Otto Kaiser

In memoriam

30.11.1924–14.12.2017

14. detsembril möödus aasta sellest, kui meie seast lahkus suur teoloog, filosoof, õpetaja ja Eesti sõber, Salzburgi, Jena ja Tartu Ülikooli audoktor professor Otto Kaiser.

Otto Kaiser sündis 30. novembril 1924. aastal Saksamaal Prenzlaus. Teise maailmasõja ajal asus ta õppima Berliini Sõjameditsiini Akadeemiasse, saadeti aga idarindele, kus ta osales lahingutes nii Velikije Luki lähedal kui ka Poola aladel. Pärast haavatasaamist ning sõjast saadud sügavat eksistentsiaalset ja religioosset kogemust (nagu Kaiser ise ütles) asus ta Tübingeni Ülikoolis teoloogiat õppima. Tema õpetajate hulka kuulusid vanatestamentlased Artur Weiser, Ernst Würthwein ja Karl Elliger, egüptoloog Hellmut Brunner, praktiline teoloog Adolf Köberle, filosoof Wilhelm Weischedel ja semitist Otto Rössler. Õpingutele järgnesid vikaariaastad Balingenis (1952–1954) ja assistendiaastad Tübingenis (1954–1958).

Ehkki Kaiserile pakuti promoveerumise võimalust ka süstemaatilise teoloogia alal, valis ta Vana Testamendi teaduse ning promoveerus ja habiliteerus kiire tempoga: doktoritöö oli «Mere müütiline tähendus Egiptuses, Ugaritis ja Iisraelis» («Die mythische Bedeutung des Meeres in Ägypten, Ugarit und Israel», 1956, avaldatud 1959, 2. trükk 1962) ja habilitatsioonitöö «Kuninglik sulane: traditsiooniloolis-eksegeetiline uurimus Deuterojesaja Ebed Jahve laulude kohta» («Der königliche Knecht: Eine traditionsgeschichtlich-exegetische Studie über die Ebed-Jahwe-Lieder bei Deuterojesaja», 1958, avaldatud 1959).

1960. aastal asus Kaiser erakorralise professorina tööle Marburgi Philippi Ülikooli ning oli seal 30 aastat (1963–1993) Vana Testamendi professor, suheldes lähedalt ka oma veel ühe ja väga olulise teoloogilise õpetaja Rudolf Bultmanniga. Korduvalt on ta olnud usuteaduskonna dekaan, sealjuures ka keerulisel 1968. aastal, mil Marburgi Ülikoolis nagu teisteski Euroopa ülikoolides said alguse suured muutused.

Otto Kaiser oli väga viljakas kirjutaja, sadade artiklite ja kümnete raamatute autor. Kahe põlvkonna saksa teoloogide jaoks on olnud möödapääsmatud Kaiseri «Vana Testamendi sissejuhatuse» viis trükki («Einleitung in das Alte Testament», viimane trükk 1984) ning uuendatud kujul veel kolmeköiteline väljaanne («Grundrißder Einleitung», 1992, 1994), tuntud on ka kolmeköiteline «Vana Testamendi Jumal ehk Vana Testamendi teoloogia» («Der Gott des Alten Testaments», 1993, 1998, 2003), mille teine köide on kirjutatud külalisprofessorina Tartus.

Äärmiselt mõjukas on olnud Kaiseri Jesaja raamatu 1.–39. peatüki kaheköiteline kommentaar sarjas «Das Alte Testament Deutsch» (esmatrükid 1960 ja 1973), millega ta avas prohvetiraamatud radikaalsele redaktsioonikriitikale ning praeguseks Vana Testamendi teaduses tavaliseks saanud hilisele dateerimisele, samas tõstis ta oma eksistentsialistliku lähenemisviisiga prohvetikirjanduse hermeneutika uuele tasemele. Kaiser pani aluse kahele olulisele koguteosele – «Die Umwelt des Alten Testaments» ja «Jüdische Schriften aus hellenistisch-römischer Zeit» –, millega ta kuulub nende pioneeride hulka, kes tõstsid Vana Lähis-Ida ja varase juudi kirjanduse tähtsuse Vana Testamendi teaduse ja teoloogia jaoks väärilisele kõrgusele.

