Maikuu algul korraldas korp! Arminia Dorpatensis oma 25. taasasutamise aastapäeval Tartu Ülikooli raamatukogus arutelu, mille käigus räägiti viimase kümnendi jooksul Tartu üliõpilasorganisatsioonide hulgas toimunud märgilistest muudatustest. Samuti otsiti vastuseid küsimustele, mis motiveerib praeguseid tudengeid kõige rohkem organiseeruma, milliseid kuuluvusvorme nad eelistavad ja mis seostub neile korporatsioonieluga.

Laulupeo juubeliaastal on paslik küsida ka seda, missugune on tudengiorganisatsioonide roll tuleviku ülikoolis ja üliõpilaselus ning milline osa jääb umbes sama kaugest ajajärgust tänapäeva kandunud ja suuresti baltisaksa korporatsioonidelt päritud traditsioonidele ja kombestikule.

Mis kasu on organisatsioonist?

Kõrgharidussüsteemi ümberkorraldustes ja üliõpilaskonnas toimuvas peegelduvad hästi nii mõnedki ühiskonnaelust alma mater’i turvaliste seinte vahele kandunud protsessid. Ülikooli astujate arv on vahepealsetel aastatel pidevalt kahanenud, kaks kolmandikku tudengitest käib regulaarselt tööl ning praeguste organiseerunud üliõpilaste pilgu läbi on metsikute suhtumine korporantidesse pigem võõristav. Nende sõnul kohtab arusaamatust üsna tihti: «Kes see on?», «Mida nad seal korbis teevad?» jne.

Mitmest mõttekäigust koorus välja üldisem tõdemus, et nähtavasti on kümne, vahest vähemagi aasta jooksul tudengite endi väärtushinnangud teisenenud; sealhulgas ka suhtumine kõrgharidusse ja ülikooli kui pigem kvalifikatsiooni omandamiseks vajalikku süsteemi. Tänapäeva tudengi jaoks on aeg ressurss ja ülikoolis käimine on ratsionaalne investeering tulevikku.

Stuudiumi vältel tutvusi luues ei soetata niivõrd eluaegset sotsiaalset kapitali kuivõrd tihtilugu kergekoelist suhtlusvõrgustikku, tehakse networking’ut või hoopiski tulevaste äripartnerite eelvalikut. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga joonistuvad selgemalt välja mõttelised vastandused – individualism vs. kollektivism, sõltumatus vs. hierarhia –, mida tavapäraselt seostatakse meeskorporatsioonide siseeluga.

Peale selle näib enamik noori soovivat jääda sõltumatuks ja mobiilseks tegutsejaks. Ei taheta end millegagi liigselt siduda, vähemasti mitte tudengipõlves. Tunnistagem, et kõrghariduse omamoodi ratsionaliseerumist ei ole võimalik üle hinnata, eriti kui sel on tajutav mõju ka akadeemiliste organisatsioonide heale käekäigule.

Siinkohal on huvitav tuua võrdlus Saksamaalt. Sealseid akadeemilisi olusid läbinisti tundev Stefan Mörschel Marburgist kirjeldas mõtlemapanevalt, et Saksamaal pole loengus värvide kandmine üldiselt aktsepteeritav ning et keskmine Marburgi tudeng suhtub korporatsioonidesse pehmelt öeldes skeptiliselt. Akadeemilisi organisatsioone vaadeldakse tänapäeva Saksamaal parempoolse mõtteviisi kantsidena, seega a priori problemaatilisena. See omakorda seondub ajalooliselt kõige sellega, millest sakslased, eriti noored ja tudengid, sooviksid silmad pigem kõrvale pöörata.

Pea kõikides Tartus tegutsevates tudengiorganisatsioonides on liikmete juurdekasv problemaatiline ning see tuleneb ka kõrghariduse pakkumise korralduslikest muutustest (üleminek Bologna 3+2-süsteemile). Arutelu alul püstitatud hüpoteesile võis hiljem leida kinnitust mitme kõneleja sõnavõttudest.

Sotsiaalteadlane Kairi Kreegipuu tõdes, et praegustel tudengitel ei ole enam 1990. aastatega võrreldavat vabadust pikendada oma õppekava ja ülikooliaega. Mõistagi vähendab see võimalusi suhelda teiste erialade inimestega, kuigi just sellist haaret saab akadeemiline elu koos studium generale’ga lisaväärtusena pakkuda. Teadupärast koondavad üliõpilasorganisatsioonid paljude erialade inimesi ja ilmselt kehtib see võrreldes aastatetagusega veelgi enam: õpetatavate erialade hulk on kõrgkoolides ju pidevalt kasvanud. Mingi tunnetus ütleb seetõttu, et toimugu vestlused ülikooli raamatukogu kohvikus, ühise õllelaua taga või mujal, on neis osalevate tudengite maailmapilt mõnevõrra avaram kui nendel, kelle suhtusring piirdub enamjaolt erialakaaslastega.

