26. ja 27. aprillil toimub Tartus Eesti sotsiaalteaduste XI aastakonverents, mille üks kolmest peaesinejast on Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse professor ja kultuurigeograafia vanemteadur Helen Sooväli-Sepping.

Sooväli-Sepping on varem töötanud Tartu Ülikoolis inimgeograafia lektorina. Aasta tagasi valis Eesti Koostöö Kogu ta sel sügisel avalikustatava Eesti inimarengu aruande peatoimetajaks.

Mis on Eesti inimarengu aruanne?

See on Eesti Koostöö Kogu üle aasta välja antav ülevaade, kus on eesti teadlaste ja valdkonna asjatundjate koostatud andmestikud ja kirjeldused meie riigi sotsiaal-majanduslikust arengust. Viimastel aastatel on aruanne olnud temaatiline: eelmine kord oli fookus rändel, seekord avaliku ruumi ja demokraatia seostel.

Eesti inimarengu aruanne lähtub rahvusvahelisest inimarengu indeksist ja temaatilistest aruannetest. Rahvusvaheline inimarengu indeks on ainulaadne selle poolest, et keskendub inimese heaolule ühiskonnas. See erineb tavapärasest riikide omavahelisest mõõduvõtmisest, mis põhineb majanduslikul kasvul.

Ka rahvusvaheline inimarengu aruanne on viimastel kordadel olnud temaatiline – just kuulutati välja 2019. aasta teema, mis on ebavõrdsus. Rahvusvahelise aruande koostamist koordineeriv ÜRO on soovitanud, et kõik riigid võiksid mõelda oma aktuaalsete teemade kajastamise peale. Näiteks avaldas Bhutan sel aastal oma esimese raporti, mis käsitleb demokraatia arengut riigis viimase kümne aasta jooksul.

Kes valib Eesti aruande teema – kas see antakse ette või valib selle peatoimetaja?

Eestis pakub peateema välja Vabariigi Presidendi Kantseleile alluva Eesti Koostöö Kogu nõukogu. Seejärel korraldatakse aruande peatoimetaja leidmiseks konkurss. Valikul on arvestatud sellega, et teema oleks mitmekülgne ja kõnetaks meie ühiskonda. Kui avaliku ruumi ja demokraatia teema välja kuulutati, korraldati avalik ideekorje, kus paluti kõigil pakkuda alateemasid, mida seekordne aruanne võiks käsitleda.

Üheks alateemaks pakuti demokraatia tervist avaliku ruumi ja ühiskondliku sidususe ja säästva arengu vaatenurgast, aga ka seda, kuidas digiajastu ja avalik ruum ning selle loomine on omavahel seotud. Samuti  pakuti välja täpsustavad küsimused füüsilise kombe- ja aruteluruumi käsitlemiseks.

Kas räägime siis eelkõige füüsilisest või vaimsest avalikust ruumist?

Mina olen peatoimetajana avaliku ruumi defineerinud nii füüsilise kui ka aruteluruumina. Füüsiline ruum hõlmab nii linna- kui ka looduskeskkonda. See on ruum, mida iseloomustavad avalik huvi, avalik hüve ja ühiskondlikud protsessid. Praegu koostatavas aruandes on esile toodud ka avalik ruum kui aruteluruum, mida toetavad digitaalse keskkonna võimalused ja laiemad ühiskondlikud protsessid.

Kas peate konverentsil ettekande inimarengu aruande kokkuvõttest või mõnest konkreetsest teemast?

Kõik aruande tekstid pole veel valmis, nii et praegu ei saa veel kogu aruande sisust ülevaadet teha. Lähtudes oma teaduslikust taustast, võtan ettekandes vaatluse alla avaliku ruumi kui füüsilise ja aruteluruumi. Räägin füüsilisest ruumist, mida iseloomustab avalik huvi, ja saan aruande sisu mõnevõrra avada esimeste empiiriliste tulemuste  kaudu.

Õppisite Tartu Ülikoolis magistrantuuris ja doktorantuuris ning veetsite siin kokku umbes kuus aastat. Mis paneb teid Tartu avalikule ruumile mõeldes muretsema?

Tartu linna avalikust ruumist rääkides tunnen nii rõõmu kui ka muret. Rõõm on tõdeda, et viimastel aastatel on Tartu kesklinn muutunud inimsõbralikumaks ja tähelepanu on pööratud ka ruumilisele kvaliteedile. Natuke teeb mind murelikuks aga turvalisuse teema.

