Iga kõrgkooli üliõpilased moodustavad üliõpilaskonna ja igal üliõpilaskonnal on õigus üliõpilasesindusele.

Uues kõrgharidusseaduses (ja enam-vähem samamoodi ka senises ülikooliseaduses) on üliõpilaskonna eesmärk sõnastatud üpris huvitavalt: «Üliõpilaskond teostab üliõpilaste õigust omavalitsusele ning otsustab ja korraldab iseseisvalt üliõpilaselu küsimusi, lähtudes üliõpilaste huvidest, vajadustest, õigustest ja kohustustest ning toetades üliõpilaste kujunemist algatusvõimelisteks ja vastutustundlikeks kodanikeks.»

Tartu Ülikoolis tähendab see, et kolmeteist tuhandet üliõpilast esindab Tartu Ülikooli üliõpilasesindus, mis on tuntud pigem oma lühinime TÜÜE kaudu. Üliõpilasesindus koosneb demokraatlikult, st üliõpilaste valitud üliõpilasesindajatest, kes esindavad üliõpilaskonda instituutide ja valdkondade nõukogudes, Tartu Ülikooli senatis ning muudes otsustuskogudes ja komisjonides. Üliõpilased on üliõpilasesindusest eraldi esindatud ka õppekavade programminõukogudes ja tuutoritena (viimaseid koordineerib õppeosakond).

Üliõpilasesinduse keskne idee on lihtne: ülikool on üliõpilastele. Kuigi vahel peab vaatama ka teistest vaatenurkadest, nt mida ootavad ülikoolilt teadlased, tugitöötajad, majandus ja ühiskond, siis üliõpilasesindajana tuleb alati naasta algse üliõpilaskeskse vaate juurde. Keegi teine vastupidist empaatiaharjutust enamasti ju ei tee.

Kui läheneda teisipidi, siis valitsejad (ülikool, riik) peavad nendelt, keda nad valitsevad, valitsemiseks nõusolekut küsima. Ülikooli enamik – üliõpilased – on seega üliõpilasesinduse kaudu esindatud.

Ülikooli ja üliõpilasesindust võib vaadata mitme nurga alt. Üks kõige loogilisemaid viise on võtta ette ülikooli struktuur ja mõelda sellele, mida üliõpilaste esindajad igal otsustustasandil tegema peavad ja teha saavad.

Kõige otsesemalt avaldub ülikooli ja üliõpilasesinduse kokkupuude õppekava tasandil. Sellega tegelevad ülikoolis (suurte sisu ja aktiivsuse erinevustega) programminõukogud, kus ka üliõpilased on enamasti esindatud.

Kui programminõukogud on praegu veel omavahel tihti võrreldamatud, siis järgmine aste – instituut – on juba konkreetsem. Instituudi moodustavad akadeemilised töötajad ja tugitöötajad ning instituut haldab oma õppekavasid (välja arvatud mõned erandid meditsiiniteaduste valdkonnas) ja vahendeid (eelarve, hooned, laborivarustus).

Instituutide kõige olulisemaid otsuseid teevad instituudi nõukogud. Instituudid omakorda moodustavad valdkonna, millel on samuti oma nõukogu. Nii instituutide kui ka valdkondade nõukogudes on üliõpilasesindajad, kes saavad kaasa rääkida instituudi või valdkonna taseme otsustes.

Ülikooli valdkonnad on mitmekesised ja instituudid pole vennad, seega pole ka üliõpilasesindajate tööpõld ja fookus kõikjal samad, kuid üldiselt on teemad, millele üliõpilaste esindajad enim tähelepanu saavad pöörata ja peavad pöörama, õppetegevuses arengutõuget vajavad õppeained ja õppejõud.

Iga valdkonna nõukogu üliõpilasesindajatest moodustuvad valdkonna üliõpilaskogud. Need neli üliõpilaskonna osaks olevat üliõpilaskogu on teistest tähtsamad, sest kokku moodustavad nad üliõpilaskonna volikogu. Selles 20-liikmelises volikogus on nagu Tartu Ülikooli senatiski valdkonnad esindatud võrdselt (viis inimest iga valdkonna kohta), hoolimata sellest, et muidu erineb valdkondade suurus märkimisväärselt.

Üliõpilaskonna volikogu õiguste seas on kaalukamaid üliõpilaskonna juhatuse valimine, üliõpilasesinduse eelarve kinnitamine ja poliitiliste seisukohtade vastuvõtmine. Sedasi esindatakse laias laastus Tartu Ülikoolis üliõpilaste huve, õigusi, vajadusi ja kohustusi.

Kõike seda juhib kuni kolmeliikmeline üliõpilaskonna juhatus, mis püüab mõjutada (haridus)poliitilisi protsesse nii ülikoolis kui ka vajaduse korral riigis.

Eelmisest õppeaastast võib esile tuua töö üliõpilaste vaimse tervise olukorra uurimisega (mis päädis vastavasisuliste lisaküsimustega Eurostudenti Eesti küsimustikus), rohelise ülikooli ettepanekute koondamise Tartu Ülikooli uue arengukava tarbeks ning loomulikult töö selle kallal, et akadeemilisel puhkusel võimaldataks taas õppida (niisuguse võimaluse tekitas uus kõrgharidusseadus, millega anti sellesisuline otsustusõigus tagasi ülikoolidele).