Paraku näitab tegelikkus, et töö ja loengute kõrvalt ei ole tudengitel korporatiivseks lävimiseks ja lisakohustusteks enam lihtsalt aega. Kuna õppimise ajal töötamine ei paista otseselt vähenevat, võib see olla ka märk ülikooli liiga leebetest nõudmistest õppetööle. Samal ajal tundub aga raisku minevat võimalus saada osa akadeemilise elu võlust ja vaimsusest. Selles kontekstis on pisut prohvetlikki professor Rein Taagepera umbes kümne aasta tagune kriitiline hinnang kolmeaastase bakalaureuseõppe juurutamise kohta. See avaldab tudengiorganisatsioonidele negatiivset mõju, sest ülikooliõppe lühikese kestuse tõttu kipub korporatsioonide ja seltside traditsioon ning järjepidevus kaduma.

Omaette küsimus on, kas praegused bakalaureusetudengid ei suuda nii lühikese ajaga korralikult organisatsiooni sisse elada või polegi neil selliseks kuuluvuseks sisemist soovi ega huvi. Sellelgi teemal kerkis panelistide seas üles huvitavaid ja üldistusjõuga mõtteid. Vahest üks olulisemaid oli tõdemus, et akadeemilisel organisatsioonil on noore isiksuse intellektuaalsele arengule tavaliselt täiendav mõju ning et kindlasti parandab korporatsioonis olemine üldoskusi.

Vaevalt, et ühelgi organisatsioonil saab olla tõsimeelne kavatsus oma liikmete individuaalsust kuidagi raamistada. Pigem vastupidi – akadeemiline kuuluvus võib aidata noorel inimesel vaimselt ja seltskondlikult vanemate kaasliikmete toel küpseda, temas veel kujunevat individuaalsust kasvatada. Vastastikune kasu avaldubki selles, et liikmete vaimne areng ja arendamine toidavad sedasi ka organisatsioonide järjepidevust ning akadeemilise kuuluvuse traditsiooni.

Oo, burši hiilgus endine, miks kuskil sind ei taba ...

Asjaolu, et väljaspool meeskorporatsioone peetakse nendesse kuulujaid purjutajateks ja praalijateks, on ju üldteada. Tudengiorganisatsioonide üldise kuvandi teemal arutades jõuti aga järeldusele, et pigem mõjub iseendale karuteenena see, kui värvitekleid kantakse ebaregulaarselt. Tõepoolest, mis mulje peaks eemaltvaatajale jääma, kui teklikandjad ühel nädalavahetusel linnapilti ilmestavad, siis aga kaovad jälle tükiks ajaks silmist? Et asjaosaliste endi hinnangul ongi tekli kandmise tava aja jooksul tugevalt kahanenud, on siin (organisatsioonidel) küllalt põhjust endasse vaadata. Identiteedi ja avaliku ruumi mitmekesisuse mõttes väärib Tartu ülikoolilinnana seda, et olla värvide linn aasta ringi, mitte üksnes suviste hansapäevade või linnaosapäevade aegu.

Avalikult konstrueeritav tudengiorganisatsioonide maine on tegelikult vastuolulisem küsimus, kui pealtnäha paistab. Olgu toodud veel üks kõnekas võrdlus Tartu (Eesti) ja Saksamaa ülikoolide näitel. Selgub, et Saksamaa korporatsioonidel on väga keeruline tänapäeva avalikus ruumis ja meedias vähegi positiivset kajastust või kuvandit saada. Korporatiivsus on out. Ka näiteks volberdamise traditsioon on langenud põlu alla. Stefan Mörscheli kiidusõnad Tartus kogetud akadeemilise õhustiku kohta kõlasid seetõttu emotsionaalselt, aga siiralt. «On mõeldamatu, et meie linnas tervitaks linnapea tudengiorganisatsioone nii, nagu see on kombeks Tartu volbripidustuste ajal. Saksamaaga võrreldes on teil justkui korporantide paradiis: värve võib kanda igal ajal ja igal pool,» lausus ta.

