Tartu Ülikooli 2018. aasta üks parimatest õppejõududest, kolloid- ja keskkonnakeemia assistent Edith Viirlaid kinnitab, et talle meeldib suhelda ja teadmisi jagada. Kõige parem tunne on tal siis, kui näeb, et üliõpilased on teemast aru saanud ja see on õnnestunud teha nende jaoks huvitavaks.

Reaalained ei pruugi kõigile sobida, paljud noored lausa kardavad keemia-, füüsika- või matemaatikatunde. Loodus- ja täppisteaduste valdkonna aasta õppejõuks valitud Edith Viirlaid koolis üks sellistest õpilastest polnud.

«Mulle meeldisid reaalained. Kindlasti mõjutas ja suunas erialavalikut mu keemiaõpetaja Ülle Tõnutare. Ta on ääretult sümpaatne inimene, väga hea õpetaja. Ja väga vastutulelik – ta aitas mul ülikooli sisseastumiseksamiteks valmistuda, leidis aega minuga koos ülesandeid lahendada ja lisateadmisi jagada,» kiidab Viirlaid.

Ta ise puutus õpetamisega esimest korda kokku magistrantuuri viimasel aastal, kui sai koos ühe teise üliõpilasega ülesande juhendada arstitudengite praktikumi. See kogemus tekitas tunde, et õpetamine võiks talle sobida.

Pärast magistrikraadi saamist oli Viirlaid akadeemilisest elust väsinud ja soovis vaheldust. Et saada teistsuguseid kogemusi, läks ta tööle tootmisettevõtte laborisse. Õpetama sattus ta sealgi, sest pandi uusi töötajaid koolitama.

«Paus oli pikk, aga selle peale hakkas tekkima tunne, et tahaksin tagasi ülikooli tulla – nii õppima kui ka õpetama,» meenutab ta.

2010. aastal astus Viirlaid doktoriõppesse. Siis sündis laps ja õpingutesse tuli uus paus. Taas õppima ja selle kõrvalt ka osakoormusega õppetööd tegema asus ta lõpuks 2014. aastal.

Innustavad eeskujud

Õpetama hakkas Viirlaid tasapisi, pikaaegse keemiku ja õppejõu Aarne Pruksi kõrval, kes oli ka magistriastmes teda õppetöös juhendanud.

«Aarne oli väga hea eeskuju: põhjalik ja rahulik õppejõud. Tänu temale sain asjad selgeks ja üliõpilaste ette oli palju julgem minna. Ta tahtis pensionile minna ja mulle tundub, et tal oli hea meel mulle töö üle anda,» räägib Viirlaid.

Õppejõu tööks aitasid oskusi omandada ka õpetamisega seotud täienduskoolitused. Nende käigus said selgemaks õppeassistentide ülesanded, kõrgkoolis õpetamise eripärad ja kasulikud nipid. Teised õppejõud julgustasid oma kogemuste varal ja andsid uusi ideid.

Rohkem, 0,8 kohaga õppetööd on Viirlaid teinud umbes aasta. See tähendab vähemalt sügisel üsnagi tihedat päevakava, kus õpetada tuleb iga päev. Ta annab põhiliselt praktikume ja seminare, aga ka üksikuid loenguid.

«Esimese kursuse arstitudengitele annan kolloidkeemia praktikume ja ülesannete seminare, keskkonnatehnoloogidele keskkonnaanalüüsi praktikume ja keemia magistrantidele keskkonna kemodünaamika loenguid,» loetleb ta.

Kõik need teemad on suuremal või väiksemal määral seotud kolloidkeemiaga. See keemia haru käsitleb tahkeid, vedelaid või gaasilisi süsteeme, mille ühe komponendi suurus jääb vahemikku nanomeetrist mikromeetrini. Niisugused kolloidsüsteemid on näiteks udu, piim, kreemid, veri ja luud.

Kolloidsüsteeme on meie ümber väga palju ja eri valdkondade esindajatele tulebki tuua näiteid nendele tuttavast maailmast. Arstitudengitele saab teemasid lahti seletada meditsiini nurga alt, keskkonnatehnoloogia ja geoloogia õppuritele aga keskkonnakeemia vaatenurgast lähtudes.

«Keskkonnaanalüüsi praktikumis on kõik tööd seostatavad reaalse eluga. Kõiki analüüse, mida üliõpilased teevad, tehakse päriselt keskkonnauuringute laborites, veepuhastusjaamades ja mujal. Minu eesmärk on, et tudengid ei teeks midagi, millega neil tulevikus miskit peale hakata ei ole,» räägib Viirlaid.