Lisaks prohvetiraamatute ja muu kirjanduse eksegeesile andis Kaiser otsustava impulsi apokrüüfide, eriti tarkuskirjanduse uurimiseks, sest tegeles oma elu viimased paarkümmend aastat nii Jeesus Siiraki raamatu ja Saalomoni tarkuseraamatu kui ka Iiobi ja Koguja raamatutega. Tänu temale on eriti apokrüüfne kirjandus nüüdseks ilmunud piibliteaduste fookusesse. Tema arvukate õpilaste hulgas on kõige rohkem neid, kes promoveerusid Marburgi Ülikoolis Iiobi raamatu tekkeloo eri aspektide teemal, sealhulgas noorim promoveerunu, siinse meenutuse autor (2008).

Loomingulisest viljakusest annab tunnistust veel 2013. aastal ilmunud «Iisraeli üks Jumal ja maailma väed. Jumala tee Vanas Testamendis oma rahva isandast kogu maailma isandaks» («Der eine Gott Israels und die Mächte der Welt. Der Weg Gottes im Alten Testament vom Herrn seines Volkes zum Herrn der ganzen Welt») ning 2015. aastal avaldatud mõnesajaleheküljeline juhatus Aleksandria Philoni juurde («Philo von Alexandrien. Denkender Glaube – Eine Einführung»).

Otto Kaiser oli kõige paremas mõttes vana kooli teadlane, kes sai osa omal ajal maailma eeskujulikemast Saksa kooliharidusest ja õppis suurte saksa teoloogide käe all. Tal oli avar silmaring, ta osales aktiivselt ühiskondlikus elus ning kirjutas ja pidas loenguid nii Vana Testamendi, semitistika kui ka süstemaatilise teoloogia, praktilise teoloogia, filosoofia, antiikajaloo, klassikalise filoloogia, muusika ja muudel aladel.

Tema õpilasi on põhjapanevalt kujundanud iganädalased pikad dialoogi- ja monoloogirikkad jalutuskäigud Burgwaldis või Marburgi uues botaanikaaias, lugematud silmaringireisid Itaaliasse, Kreekasse ja mujale. Aastakümneid pidas Otto Kaiser oma kodus Marburgi linna servas privaatseid filosoofilisi seminare; nendel käsitletud teosed leidsid varem või hiljem väljundi ka ühes või teises artiklis ja raamatus. Nii on Kaiser laiemalt tuntud ka Kanti, Hegeli, Nietzsche, Platoni ja Aristotelese suurepärase tõlgendajana, aga vabalt võiks nimetada ka Heideggeri, Lessingit, Aleksandria Philonit ja paljusid teisi.

Eestis on Otto Kaiser olnud paljudele õpetajaks, sest aastatel 1995 ja 1997 oli ta kokku kaks semestrit Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor, aidates 1991. aastal taasavatud teaduskonda üles ehitada. Tartus pidas ta hiljemgi korduvalt ettekandeid. 1996. aastal valiti Kaiser Tartu Ülikooli audoktoriks, mille ta oli ära teeninud nii akadeemiliselt kui ka Eesti väärika esindajana Saksamaal. Tema loengutest on osa saanud teoloogid, filosoofid, klassikalised filoloogid ja teised. Nii Marburgis kui ka Tartus on Kaiserit kui erakordset õpetajat peale allakirjutanu kogenud ka Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel ja Rostocki Ülikooli värske juuniorprofessor Johann-Christian Põder.

Otto Kaiseri perekonnast on iseseisvale eluteele astunud kaks poega ja tütar. Vanem poeg viib edasi isa kunagist huvi meditsiini vastu ja töötab arstina.

Urmas Nõmmik, usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent

Jaga artiklit