Arutlejad tundusid olevat ühel meelel selles, et korporatsioonide kuldaeg tundub olevat möödas. Tõdemuses, et üheksakümnendate ja nullindate esimese poole arvukate coetus’te aeg tõenäoliselt ei kordu, ei olegi iseenesest midagi uut. Teisalt on näha, et nii akadeemilise maastiku nais- kui ka meesorganisatsioonid pingutavad endise innuga oma näo säilitamise nimel ning üritavad olla uute liikmete värbamisel avatud ja nutikad. Seejuures ei olda oma tegevkonvendi suuruse säilitamise ning järelkasvu saamise nimel sugugi alati valmis sobivuskriteeriume leevendama, olgugi et meesühenduste puhul võib see tunduda täieliku vastuvoolu ujumisena (tudengkonna sooline jaotus!).

Võib kõlada mõnevõrra ootamatuna, aga 20-aastast naistudengit kõnetab võimalus tantsida mehega, kes kannab ülikonda, nagu ka teadmine, et korporatsiooni astununa on palju enam põhjust kleiti kanda ja garderoobi uuendada. Just seda näitab noorima Eestis tegutseva ja märkimisväärse liikmete arvu kasvuga naiskorporatsiooni Sororitas Estoniae kogemus. Seal näib olevat oskuslikult ühendatud ühelt poolt naiselikule edevusele mängiv mainekujundus ning teiselt poolt alalhoidlik suhtumine teatud printsiipidesse ja põhiväärtustesse, näiteks eesti keele puhtuse hoidmine suhtluskeeles. Lisaks on aga igal organisatsioonil olemas mingi oma seletamatu vaimsus ja essents, ilma milleta poleks selle külgetõmbejõud ikkagi piisav.

Igaviku tuules või uue kuldaja ootuses?

Nii kaua kui tudengiorganisatsioonid jätkavad head tööd mainekujundusega ning oskavad noorele liikmekandidaadile läheneda usalduslikult ja personaalselt, on lootust, et osa tudengkonnast valib ka tulevikus akadeemilise maastiku võlude avastamise teekonna. Mõõdukalt optimistlikuna kõlas osalejate seas ennustus, et ehkki tulevikus võib korporatsioone praegusega võrreldes olla vähem, säilitavad nad ülikoolielus koha, millega üliõpilastel on huvi end siduda, kus oma sõpruskonda suurendada ja vaimseid väärtusi omandada. Arvestades aga sellega, et praegused aktiivsed buršid on tulevased vilistlased ning et vilistlaskogude suurenedes kasvab ka vilistlasliikmete igakülgne tähelepanu oma seltsile või korporatsioonile, siis miks ei võiks Tartu akadeemiline maastik olla veerandsaja aasta pärast oma uue õitsengu tunnistajaks? Ajalool on varuks üllatusi.

Arutelule siinses ülikoolis ja tudengiorganisatsioonides toimuvate muutuste üle lisas põnevaid värve rahvusvaheline vaade Saksamaa liidukorporatsiooni esindajalt, kelle sõnul on Tartu euroopalikus mõttes kirju ja vabameelne tudengiorganisatsioonide linn. Selgelt on tunnetatav, et Bologna süsteem on toonud ka midagi head, luues võimalusi tihedamaks tudengivahetuseks Eesti ja Saksa ülikoolide vahel. Ehkki akadeemiliste organisatsioonide pilt ning nende ajalooline käekäik Saksamaal ja meil on piisavalt eripalgeline, on põhiküsimused, millega praegu silmitsi seistakse, suuresti ühed ja samad. Teisalt, tudengiorganisatsioonidesse suhtumise poolest tundub tänapäeva ja ühiskondlikku hoiakut iseloomustav Zeitgeist mõlemas riigis olevat vägagi teistsugune ja vastuoluline.

Arutelus osalesid Eesti Naisüliõpilaste Seltsi Tartu vilistlaskogu juht dr Kairi Kreegipuu, korp! Sororitas Estoniae kaasvõitleja Kadi Käpp, korp! Sakala vilistlane Art Johanson ning korp! Arminia Dorpatensise esindajatena vilistlane Mati Põldver ja kaasvõitleja Armas Riives. Esindamaks vaadet korporatsioonide ajaloolise traditsiooni sünnimaalt ning väljastpoolt Tartu Ülikooli, oli arutlejate sekka palutud Euroopa korporatsioonide liitu Wingolf kuuluva korporatsiooni Marburg Wingolf vilistlane Stefan Mörschel.