Elulised seosed

Tema jaoks on tähtis õpetades selgitada, miks just konkreetset ülesannet lahendada tuleb, kus ja miks seda vaja võib minna. Elulisust ja selget õpetamist on üliõpilased tema kohta käivas tagasisides kiitnud juba mitu aastat.

Tagasisidest rääkides peab Viirlaid ise kõige väärtuslikumaks tudengite hinnangut, et õppejõudu tõepoolest huvitab, et nad asjast aru saaksid.

«See tunne, kui näed, et keegi on teemast aru saanud ja oled suutnud selle tema jaoks huvitavaks teha, seletada lahti seosed päris eluga – see meeldibki mulle õpetamise juures kõige rohkem; kui näed, et tudengil silmad säravad ja ta on selle eest tänulik. Kui suudan kellegi keemiaga sõbraks teha, olen rahul,» noogutab ta.

Viirlaid hindab tagasisidet väga ka selle pärast, et nii saab teada, mida võiks hoopis muuta. See aitab ette valmistada paremaid materjale ja kasutada teistsuguseid õpetamis- või innustamismeetodeid.

Kui küsin, kas üliõpilasi on lihtne õppima panna, tekib vestlusesse paus ja seejärel kõlab vastuseks natuke üllatunud «Jaa! On küll!». Viirlaid selgitab, et paljud vana kooli meetodid, nagu kodused lugemisülesanded ja kontrollid, aitavad ka nüüdisaja noortel paremini õppida.

«Ükskord jätsin tunnikontrolli ära, aga pärast ütlesid üliõpilased, et tahavad ikkagi mingisugust teadmiste proovi – see paneb nad õppima,» muigab õppejõud.

Tööde tegemise asemel on ta üliõpilastega teemast ka vestelnud. Muidugi on neid, kes kõigile küsimustele vastavad, samal ajal kui teised kuulavad, aga tuleb arvestada ka sellega, et esmakursuslastel on erinev taust ja tase.

Viirlaiu sõnul on esimese aasta üliõpilaste õpetamisel väga tähtis selgus. Ülikool võib esimese hooga mõjuda segadusse ajavalt ja tekitada ebakindlust. Tähtis on teha selgeks, kuidas arvestus kätte saada ja millal miski toimub.

«Neil, kes teavad, miks nad keemiat õpivad, läheb väga hästi. Väga vähe on selliseid, keda tuleb veenda, et nad teistega kaasa tuleksid ja oskaksid praktikumist maksimumi võtta. Annan alati teada, et olen terve praktikumi aja olemas, et vajaduse korral kedagi järje peale aidata. Alati tuleb õppijatele vastu tulla, et teadmiste omandamine ei jääks mittemõistmise taha. Lihtsalt käega lüüa ma ei lase!»

Lõõgastavad tegemised

Üliõpilaste ette läheb Viirlaid alati hea tujuga, isegi pimedal ajal, kui mõnel hommikul on väga väsinud tunne. Naeratavad noored aitavad kõik negatiivse unustada ning siis saab rahulikult keskenduda seletamise ja juhendamise nautimisele.

Aasta ringi värskena püsimiseks on aasta õppejõul oma väikesed nipid: õhtuti ei tohi tööasju ajada ja nädalavahetusedki tuleb endale ja perele hoida.

«Õnneks on õppejõududel pikk suvepuhkus ning ka talvel satuvad pühad ja semestrivahetus nii, et saab ennast rahulikult koguda. Aktiivne õppetöö lõpeb detsembri esimeses pooles ja läheb uue hooga lahti alles veebruari alguses. See laseb asjad korda seada, katalooge korrastada ja järgneva poolaasta materjalid üle vaadata,» selgitab Viirlaid.

Akusid laeb ta tegemistega, mis aitavad minna teise maailma. Hästi mõjuvad nii lugemine ja teater kui ka füüsiline liikumine. Hiljuti avastaski ta enda jaoks jumping’u, mida nimetab väga ägedaks trenniks.

«Üks sõber kutsus mind sinna. Jumping’us on natuke tantsu ja natuke aeroobikat. Kõigil on oma batuudid, muusika on vali ja rütmikas – mulle väga meeldib. Võib-olla aitab see oma sisemise lapse välja elada. Igatahes tunnen, et seda teistmoodi väljaelamist on vaja,» kirjeldab Viirlaid.

Õppetöö ei piirdu aga ainult loetud tundidega üliõpilaste ees. Mõnes mõttes võib õpetamist võrrelda jäämäega, millest nähakse ainult veest välja ulatuvat tippu.

«Ma arvan, et hea õppejõud veedab suurema osa ajast ikkagi selles veealuses osas ja teeb taustatööd: tuhnib materjalides, loeb juurde. Kogu aeg tiksub kuklas mõte, mida ja kuidas paremini teha. Aga kõik see käibki hea õpetamise juurde,» usub ta.