallinna ja Tartu vahel jupphaaval instituutideks.

Põhjendatud hirm

Sedasorti hirm polnud päris alusetu – juba 1951. aastal oli võimudel olnud tõsine plaan eraldada ülikoolist arstiteaduskond ning moodustada selle põhjal Tallinnas Eesti NSV Meditsiiniline Instituut.

Samuti oli Tartu Riikliku Ülikooli avamisest alates eesti rahvusteadusi pitsitatud ning teaduslikult madalatasemelisteks tituleeritud, tõrjudes neid iseseisvate teadusvaldkondade ja õppekavadena kõrvale.

Seega usutigi, et peahoone põlemisega on võimudele sülle langenud suurepärane ettekääne ülikool viimaks ometi senisel kujul sulgeda ning lõhkuda sedasi üks iseseisva Eesti ning ennesõjaaegse vaimukultuuri järjepidevuse tähtsamaid sümboleid.

Tegelikkus oli õnneks sootuks teistsugune. Juba päev pärast tulekahju kustutamist võeti vastu otsus peahoone nii kiiresti kui võimalik uuesti üles ehitada. ENSV Ministrite Nõukogu eraldas vajalikud rahalised vahendid ning andis korralduse taastada peahoone 1. septembriks 1966 ja aula 1. maiks 1967.

Vastupidi Nõukogude riigi harilikule ehitustempole edenesid taastamistööd ülimalt kiiresti: 1. septembriks 1966 oli peahoone tõepoolest restaureeritud ja 28. aprilliks 1967 oli ka aula saanud tagasi oma endise ilme.

Aula taasavamise kontserdil oli meeleolu ülev. Sümfooniaorkester esitas Neeme Järvi juhatusel Johannes Brahmsi piduliku avamängu «Akadeemiline», mille vahemäng oli «Mu isamaa armas». Lõpetuseks kõlas üliõpilashümn «Gaudeamus», et justkui kinnitada usku Tartu ülikooli püsimisse.