Üks mu hobisid on õhutada oma sõpru-tuttavaid molutama. Teinekord ma isegi rõõmustan, kui mõni neist mõneks ajaks töötuks jääb, sest liiga paljud siblivad rattas – ma ise aeg-ajalt kaasa arvatud –, mõtlemata, kas ikka peab nii palju, nii mitut asja korraga, nii ruttu, nüüd ja kohe tegema. 

Ma saan aru, et see kihk tuleb nii enda seest kui ka väljastpoolt. Ühest küljest tajutakse sõnatut kohustust olla alati sama tubli kui teised, aga teisalt survestavad tööandjad, sõbrad-tuttavad, õppejõud ja teab kes veel mitmel rindel ja kiiresti rabama: «Ole rohkem!»

See aga, mida ei taheta mõista, on inimeste erinevus. Kui üks suudab mängleva kergusega täita mitut kohustust korraga, žongleerida (näiliselt) muretult pere- ja tööeluga, ehitada maja ning hiilata veel meediaski, ei tähenda see, et kõik peaksid nii tegema. 

Me oleme erinevad ja meie jõuvarud on ka erisugused. Lisaks võib ühe inimese üks saavutus olla nii isiklikul kui ka üldisemal tasandil mõnikord märksa suurem kui teise inimese eluaegne silmapaistmine. Näiteks J. D. Salinger kirjutas ainult ühe romaani, aga see ei tähenda, et tema panus kirjandusmaailma oleks vähem kaalukas kui Barbara Cartlandil.

Pahatihti unustame, et kui midagi on võimalik teha kiiresti ja palju, ei tähenda see kohe, et seda peabkinõndamoodi tegema. Vahel esitan enda rahustuseks tasakaalustava küsimuse: «Aga mis siis nii väga juhtub, kui see või too nüüd tegemata jääb?» 

Säärase pilguga oma kohustuste kuhja üle vaadates märkan, et paljud asjad võibki tegemata jätta või edasi lükata ning tõeliselt põletavaid, suures plaanis midagi mõjutavaid töid on vähe.

Selle kõrval on vaja oskust öelda ei. Kuigi ahvatlevast pakkumisest võib olla raske ja ebameeldiv ära öelda ning sellega kaasneb kartus küsijat solvata või hiljem sarnastest pakkumistest ilma jääda, on õigeaegne keeldumine kasulik kõigile. 

Töökoormuse kasvades kannatavad kõik plaanitud tegemised, muu hulgas ka seesama vastu võetud töö. Lõpuks võib juhtuda, et keegi pole rahul – ka see mitte, kes algul jah-sõna üle rõõmustas.

Sama tasub meeles pidada pakkumiste tegijatelgi. Kui ma ise kelleltki midagi palun või tööpakkumist küsin, toonitan alati, et «ei» on okei, sest tean, kui raske on suuremal osal meist keelduda.

Me kipume unustama, et suur koormus tekitab väsimust, aga väsinud seisundis on vead lihtsad tekkima. Vigu tuleb parandama hakata ja see võtab aega, mis vähendab omakorda tõhusust. Ja lõppude lõpuks pole kurnatult pingutamises ka erilist lusti.

Nii et pigem teha vähem, aga see-eest mõnuga.