Avaliku ruumi üheks kriteeriumiks peetakse turvalisust. Minu meelest on see üks teema, mis on Eestis läbi tunnetamata ja lahti mõtestamata. Võib nentida, et Tartus on hirmugeograafial oma koht.

Nagu siis, kui mina Tartus õppisin, jõuavad praegugi riiklikku meediasse teemad, mis on seotud võõraste diskrimineerimisega avalikus ruumis. Mõtlen selle all näiteks rassistlikke kommentaare, mida tehakse Raekoja platsi taga. Tuleks tõsiselt mõelda, mida teha ka ülikooliga, et välja juurida välisüliõpilaste ja -külaliste vihaga kostitamine.

Turvalisuse aspekt ei puuduta ainult võõraviha. Olen viimastel aastatel Tartut külastades paar korda kogenud südalinnas ebaturvalisust. Näiteks kihutatakse seal õhtutundidel nii, et inimesed võivad auto alla jääda.

Aga need on minu kui külastaja kogemused. Ma ei oska öelda, kas ja kuidas sel teemal kohapeal arutletakse ja kas need on tegelikult suured probleemid või üksikud näited, mis mujale välja paistavad. Pealegi ei ole ebaturvaline linnakeskkond ainult Tartu mure, see kummitab kõiki suuremaid Eesti linnu.

Milline on teie meelest Tartu avalik ruum võrreldes näiteks Tallinnaga? Mille poolest need erinevad või sarnanevad?

Tallinna ja Tartut iseloomustab sarnane areng: laialivalgumine ja tihendamine. Linna ei laiendata ainult linnapiirile ja selle taha eeslinnadesse, vaid ka linnasisestele tühjadele kruntidele. Linna laialivalgumise protsessidega käivad kaasas autostumine ja linna tihendamise puhul ka rohealade järkjärguline vähendamine.

Tallinna puhul räägime praegusel ajal autokesksest planeeringust. Autoteede vahel meenutab avalik ruum prügikasti, kuhu pannakse asjad, mis jäävad mujalt üle. Jalgsi ei ole südalinnas väga hea liikuda: õhk ei ole puhas ja ka ruumilises mõttes ei toetata heaolu eriti palju. Pealinnas on mitmeid häid avaliku ruumi algatusi, kuid nende arendus on toppama jäänud – mulle tundub, et inimestele mõeldud alad soovitakse ikkagi autodele anda.

Tartus on väga positiivne see, et on pandud palju rõhku südalinna muutmisele inimeste ja jalgratturite jaoks ohutumaks. On väga hästi näha, et linnaelu ja -melu on mõnusalt käimas ka suvel.

Kui ise 2000. aastate alguses Tartus õppisin, oli pärast lõpuaktuseid linn otsekui maha jäetud: üliõpilased läksid koju, tartlased sõitsid maakodudesse. Nüüd leiab palju tegevust nii uutes muuseumides kui ka kohvikutes, restoranides ja spaades. Kindlasti on rohkem teha nii turistidel kui ka kohalikel.

Tartu areneb praegu väga kiiresti, eriti just Emajõe ja südalinna piirkonnas. Minu väike mure on, et uute hoonete rajamisel võivad kaduda haljasalad, mida on linna vaja. Linna tihendamine tähendab muu hulgas alati autode parkimiskohti ja kesklinnas tulevad need enamasti rohealade arvelt.

Näiteks asub kaubamaja kõrval park laste mänguväljakuga, mis on kohtumispaik nii lastele kui ka nende vanematele. Tartust on kuvand kui lapsesõbralikust linnast ja kindlasti peaks kesklinna selline ala alles jääma – veel parem oleks seda laiendada.

Praegu ei ole Tartu südalinnas kohta, kus oleks mõnus piknikutekk murule panna ja niisama aega veeta. Minu jaoks on Tartu laste ja noorte linn. Selle fookusega annaks linnaruumi veel mõnusamaks muuta.

Tartu pürgib praegu ka 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnaks. Mida peaks teie meelest silmas pidama, et avalik ruum sellest võidaks, mitte ei kaotaks?

Kindlasti on tähtis läbi mõelda linna kultuurilised kihistused, mis on tähenduslikud ja sobivad kultuuripealinna tiitliga kokku. Mis on see, mis on Tartu puhul oluline ja kultuurne?

