1905. aastal olevat Jaan Tõnisson ülikooli aulas vene revolutsiooniliste tudengitega vaieldes põrutanud: «See on meie ülikool, mitte teie oma!»

1919. aastal oli eestikeelse ülikooli asutamine aga ikkagi ambitsioonikas, kui mitte lausa hullumeelne ettevõtmine. Eestil kui iseseisval vabariigil puudusid toona veel välisriikide tunnustus ja korralikult toimiv riigiaparaat, nappis ainelisi vahendeid ning peale selle käis vabadussõda, mille tulemus polnud veel kaugeltki selge. Ometi jätkasid ülikooli hoolekandjaks nimetatud Peeter Põld, keiserliku ülikooli ametnikuna töötanud Karl Laagus ja veel mitu inimest sihikindlalt ettevalmistusi, et avada eesti ülikool.

Ülikooli ülesehitust välja mõeldes arutati, millised teaduskonnad ja õppetoolid peaksid rahvusülikoolis tegutsema. Eriti keeruline oli leida pädevaid õppejõude. Ettevalmistuskomisjonile oli algusest peale selge, et eesti soost piisava teadusliku ettevalmistusega õpetlasi napib. Keiserlikus ülikoolis töötas professorina vaid kaks eestlast: usuteadlane Johan Kõpp ja arstiteadlane Aleksander Paldrock. Sama vähe oli eestlastest dotsente: ainult arstiteadlased Henrik Koppel ja Oskar Eduard Rothberg.

Oli küll Vene ja välismaa ülikoolides õppejõuna töötanud eestlasi, ent sõja tõttu oli neil keeruline kodumaale naasta. Nii sai väga ruttu selgeks, et kandidaadid tuleb leida väljastpoolt Eestit, sest muidu ei oleks õppetöö saanud plaanitud ajal alata. Mõistlikuks peeti kutsuda õppejõude Soomest. Loodeti, et soomlased suudavad võrreldes teiste rahvustega eesti keele palju kiiremini selgeks õppida. Erinevalt Läti Ülikooli rajajatest oldi Tartus valmis õppejõududeks kutsuma ka saksa ja vene rahvusest haritlasi.

Peeter Põllu poolt haridusministrile saadetud aruandest saame teada, et 30.04.1920 täitsid 43 professori, 14 professori kohusetäitja ning 16 dotsendi ametikohti 31 eestlast, 23 sakslast, 4 soomlast ja 4 lätlast. Vähem oli rootslasi, venelasi, juute, leedulasi ja ungarlasi. Välisõppejõud pidid ametis olema vaid senikaua, kuni eesti soost noored haritlased olid koolitatud tõsiseltvõetavateks teadlasteks.

Hoolimata sellest, et palju välisõppejõude tuli Tartusse tööle vaid mõneks aastaks, töötasid kõik siin hingega, aidates vastses ülikoolis kõigiti arendada oma eriala õpetamist ja uurimist. Mitmel soome õpetlasel oli aga eriti vastutusrikas ülesanne – panna koos eestlastega alus eesti rahvusteadustele, mida senini peaaegu et polnud eksisteerinud. Näiteks töötas Eesti ja Põhjamaade ajaloo professoriks kutsutud soome ajaloolane Arno Rafael Cederberg (ülikoolis aastatel 1919–1928) välja Eesti ajaloo õppeprogrammi ning määras kindlaks uurimisvaldkonnad, millele Eesti ajaloo käsitlemisel tuleks eelisjärjekorras keskenduda. Peale selle, et Cederberg tõi Tartusse Skandinaavia ajalooteaduse taseme, oli ta üks neist, kes arendas Eesti arhiivindust ning asutas Akadeemilise Ajalooseltsi ja Ajaloolise Ajakirja.

Arheoloogia kui akadeemilise rahvusteaduse rajamisel täitis tähtsat osa silmapaistev soome arheoloog Aarne Miikael Tallgren (1920–1923), kes akadeemilise õppetöö kõrval seadis sihid ka siinse arheoloogilise uurimistöö jaoks. Tallgreni eestvedamisel loodi teadustööks ja muististe säilitamiseks tarvilik Arheoloogia Kabinet, hiljem aga juba Arheoloogia Muuseum. Samuti juhtis ta 1921. aastal Eesti kinnismuististe registri koostamist.

Kuigi etnograafia õpetamist ei olnud rahvusülikooli esialgses kavas ette nähtud, otsustati 1921. aastal siiski luua etnoloogia (etnograafia) dotsendi ametikoht. Sobivat teadlast selle täitmiseks aga kohe ei leitud. Kui 1922. aastal kutsuti Eesti Rahva Muuseumi direktoriks soome etnograaf Ilmari Manninen, värvati ta ühtlasi ülikooli etnograafiaõppejõuks. Kohakaasluse alusel töötas ta ülikoolis dotsendina 1928. aastani. Mannise rajatud etnograafiakoolkond uuris nii soome-ugri kui ka eesti etnograafiat ning määras kindlaks uurimistöö pikaajalised põhisuunad.

Eesti keele uurimise ja õpetamise kõrval pidi rahvusülikooli üks eelisvaldkond olema ka soome-ugri keelte õpetamine ja uurimine. Nii kutsutigi läänemeresoome keelte professoriks varasematest uurimisretkedest Eestit juba üsna hästi tundev Lauri Einari Kettunen (1919–1925), kes seadis ülikoolis paika läänemeresoome keelte esmased uurimissuunad ning oli üks Akadeemilise Emakeele Seltsi eestvedajaid.

Tagantjärele võib täie veendumusega väita, et soome teadlaste tähtsus meie rahvusteaduste väljaarendamisel oli ülimalt suur. Sageli panid just nemad senise asjaarmastajaliku huvitegevuse tõsisele teaduslikule alusele ning koolitasid välja terve plejaadi väljapaistvaid eesti teadlasi. Sel moel on nende panus selgesti tuntav tänapäevalgi.