Minu arvates on siin kaks märksõna: ajalooline kihistus, mida kannab linn läbi oma hoonestuse, ja Tartu vaim. Ma usun, et Tartu vaim ongi ruumiline: see on vaimsus, mis longib Tartu linna tänavatel. Tähelepanu tuleb pöörata eriti sellele, kuidas see vaim linna ruumilise täisehitamise kõrval säilitada.

Üks osa Tartu vaimust on kindlasti rohealad, millega oleme viimased 50–60 aastat harjunud. Need kutsuvad end täis ehitama, sest on maastikuarhitektuurselt läbi mõtestamata. Samas meenutavad need rohealad teise maailmasõja aegset ruumilist katkestust, mis on praegu Tartu avalikus ruumis tõlgendamata. Selle katkestuse mäletamine ja näitamine rikastaks Tartu ruumilist ajalugu veelgi.

Julgustan mõtlema samas suunas nagu siis, kui kujundati näiteks ERM-i viiv Roosi tänav. Alguses tekitas see palju poleemikat, aga nüüd iseloomustab see kindlasti jätkusuutlikku ja uue kvaliteediga linnaruumi. Kui selline uudne kihistus tuleb kesklinna ka kultuurilises mõttes, on Tartu sellest kindlasti võitnud. See on üks viis Tartu vaimu edasi kanda.

Minu arvates on osa linnaruumi kultuurilisest jätkusuutlikkusest kindlasti keskkonna ja looduslik jätkusuutlikkus. Loodus ja kultuur käivad käsikäes, linnud-loomad ja putukad on samamoodi Tartu vaimu osad.

Nüüdisaegsed linnad tegelevad nii kultuuri kui ka linnaruumi arendamisega. Sõltumata sellest, kuidas Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimisel läheb, võiks Tartu julgelt kaaluda kultuuri kui strateegilise valdkonna tugevat arendamist koostöös kõikide asjatundjate, kaasa arvatud planeerijate ja arhitektidega ning koostöös Tartu Ülikooli etnoloogide ja teiste kultuuriuurijatega. Tartu potentsiaal saada vähemalt Eesti kultuuripealinnaks on väga hea.

Eestlased armastavad ennast võrrelda teiste Balti riikide asemel pigem Põhjamaadega. Kas meie praegune avalik ruum kannataks selle võrdluse välja?

Põhjamaade väärtuste ihalus on eestlastel olnud kindlasti vähemalt viimased 30–40 aastat. Osaliselt tuleneb see ilmselt asjaolust, et Põhja-Eestis oli võimalik vaadata Soome televisiooni ja paljudel oli Rootsis väliseestlastest sugulasi. Minu jaoks on Põhjamaade avalikku ruumi keeruline defineerida.

Keskkonda väärtustavaid uuenduslikke näiteid tuues räägitakse Stockholmist, Göteborgist, Malmöst, Lundist. Väga palju on ka selliseid linnu, mis on sama autokesksed kui meie omad.

Kui vaatame näiteks Helsingit, mis on Tallinnast 80 kilomeetri kaugusel, näeme, et sealne avalik ruum on Tallinna omast väga erinev. Seal, nagu ka Stockholmis, on eesmärk muuta linn selliseks, et seal saaks mugavalt liikuda jalgsi ja jalgrattaga. Autode liikuvuse parandamise asemel panustatakse kesklinna piirkonnas rohkem ühistransporti. Linna- ja tänavadisain toetab seda, et inimestel oleks hea keskkond.

Siinjuures tuleb aga mõelda ka kriitiliselt: niisuguse avaliku ruumi kujundamine nõuab palju raha. Seda peavad toetama linna poliitilised ja strateegilised valikud.

Kindlasti on meil Helsingilt, Stockholmilt ja teistelt Põhjamaade linnadelt palju õppida. Seda ka tehakse – nii Tallinnal kui ka Tartul on käsil palju põnevaid ühisprojekte. Tihti jäävad aga head plaanid ainult paberile. Muutused saavad tulla siis, kui on olemas selleks vajalik ressurss ja linnavalitsuse tahe neid ellu viia.

Sellele saavad omajagu kaasa aidata teadlased, kes aitavad häid näiteid rahvusvaheliste võrgustike kaudu kohalikku konteksti ümber kanda.